Toomas Paul: Tubli tugevusvaru
[vc_row][vc_column][vc_column_text css=”.vc_custom_1493197007512{padding-right: 120px !important;padding-left: 120px !important;}”]Teadlastele on valmistanud palju peavalu, et ühekaupa või ka kümnekaupa võrreldes oleme šimpansidega piinlikult sarnased.* Märgatavad erinevused ilmnevad alles siis, kui vaatleme rühmi, mis koosnevad enam kui 150 isendist, ning jalustrabavalt suureks muutuvad erinevused alles 1000-2000-pealiste rühmade juures. Tänaseks on selgunud, et lisaks mõne geeni puudumisele või lisandumisele on oluliseks eraldusjooneks meie ja šimpanside vahel meie keel ja kujutlusvõime. Narratiividest punutud nabanöör seob omavahel kokku suure hulga üksikisikuid, perekondi ja riike.
Riikide loomine ja koos hoidmine eeldab käitumiskoodeksit, mida kõik tunnustaksid. Isegi siis, kui nad seda ise juhtuvad rikkuma. Hammurapi koodeks kinnitab, et Babüloonia sotsiaalne kord tuleneb õigluse universaalsetest ja igavestest põhimõtetest, mille on kindlaks määranud jumalad. Olulisel kohal on hierarhia: inimesed on jagatud kaheks sooks ja kolmeks klassiks. Koodeks toimis suurepäraselt ning sai eeskujuks paljudele teistele muistsetele ühiselu reeglistikele.
Jätame vahepealsed aastatuhanded ning üpris erinevad kombed ja koodeksid kõrvale. 240 aastat tagasi, umbes 3500 aastat pärast Hammurapi surma leidsid kolmeteistkümne Briti koloonia asukad Põhja-Ameerikas, et Inglismaa kuningas ei kohtle neid õiglaselt. Nende esindajad said Philadelpias kokku ning 4. juulil 1776 kuulutasid, et nende elanikud ei ole sealtpeale enam Briti trooni alamad. Nende iseseisvusdeklaratsioon sätestas universaalsed ja igavesed õigluse printsiibid: “Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.”
USA iseseisvusdeklaratsioon on olnud malliks uusaja riikide konstitutsioonidele. Vabadus, vendlus ja võrdsus olid revolutsioonide juhtsõnad. Printsiibid on iseendastmõistetavad (ingl self-evident), s.t ei vaja mingit põhjendamist ega tõestamist. Pärast seda, kui 1948. aastal ÜRO inimõiguste deklaratsioon samad põhimõtted aluseks võttis ning kõik inimese õigused üksikasjadeni paika pani, ei sobi nende kehtivuses kahelda. Teisiti ei saakski. Seadus on Seadus. Kummatigi on neid raske ühitada nüüdisaja loodusteaduse pildiga inimesest. Need kaks on hoitud eraldi veekindlates kapslites – iga katse käsitada sotsioloogias inimest kui bioloogilist olevust on tagasi tõrjutud mõjuva sildiga, et niisugune jutt on “sotsiaaldarvinism”, mis on sama taunitav kui natsionaalsotsialism.
USA iseseisvusdeklaratsioon on olnud malliks uusaja riikide konstitutsioonidele. Vabadus, vendlus ja võrdsus olid revolutsioonide juhtsõnad. Printsiibid on iseendastmõistetavad (ingl self-evident), s.t ei vaja mingit põhjendamist ega tõestamist. Pärast seda, kui 1948. aastal ÜRO inimõiguste deklaratsioon samad põhimõtted aluseks võttis ning kõik inimese õigused üksikasjadeni paika pani, ei sobi nende kehtivuses kahelda. Teisiti ei saakski. Seadus on Seadus.
