Charles Eisenstein: Psühhedeelikumid ja süsteemimuutus
Ilmunud 2016. aasta kevadel MAPS-i (Multidisciplinary Association for Psychedelics Studies) kuukirjas
Suur osa kanepi ja psühhedeelikumide seadustamise kaitseks esitatavatest argumentidest lähtub eeldusest, et need ained on suhteliselt kahjutud. Vastasleeri arutluskäikude vastu võime kinnitada, et alkoholi ja tubakaga võrreldes on psühhedeelikumid tõepoolest erakordselt ohutud. Heidame pilgu statistikale ja näeme, et USA-s on alkoholiga seotud surmade arv aastas 88 000, kanepiga seotud surmade arv aga null. Legaliseerimisvastaste hüsteerilised ähvardused, et kanep lammutab kõik selle, mida me oleme seni ühiskonnaks pidanud, tunduvad seega naeruväärsed.
Tegelikult on aga legaliseerimisvastastel õigus. Kanepi, LSD, MDMA, psilotsübiini sisaldavate seente, ayahuasca ja teiste psühhedeelikumide seadustamine tähendaks tõesti meile tuttava ühiskonna lõppu. Oht, mida konservatiivsed poliitilised jõud tajuvad, on täiesti reaalne. Kui mainitud ained oleksid üksnes kahjutud kodanluse mängukannid, “kogemused”, mida võib nädalalõppudel tarbida selleks, et argipäev oleks jälle pisut talutavam, siis ei oleks status quo kaitsjail põhjust neid keelata. Aga nad tajuvad – olgu või alateadlikult –, et need ained kannavad endaga kaasas sotsiaalse ja poliitilise revolutsiooni potentsiaali.
Psühhedeelikumid võivad avardada teadvust, tajumist ja olemisviisi nii, et nood ei ühildu enam tajumis- ja olemisviisidega, millele on ehitatud meie ühiskond. Neis on väge hajutada võõrandumist, võistlemist, antropotsentrismi, lineaarset aja- ja ruumikäsitust, standardseid ettekujutusi tootmisest ja ühiskondlikest rollidest. Pärast psühhedeelseid kogemusi on raske taandada tegelikkust lihtsalt osadeks ja asjadeks, mis lasevad meie moodsal tsivilisatsioonil, tollel maailma hävitaval masinavärgil, ikka edasi pöörelda. Nad löövad mõra moodsa aja müüti, mille järgi iga asi seisab üksi ja omaette.
Tegelikult on aga legaliseerimisvastastel õigus. Kanepi, LSD, MDMA, psilotsübiini sisaldavate seente, ayahuasca ja teiste psühhedeelikumide seadustamine tähendaks tõesti meile tuttava ühiskonna lõppu. Oht, mida konservatiivsed poliitilised jõud tajuvad, on täiesti reaalne. Kui mainitud ained oleksid üksnes kahjutud kodanluse mängukannid, “kogemused”, mida võib nädalalõppudel tarbida selleks, et argipäev oleks jälle pisut talutavam, siis ei oleks status quo kaitsjail põhjust neid keelata. Aga nad tajuvad – olgu või alateadlikult –, et need ained kannavad endaga kaasas sotsiaalse ja poliitilise revolutsiooni potentsiaali.
Need Eraldiolemise Loo elemendid, mida just loetlesin, põimuvad ka meie majanduselu struktuuri ja seega võivad kanepi ja psühhedeelikumide laiemal levikul olla negatiivsed majanduslikud tagajärjed – mõistagi juhul, kui peame “majanduslikult kasuliku” all silmas majanduskasvu, rahaks vahetatavate toodete ja teenuste hulga suurenemist. Psühhedeelikumide kasutamine tõotab kaupade ja teenuste tarbimise vähenemist, mitte suurenemist. Loodusest ja kogukonnast võõrandunud inimese tarbimis- ja omamisvajadusel ei ole piire, sest ta kompenseerib kaotatud avarust, mida võib kogeda ühtekuuluvuses, läbipõimunud eludes ja just neis tõeliselt tunnetatud minas, millest annavad aimu ka psühhedeelsed kogemused.
