Charles Eisenstein: Pööblimoraal ja mittevaksitud

Propaganda peab hõlbustama agressiooni kõrvalejuhtimist
ja näitama vihkamisele kätte selle sihtmärgid.

Joseph Goebbels

Meile meeldiks mõelda, et tänapäeva ühiskonnad, nagu seda on meie oma, on üle kasvanud taolistest barbaarsetest kommetest nagu inimeste ohverdamine. Muidugi otsime endistviisi patuoinaid ning ohverdame inimesi avaliku arvamuse altaril sümboolselt, kuid me ei saada inimesi jumalate lepitamise ja korra taastamise lootuses päriselt surma. On ju nii?

Meile meeldiks mõelda, et tänapäeva ühiskonnad, nagu seda on meie oma, on üle kasvanud taolistest barbaarsetest kommetest nagu inimeste ohverdamine. Muidugi otsime endistviisi patuoinaid ning ohverdame inimesi avaliku arvamuse altaril sümboolselt, kuid me ei saada inimesi jumalate lepitamise ja korra taastamise lootuses päriselt surma. On ju nii?

Mõned uurijad arvavad vastupidi. Hiljuti lahkunud filosoof René Girard’i eeskujul väidavad nad, et inimeste ohverdamise praktika on käibel praegugi, nimelt surmanuhtlusena — ning et ohverdamist võib näha ka vanglakaristuses, mis samuti inimese ühiskonnast eemaldab. Girard uskus, et inimeste ohverdamine sai alguse reaktsioonina nähtusele, mida ta nimetas „ohvrikriisiks“. Oma esialgsel kujul seisnes ohvrikriis vastastikuse vägivalla ja veritasude ahelreaktsioonis, mis oli suurim esiaegseid ühiskondi ähvardanud oht. Lahenduseks sai kättemaksuhimu juhtimine vaenupooltelt eemale ning üksmeelse vägivalla suunamine patuoinale või patuoinaste klassile. Kui see oli juba kord kindlaks kujunenud, kinnistus see meetod müütides ja rituaalides ning seda hakati inimohvri kujul rakendama ennetavalt ka kõigile muudele ühiskonda ohustanud kriisidele.

Selle arusaama järgi sai surmanuhtlus alguse inimohvrina ja ta ongi inimohver, mis täidab sedasama funktsiooni — hoida üksmeelse vägivalla abil ära vastastikune vägivald. Selleks monopoliseerib ta kättemaksuhimu ja lõikab läbi veritasude ahela, jättes alles ainult esimese lüli. Võte töötab alati, olgu hukatav või vangimõistetu kuriteos süüdi või mitte. Õigusemõistmine on kattevari millelegi ürgsemale. Teoloog Brian K. Smith kirjutab[1]:

“Tänapäeval võib hukatava isik kanda ka mitmesuguseid sümboolseid tähendusi. Muude võimaluste seas (näiteks olla oma rassi või mõne majandusliku rühmituse metonüümne esindaja) võib temast saada igasuguse kuritegevuse, „rikutuse“ ja ühiskondliku „kaose“, „väärtuste allakäigu“ jne. kehastus. Lisaks võimalikule utilitaarsele hirmutusefektile on surmanuhtlus ka üpris drastiline reageering tõelisele ühiskondlikule pahele — ebaseaduslikule ja lubamatule vägivallale.”

Teisiti öeldes elab õigluse ja hirmutamise keeles ratsionaliseeritud kujul edasi verine rituaal, kus inimesest, olgu süüdlasest või süütust, saab sümbol. Silmatorkavalt rituaalsed tavad ümbritsevad kogu hukkamisprotseduuri: viimne söömaaeg, „elava laiba“ teekond spetsiaalsesse hukkamiskambrisse, tunnistajad, meditsiinilised protseduurid, arsti kohalolek, dokumentide allakirjutamine, viimsed riitused, silmade sidumine, täpne ajakava, hukatava viimane sõna ning pedantne kinnipidamine kõigist üksikasjadest — kõik see märgistab hukkamist kui midagi erilist, spetsiaalset ja … püha.

Midagi tuleb ette võtta
Õigusteadlane Roberta Harding toob oma suurepärases artiklis[2] „Jim Crow seaduste“ aegsest Kaug-Lõunast hulga näiteid, kus nii kohtunik, vandemehed kui ka süüdistaja teadsid väga hästi, et kohtualusele neegrile esitatud süüdistus valge naise vägistamises ei olnud õige. Ent kuna eri rassist isikute seksuaalvahekorrad vastastikusel nõusolekul ohustasid ühiskondlikku korda, mille aluseks oli valgete ülemvõim, siis hukati süüalune ikkagi; kui asi jäi venima, siis ta lintšiti. Nii tehti osalt selleks, et neegerelanikkonnale hirmutavat eeskuju anda, osalt aga sellepärast, et midagi tuli ju ette võtta.