Väide, et kõik inimesed on “loodud võrdsena” (created equal), oli algselt aadlike vastu – pole nad teenrist tähtsamad. Selle taga oli kristlik usk, et Jumala ees ei ole üks kõrgemast soost kui teine, ja kuigi nad on erinevad füüsiliste ja vaimsete võimete poolest, on tema jaoks nende hinged võrdselt väärt. “Tõde, et kõik inimesed on loodud”, et “Looja on neile andnud õigused” oli Uude Maailma pagenud puritaanide vankumatu veene. Aga kui inimene ei ole loodud, sest Loojat ei ole olemas?
Darvinistliku bioloogia järgi ei ole “Loojat”, kes lemmikutele midagi “annab”. On üksnes täiesti eesmärgitu pime evolutsiooniline protsess. Jeruusalemma Heebrea Ülikooli ajalooprofessor Yuval Noah Harari lahkab sõna haaval Iseseisvusdeklaratsiooni: “Mis edasi? “Õigused”. Bioloogias ei ole õigusi olemas. On üksnes organid, võimed ja tunnused. Linnud ei lenda mitte sellepärast, et neil on õigus lennata, vaid sellepärast, et neil on tiivad. Ning nende organite, omaduste ja tunnuste kohta ei saa kuidagi väita, et need oleksid “võõrandamatud”. Paljud neist on pidevas muutumises ja võivad aja jooksul koguni kaduda. Jaanalind on lind, kes on jäänud ilma oma võimest lennata. [—] Ning mis on need tunnused ja omadused, mis inimeses on välja arenenud? Kindlasti “elu”. Aga “vabadus”? Sellist asja ei ole bioloogias olemas. Just nagu võrdsus, õigused ja osaühingud, on ka vabadus midagi, mille inimesed on ise välja mõelnud ning mis eksisteerib vaid nende endi kujutluses. Bioloogia vaatenurgast on täiesti sisutu väita, et demokraatlikes ühiskondades elavad inimesed on vabad ja diktaatorliku režiimi all elavad inimesed ei ole vabad. Ja kuidas on lood “õnnega”? Seni ei ole bioloogilised uuringud suutnud anda ühest õnne definitsiooni ega leidnud ka meetodit, kuidas õnne objektiivselt mõõta. Suurem osa bioloogilisi uurimusi kinnitab naudingu olemasolu, mida on kergem defineerida ja mõõta. Seega tuleks “elu, vabadus ja õnne poole püüdlemine” tõlkida kui “elu ja naudingu poole püüdlemine”.” Hararil on õigus, et kui deklaratsiooni kaunite sõnade sisu analüüsida, jättes Looja ja loomise kõrvale, jäävad “mõned võõrandamatud õigused” (certain unalienable Rights) õhku rippuma. Kas hoone jääb püsti, kui karkass on roostetanud?
Bioloogias ei ole õigusi olemas. On üksnes organid, võimed ja tunnused. Linnud ei lenda mitte sellepärast, et neil on õigus lennata, vaid sellepärast, et neil on tiivad. Ning nende organite, omaduste ja tunnuste kohta ei saa kuidagi väita, et need oleksid “võõrandamatud”. Paljud neist on pidevas muutumises ja võivad aja jooksul koguni kaduda. Jaanalind on lind, kes on jäänud ilma oma võimest lennata. [—] Ning mis on need tunnused ja omadused, mis inimeses on välja arenenud? Kindlasti “elu”. Aga “vabadus”? Sellist asja ei ole bioloogias olemas. Just nagu võrdsus, õigused ja osaühingud, on ka vabadus midagi, mille inimesed on ise välja mõelnud ning mis eksisteerib vaid nende endi kujutluses.