Ei maksa siis uskuda argumenti, et psühhedeelikumide seadustamine on majandusele kasulik. Ei ole. Aga see võib kiirendada üleminekut ühte teistsugusesse majandusellu. Psühhedeelne kogemus paljastab selle iseloomu: vähem kvantiteeti, rohkem kvaliteeti, vähem “teenuseid”, rohkem suhteid, vähem “kaupu”, rohkem ilu, vähem võistlemist, rohkem kogukonda, vähem kuhjamist, rohkem jagamist, vähem tööd, rohkem mängu, vähem kurnamist, rohkem tervenemist. Praeguse süsteemiga on see täielikus vastuolus.
Meie majandussüsteem ei saa funktsioneerida ilma kasvamiseta. Kasv tähendab rahaks vahetatavate kaupade ja teenusta hulga suurenemist, kvantitatiivset kasvamist, mõõdetava koguse suurenemist. Selline majanduskasv on inimese üha paisuva ego, tema isoleeritud mina kollektiivne, väline ekvivalent. Mida vähem me end sellise egoga samastame, seda enam hakkab konventsionaalse mõtlemise loogika murenema. Mõte lakkamatust ja möödapääsmatust üksteisega võistlemisest hakkab tunduma absurdne. Mõte defitsiidist kui majanduselu alussambast hakkab tunduma absurdne. Mõte, et sinule kasulik tähendab paratamatult minule kahjulikku, hakkab samuti tunduma absurdne. Turvatunne ja kontrolli säilimine ressursside üle ei tundu majanduselu puudutavate otsuste vastuvõtmisel enam tõeliste prioriteetidena. Psühhedeelne kogemus võib seega anda meie majandussüsteemile, mis on inimelusid võimu toel pikki sajandeid ära kasutanud, täiesti vastupidise suuna, muutes inimeste omavahelise vahetustegevuse iseloomu.
Ei maksa siis uskuda argumenti, et psühhedeelikumide seadustamine on majandusele kasulik. Ei ole. Aga see võib kiirendada üleminekut ühte teistsugusesse majandusellu. Psühhedeelne kogemus paljastab selle iseloomu: vähem kvantiteeti, rohkem kvaliteeti, vähem “teenuseid”, rohkem suhteid, vähem “kaupu”, rohkem ilu, vähem võistlemist, rohkem kogukonda, vähem kuhjamist, rohkem jagamist, vähem tööd, rohkem mängu, vähem kurnamist, rohkem tervenemist. Praeguse süsteemiga on see täielikus vastuolus.
Kui me tajume oma mina universumi sees täiesti eraldi ja kõigist teistest lahus, siis on üsna arukas kasutada kõike, mis jääb sellest minast välja – loomi, taimi, vett, maavarasid, võib-olla koguni teisi inimesi –, vahenditena, et saavutada oma eesmärke. Kui sina oled minust absoluutselt lahus, siis ei puutu ju sinuga juhtuv üldse minusse. Saagu mesilastest, konnadest, korallrahudest, ninasarvikutest ja elevantidest, mis saab – mind see ei puuduta. Minu ülesanne on salvestada piisavalt energiat ja koguda informatsiooni, et neutraliseerida tagasilöök ja mõelda välja lahendused probleemidele, mille on tekitanud eelmised lahendused. Loodus on “ressursside” ladu, mitte aga elav ja tunnetav kooslus. Majanduselus loodust just niiviisi koheldakse.
Ilmselgelt viib selline strateegia ökotsiidini, sest ei nähta, et kõik on kõigega seotud, ei mõisteta, et maailmakõiksuse toimimises on tarkust. Ometi leiame sellist strateegiat kõikides süsteemides: tehnika arendamises, tööstuses, rahanduses, meditsiinis, majanduses ja poliitikas. Kõigis neis võivad psühhedeelsed kogemused järelikult vallandada ka muutusi.