Samuti ei olnud kuigi oluline, et afgaani talupoegadel ja Iraagi poliitikutel ei olnud 11. septembri sündmustes mingit süüd või et nende pommitamine ei võinud terrorismile mingit praktilist mõju avaldada (kui mitte arvestada selle edasist takkaõhutamist). Ühendriigid kasutasid 11. septembrit ilmse ettekäändena suuremate geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kuid ettekäändeks oli seda võimalik tuua ainult sellepärast, et laiem avalikkus oli juba jõudnud ühisele otsusele, et „midagi tuleb ette võtta“. Ja kuidas seda iidset võtet rakendada, seda me juba teadsime: ühteliitvale vägivallale tuleb leida sihtmärk, kes ei saa vastu hakata. Oma jahmatuseks kuulsin ma 2001. aastal sõnu „Mingisugune vastulöök on muidugi vajalik“ koguni ühe kveekerite aastakokkutulekust osavõtja suust! Ma jäin mõttesse: mida see „vastulöök“ õieti tähendab? Muidugi seda, et kedagi tuleb pommitada. See tähendab, et vägivallale tuleb leida ohver. Kui too kveeker võib-olla mainis ka terrorismi põhjusi — suurriikide imperialistlikke püüdlusi —, siis neid ta oma „muidugi“-ga silmas ei pidanud. Peaaegu kõigile oli instinktiivselt selge, et keegi tuleb ohvriks tuua, kedagi tuleb pommitada — jäi veel vaid otsustada, keda nimelt.

11. septembri sündmused on näide selle kohta, mida Harding nimetab päästikjuhtumiks — sündmuseks, mis „taaselustab ühiskonnas lahkarvamused, konfliktid, kadeduse ja tülid“ ja viib seega ohvrikriisini. Üks viimaseid selletaolisi sündmusi oli George Floydi tapmine. Latentsed konfliktid, mis selle peale nähtavale tulid, olid käärinud nii kaua, et aktiivse kriisi vallandumiseks ei olnud tarvis kuigi suurt provotseerimist.

11. septembri sündmused on näide selle kohta, mida Harding nimetab päästikjuhtumiks — sündmuseks, mis „taaselustab ühiskonnas lahkarvamused, konfliktid, kadeduse ja tülid“ ja viib seega ohvrikriisini. Üks viimaseid selletaolisi sündmusi oli George Floydi tapmine. Latentsed konfliktid, mis selle peale nähtavale tulid, olid käärinud nii kaua, et aktiivse kriisi vallandumiseks ei olnud tarvis kuigi suurt provotseerimist. Floydi tapmisele järgnenud reaktsioon on klassikaline näide üksmeelse vägivalla rahustavast toimest, sest Derek Chauvini süüdimõistmine ja karistamine suutiski tapmise ajel süttinud rassirahutusi mõneks ajaks leevendada. Midagi võeti ette — kuid ainult rahutuste leevendamiseks, mitte aga politseinike põhjustatud surmajuhtumitega üldisemalt, mis on palju keerukam ja paljutahulisem nähtus. Ameerika rassivastuolude allikatele ei olnud neil abinõudel rohkem mõju kui Osama bin Ladeni tapmisel terrorismiohule Ameerikas.

Inimohvriks ei sobi sugugi iga meelevaldne isik. Ohver peab olema, nagu Harding ütleb, „selles ühiskonnas, kuid mitte sellest ühiskonnast“. Sellepärast luusisidki Musta Surma ajal ringi kambad, kes nottisid maha juute, põhjendades seda sellega, et need „mürgitavad kaeve“. Baselis põletati kogu juutkond elusalt, ja sarnaseid sündmusi leidis aset kogu Lääne-Euroopas. Ja ometi ei olnud põhjuseks juba olemasolev raevukas, puhkemiseks vaid ettekäänet ootav juudiviha — ohvreid oli tarvis ühiskondlike pingete vallandamiseks, ning vihkamine, selle vallandamise instrument, sööstis kallale juutidele kui esimesele mugavale ohvrile. Juudid sobisid ohvriks just sellepärast, et nad rahuldasid Hardingi kriteeriumi — nad olid ühiskonna liikmed, kuid mitte päris täieõiguslikud.

„Võitlus vihkamise vastu“ on võitlus sümptomi vastu.

Patuoinas ei tarvitse olla süüdlane, kuid ta peab olema marginaal, heidik, ketser, tabude rikkuja või mingis mõttes uskmatu. Ta ei tohi olla ühiskonnale liiga võõras — muidu ei sobi ta patuoinaks, kellele grupisisest agressiivsust üle kanda. Ta ei tohi olla ka ühiskonna täieõiguslik liige, sest vastasel korral vallanduks kättemaksuaktide ahelreaktsioon. Kui ta ei olegi juba marginaal, siis tuleb ta marginaaliks teha. Rituaali huvides oli oluline teha Derek Chauvinist rassist ja valge suprematist, sest nii võis tema eemaldamine ühiskonnast sümboliseerida rassismi väljajuurimist üldiselt.

Selguse mõttes teatan, et ma ei taha sellega öelda, et Derek Chauvini süüdimõistmine George Floydi tapmise eest oli ebaõiglane, vaid ainult seda, et õiglus ei olnud siin ainus kaalutlus.