Mu töömeheelu algas Eesti Tööstusprojektis 1958. aastal. Meie projekteerisime tehaseid ja nende sisustust, aga kolleegid Eesti Projektis olid just alustanud Mustamäele kibeda korteripuuduse leevendamiseks korrusmajade projekteerimisega. Ja neil oli suur mure: raudbetoonpaneelid, millest need tüüpprojekti järgi toodetud majad kokku pandi, pidid GOSTi järgi vastu pidama 50 aastat. Mure oli: aga mis siis, kui poole sajandi pärast ei ole ikka veel piisavalt uusi ning korralikke elumaju – siis variseb elamufond ju kokku! Praeguseks on muist neid ajutisena mõeldud maju, “hruštšovkasid” juba üle 60 aasta püsti seisnud, ja seisavad edasi. GOST oli piisava tugevusvaruga, teras ei olegi veel ära roostetanud. Majade soojustamiseks tuleb vaid välisseinad uute plaatidega kaitsta ning ära värvida. Siis kõlbab ka taasiseseisvunud Eestis seal rõõmsasti elada. See pilt tuleb mulle silme ette, kui ma mõtlen religioossele sarrusele rajatud moraalikoodeksitele. Võiks karta, et koloss ei püsi püsti, aga püsib küll. Tarvis on vaid usku, et nii on õige ja hea, ja siis võib öelda, et religioon oli vajalik vaid seni, kuni betoon kivistus, siis võib – või peab – laudkasti ära koristama.
Inimaju on lõpmata müsteerium ja ega ta ei saa ka ise aru, kuidas ta oskab erinevad asjad pähe ära mahutada, nii et nad ei sega üksteist. Mis puutub religiooni, siis ei kao see kusagile, kui ta ka traditsioonilistes kirikutes pettub. Hiljaaegu ilmus Tõnu Puu tark raamat “Kunst, teadus ja majandus. Ajalooline uurimisretk”. Ei saa teisiti, kui otse pean sealt üht lehekülge tsiteerima. Ta räägib teadlaste ägedast konkureerimisest uurimisrahade pärast ja ütleb: “Kõige selgem juhtum on kliimauuringud. Inimsoole on alati, ja võib-olla vägagi põhjendatult, olnud omane süütunne. Seoses ilmaliku maailmavaate levikuga muutub üha suurem osa kunagi süütunnet äratanud teemaderinge lubatuks või siis vähemasti õigustuse ja andestuse vääriliseks. Religiooni ja pärispatu asemele on astumas vastutus inimkonna tuleviku, elu kui sellise ja maakera olemasolu eest. Enesepiitsutamise ja -rooskamise asemel me piirdume sellega, et sorteerime prahti ohtratesse väikestesse ämbrikestesse, mis on iseenesest hea viis ümbruskonna puhtana hoidmiseks. Pisut veidrana tundub üksnes religioosse rituaali hõng, mis seda ümbritseb.”
Inimsoole on alati, ja võib-olla vägagi põhjendatult, olnud omane süütunne. Seoses ilmaliku maailmavaate levikuga muutub üha suurem osa kunagi süütunnet äratanud teemaderinge lubatuks või siis vähemasti õigustuse ja andestuse vääriliseks. Religiooni ja pärispatu asemele on astumas vastutus inimkonna tuleviku, elu kui sellise ja maakera olemasolu eest. Enesepiitsutamise ja -rooskamise asemel me piirdume sellega, et sorteerime prahti ohtratesse väikestesse ämbrikestesse, mis on iseenesest hea viis ümbruskonna puhtana hoidmiseks. Pisut veidrana tundub üksnes religioosse rituaali hõng, mis seda ümbritseb
Tõsi see on. Tulihingeliste keskkonnakaitsjate seast on kostnud hääli, et demokraatia on osutunud võimetuks päästma maakera tulevikku ning seega tuleks ehk lunastust otsida mõnest teisest poliitilisest süsteemist.
* See lugu avaldati esmalt Maalehes. Siin ilmub ta autori loal. Loodetavasti ei ole Maalehel selle vastu midagi? Igatahes on äärmiselt kiiduväärne, et Maaleht nii häid autoreid hoiab. Me teeme siin toimetusele omapoolse kummarduse.[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]