Seega ei ole psühhedeelikumide seadustamist pooldajate argumendid päris siirad. Püütakse rahustada närvilisi poliitikuid ja kinnitada, et midagi ei juhtu – saame lihtsalt hoida kokku politsei, kohtu ja kinnipidamisasutuste kulutuste pealt ja võib-olla avastada efektiivsemaid psühhiaatrilise ravi meetodeid. Olge nüüd, sõbrad, see ei ole ju kõik. Kas te tõesti tunnete mõnd psühhedeelikume tarvitanud aktivisti, kes oleks nõus kulutama oma väärtuslikku maapealset elu selleks, et teenida rõhumise ja ökotsiidi režiimi, mida on võib-olla veidike paremaks muudetud? Vastureaktsioon 1960ndate ärkamisele on sundinud meid juba niigi pikka aega varjama oma lootust ja igatsust (“this could change everything”) poliitilise ettevaatuse ja neutraalse akadeemilise keelekasutuse taha. Võib-olla hakkab see aeg läbi saama. “Ärge muretsege, mingit dramaatilist muutust see ühiskonnas kaasa ei too!” – nii on riskantne väita, sest implitsiitselt ütleme sel juhul ka seda: me ei soovi selliseid muutusi, kõik on praegugi täiesti aktsepteeritav.
Psühhedeelikumide revolutsiooniline potentsiaal seisneb esmajoones nende väes paljastada, mida tähendab Eraldiolemise Lugu: et see ongi kõigest lugu. Ja kui see paljastub, siis kõik, mis on selle loo peale üles ehitatud, kaotab tähenduse. Selle taipamise muundamine süsteemseks muutuseks on muidugi keerulisem. 1960ndate aastate psühhedeelsest revolutsioonist on möödas üle viiekümne aasta, aga meie rahanduse, poliitika ja imperialismi süsteemid ning ökoloogilist hävingut põhjustavad struktuurid on tugevamad kui kunagi varem. Maailm, millelt psühhedeelikumid on katte rebinud, veereb edasi, vaatamata deklaratsioonidele, et kõik hakkab kohe muutuma. Alan Watts’i mõtted on liikunud sarnaseid radu pidi:
Müstilised kogemused kujundavad inimestes sageli hoiakuid, mis ohustavad nii institutsionaliseeritud kiriku kui sekulaarse ühiskonna autoriteeti. Kuna selliste kogemustega inimesed ei karda enam surma ning neil ei ole ka ilmalikke ambitsioone, siis on nad ähvarduste ja lubaduste suhtes immuunsed. … Kui psühhedeelikume hakkab kasutama ka haritud keskklass, siis muutub suur osa kodanikkonnast traditsioonilise piitsa ja prääniku poliitika suhtes ükskõikseks.
Psühhedeelikumide revolutsiooniline potentsiaal seisneb esmajoones nende väes paljastada, mida tähendab Eraldiolemise Lugu: et see ongi kõigest lugu. Ja kui see paljastub, siis kõik, mis on selle loo peale üles ehitatud, kaotab tähenduse. Selle taipamise muundamine süsteemseks muutuseks on muidugi keerulisem. 1960ndate aastate psühhedeelsest revolutsioonist on möödas üle viiekümne aasta, aga meie rahanduse, poliitika ja imperialismi süsteemid ning ökoloogilist hävingut põhjustavad struktuurid on tugevamad kui kunagi varem.
Küllap tunneb enamik lugejaid, kuidas need 1968. aastal kirja pandud sõnad mõjuvad nüüd küünilise torkena. Watts’i ennustus näib – vähemalt pealiskaudsel lugemisel – liiga optimistlik. Teades, kui paljudest hipidest said juristid ja raamatupidajad, on päris selge, et müstiline kogemus ei muuda inimest ilmtingimata “traditsioonilise piitsa ja prääniku suhtes immuunseks. Saadud kogemus võib küll näidata inimesele tegelikkust, mille asemel ta on seni näinud lugu-inimeseks-olemisest ja lugu-maailmast, aga pärast nägemust ei ole tal ühtegi selget uut lugu, mis teda uues tegelikkuses vastu oleks võtmas. Naaseme oma kogemusest infrastruktuuri, mis on loodud vana loo põhjal. Moodsa aja toimemehhanism kisendab meile seda vana lugu igast nurgast. Pole siis ime, et ka eredad müstilised taipamised ähmastuvad ajapikku: printsiipideks, mida tuleb suure pingutusega meeles hoida ja praktiseerida; mälestusteks ühest teisest reaalsusest, mis näib olevat meie omast lahku triivinud; ja lõpuks üheks vormituks tüdimuseks, mis lämmatab igasuguse ambitsiooni ja paneb iga saavutuse kohale küsimärgi. Miks nii? Võiksime vastuseks korrata psühhospirituaalset selgitust: meid lennutati paika, kuhu peame lõpuks ikkagi kõndima jalgsi; peame õppima tundma ka kohti, mida läbime, jalad maas, kujundama uusi harjumusi ja ravima haavu, mis panevad meid inertsist tegutsema nendena-kes-me-olime. Jah, tõsi, aga niisama tähtis on ka välise olukorra mõistmine, mis – nagu me näeme – vastab sisemisele: ükski kogemus ei haruta meid lahti sellest institutsioonide maatriksist, mis on tõmmatud meie ühiskonna ümber. Tuleme oma lennult tagasi endisesse majandussüsteemi, endisesse füüsilisse keskkonda, endistesse ühiskondlikesse pingetesse. Eraldiolemise Lugu on tohutu inertsiga. See võtab meie ümber kuju kõikvõimalikel viisidel ja hakkab tõmbama muganemise poole, olgugi et võime ümbritsevat pidada ebatõeliseks, nõnda et see ei tohiks väärida meie tulihingelist pühendumist.
Teisisõnu, müstiline kogemus võib kutsuda sind loobuma senisest tööst, aga isegi need, kes julgevad selle sammu tõesti astuda, seisavad silmitsi faktiga, et ühiskonna majanduslik struktuur ei premeeri sedalaadi loovust, mis neid sel moel tegutsema ajendas. Ma saan aru, et need on suured üldistused, aga küllap võime siiski nõustuda, et rohkem raha liigub nende hulgas, kes hävitavad rabasid ja rajavad sadamaid, kui nende hulgas, kes püüavad rabasid kaitsta; rohkem raha liigub seal, kus reklaamitakse uusi tooteid, mitte seal, kus püütakse ehitada üles kogukonda. Kui jätame vana, siis tavaliselt ei oota meid ees “uus lugu” valmis seisukohtade, pulseeriva elu ja ühiskondliku rolliga.
Aga Alan Watts’il oli ikkagi õigus. 1960ndate psühhedeelses momentum’is me lihtsalt alahindasime tsivilisatsiooni jäikust ega osanud näha ette muutumisprotsessi trajektoori. Küllap on olemas ka selliseid müstilisi kogemusi, mis muudavad inimeste elu silmapilk ja pöördumatult, lammutades ühekorraga kogu senise struktuuri. Sagedamini juhtub aga nii, et kogemus liigub põranda alla, hakates vana normaalsuse psüühilist struktuuri õõnestama tasapisi. Vanad vormid jäävad veel mõneks ajaks püsima, aga muutuvad üha hapramaks.
Samasugune õõnestamine toimub ka kollektiivsel tasandil ja psühhedeelikumide seadustamise vastased hoiakud tunduvad üha enam ajast ja arust. Poliitikuid kuulates jääb mulje, et suurem osa neist on isiklikult eriarvamusel, aga avalikult peavad toetama konservatiivset seisukohta, kartes, et avalikkus ja opositsioon pistab nad muidu elusalt nahka. Ja ka opositsioonipoliitikud on isiklikult eriarvamusel, aga avalikult peavad ikkagi ühinema psühhedeelikumide vastase sõjakisaga, sest nende hirm on ju sama. Inimloomuse kohta see meile midagi rõõmustavat ei ütle, aga võime end lohutada tõdemusega, et psühhedeelikumide keelamise ideoloogiline tuum on tegelikult pude. Ja keelustamise väline struktuur on vaid kiiresti õhenev koorik.
Küsimus ei olegi ainult kõnealustes ainetes. Meie riigijuhtidel näikse nappivat sügavat ja veendunud usku projekti, mille nimi on nüüdisaegne tsivilisatsioon, ja kõikidesse selle projektiga kaasas käinud narratiividesse, mida veel paar põlvkonda tagasi usuti peaaegu kõikjal. Täna tunduvad toonase aja väljendid kuidagi aegunud: teaduse võidukäik, demokraatia viimine kõikjale, looduse alistamine, keemia – parem elu, tuumaenergia imed, kõrgemale, kiiremini, paremini, uue ja uuendatuna. Isegi käratsev ja lippe lehvitav parempoolsus tundub pigem identiteedi kinnitamise kui soliidse patriotismina. Kui puuduvad ehtsad tõekspidamised, siis kujundatakse poliitika sildi all lihtsalt imidžit, näidatakse asju paremas valguses, manipuleeritakse avaliku arvamusega ja tehakse reklaami.
Poliitikuid kuulates jääb mulje, et suurem osa neist on isiklikult eriarvamusel, aga avalikult peavad toetama konservatiivset seisukohta, kartes, et avalikkus ja opositsioon pistab nad muidu elusalt nahka. Ja ka opositsioonipoliitikud on isiklikult eriarvamusel, aga avalikult peavad ikkagi ühinema psühhedeelikumide vastase sõjakisaga, sest nende hirm on ju sama. Inimloomuse kohta see meile midagi rõõmustavat ei ütle, aga võime end lohutada tõdemusega, et psühhedeelikumide keelamise ideoloogiline tuum on tegelikult pude. Ja keelustamise väline struktuur on vaid kiiresti õhenev koorik.
Meie juhid ei usu enam oma ideoloogiasse. Võib-olla neil polegi seda. Nende avalikud ja isiklikud seisukohad on ühildamatus vastuolus; kõik siplevad draamas, mida vähesed tõepoolest päriselt usuvad. See on teine põhjus, miks psühhedeelikumide keelamise lõpp ähvardab kaasa tuua palju suurema nihke: sellega kuulutatakse, et keiser on alasti. Kui too nii usutav poliitiline truism “Uimastid on halvad” osutub valeks, siis mis järgmiseks? Kui seni pinnuks silmas olnud “uimastitest” saavad nüüd aktsepteeritud ravimid, psühhoteraapilised analüüsivahendid või koguni lubatud meelelahutus, siis äkki on vaikitud veel millestki? Avalikkuse usaldus majandusliku ja poliitilise korra, haridussüsteemi, tervishoiusüsteemi, globaalse politseiriigi ja muu vastu ei seisa sugugi kindlamal alusel kui Uimastite Vastu Peetava Sõja toetamine.
Meie vana maailma hinge tuum on muutunud õõnsaks (osalt ka tänu psühhedeelsetele kogemustele). Samal ajal mõranevad välised struktuurid, mis meid vana maailmaga ühte seovad. Veel üks põlvkond tagasi võis Watts’i kõnepruugis “ilmalike ambitsioonide” järgi elamine anda privilegeeritud hulkadele vähemalt midagi võimu-, turvalisuse- ja kontrollilaadset. Enam mitte. Isegi neile, kes on lausa kividest vee välja pigistanud, ei garanteerita kohta üha pisenevas õigete lauas. Võite mängida kõikide reeglite järgi, aga sellised institutsioonid nagu abielu, tervishoid, haridus, seadus ja majandus veavad teid ikkagi alt. Psühhedeelsetes kogemustes on meile ilmutatud uut võimalikku maailma ja Vana Loo infrastruktuur, mis meid tagasi sikutab, on alla andmas. Kui sisemine õõnestustöö langeb kokku välise lagunemisega, siis ilmuvad meie maailma koore sisse praod. Üks neist on silmapiiril kumendav kanepi ja psühhedeelikumide legaliseerimine, mis omakorda tõotab hakata süvendama teisi.
Meie juhid ei usu enam oma ideoloogiasse. Võib-olla neil polegi seda. Nende avalikud ja isiklikud seisukohad on ühildamatus vastuolus; kõik siplevad draamas, mida vähesed tõepoolest päriselt usuvad. See on teine põhjus, miks psühhedeelikumide keelamise lõpp ähvardab kaasa tuua palju suurema nihke: sellega kuulutatakse, et keiser on alasti. Kui too nii usutav poliitiline truism “Uimastid on halvad” osutub valeks, siis mis järgmiseks? Kui seni pinnuks silmas olnud “uimastitest” saavad nüüd aktsepteeritud ravimid, psühhoteraapilised analüüsivahendid või koguni lubatud meelelahutus, siis äkki on vaikitud veel millestki? Avalikkuse usaldus majandusliku ja poliitilise korra, haridussüsteemi, tervishoiusüsteemi, globaalse politseiriigi ja muu vastu ei seisa sugugi kindlamal alusel kui Uimastite Vastu Peetava Sõja toetamine.