Reostuse kehastajad

Kes veel peale kurjategijate kehastavad tänapäeval seda Smithi mainitud „korratust“, „ühiskondlikku kaost“ ja „väärtuste murenemist“, mis olevat maailmas võimust võtmas? Suurema osa minu eluajast on ühiskonna ühendajaks olnud välised vaenlased ja „lugu kurjuseriigist“, räägiti kommunismist ja Nõukogude Liidust, islamiterrorismist, positiivsemas võtmes oli juttu Kuu-lendudest ja progressimüüdist. Nüüdseks on Nõukogude Liit ammu surnud, terrorism ei kohuta enam kedagi, Kuu on kõiki ära tüüdanud ja progressimüüt vaagub hinge. Ühiskondlikud lahkhelid lähevad järjest teravamaks, kuid puudub laiapõhjaline konsensus, mis võimaldaks neid liitva vägivalla kaudu välja elada. Parempoolsete silmis esindavad ühiskondlikku kaost ja väärtuste murenemist Antifa, Black Lives Matter, kriitiline rassiteooria ja illegaalsed immigrandid, vasakpoolsete arvates aga Proud Boys, parempoolsed relvarühmitused, valged suprematistid, QAnon, Kapitooliumi mässajad ning „ekstremistid“ — kategooria, mis on viimasel ajal hakanud uut tuult tiibadesse saama. Lõpuks tuleb mainida ka uut paljutõotavat patuoinaste klassi, mida parem- ja vasakpoolsete vastandus ei puuduta, nimelt meieaegseid ketsereid — vaktsineerimisvastaseid. Hõlpsasti äratuntava alampopulatsioonina sobivad nad patuoinasteks ideaalselt.

Parempoolsete silmis esindavad ühiskondlikku kaost ja väärtuste murenemist Antifa, Black Lives Matter, kriitiline rassiteooria ja illegaalsed immigrandid, vasakpoolsete arvates aga Proud Boys, parempoolsed relvarühmitused, valged suprematistid, QAnon, Kapitooliumi mässajad ning „ekstremistid“ — kategooria, mis on viimasel ajal hakanud uut tuult tiibadesse saama. Lõpuks tuleb mainida ka uut paljutõotavat patuoinaste klassi, mida parem- ja vasakpoolsete vastandus ei puuduta, nimelt meieaegseid ketsereid — vaktsineerimisvastaseid.

Ei ole kuigi tähtis, kas ükski neist klassidest ühiskonnale tõepoolest reaalset ohtu kujutab. Kui eesmärgiks on korra taastamine ja vahendiks vereohver (või ohvri vangistamine, tema isoleerimine kogukonnast või — mis on sama asja leebem, kuid võib-olla suure tulevikuga vorm — tema „tühistamine“) —, siis ei ole tähtis, kas ohver on süüdi või süütu. Tarvitseb vaid teha nii, et dehumaniseeritav grupp hakkaks äratama inimestes pimedat nördimust ja raevu, mis on tarvilik ühteliitva vägivallapurske esilekutsumiseks. Ja, mis tänapäeval olulisemgi, seda rahvajõugu ürgset energiat saab rakendada ka fašistliku poliitika teenistusse. Nii parem- kui vasakpoolsed totalitaristid teevad seda otseselt, kui nad kõnelevad ühiskonna puhastamisest, etnilisest puhastusest, rassipuhtusest ja meie keskel varjuvatest reeturitest.

Ohvriks toodavaid isikuid ja gruppe seostatakse reostuse või nakkusega, seega peaks nende eemaldamine ühiskonna justkui puhtamaks tegema. Ma tunnen alternatiivmeedikuid, keda peetakse nii roojasteks, et kui ma neid Twitteris või Facebookis kasvõi ainult nimepidi nimetan, võidakse minu sõnum kustutada. Kui ma paigutan sõnumisse lingi mõnele nende artiklile või intervjuule, siis on kustutamine kindel. Seda, et avalikkus säärast jultunud tsensuuri nii varmalt aktsepteerib, ei saa seletada ainult usuga „faktikontrolli“ ettekäändesse. Inimesed tunnevad alateadlikult ära igivana programmi — paariate klassi loomise, millele poogitakse külge reostusega seostuv sümboolika — ning käitub sellele vastavalt.

Praegu on see programm hoogu võtmas Covidi vastu vaktsineerimata inimeste suhtes, keda kujutatakse kahel jalal kõndivate pisikurentslitena, kes Pühitsetud Vendi (s.t. vaktsineerituid) nakatada ähvardavad. Täna leidis minu naine ühelt akupunktuuriteemaliselt Facebooki lehelt (millelt võiks peavoolumeditsiini suhtes oodata pigem skepsist) küsimuse „Missugused sõnad teile vaktsineerimata inimestele mõeldes pähe tulevad?“ Vastuste hulgas olid näiteks „saast“, „sitapead“ ja „surmasööjad“. See ongi dehumaniseerimine — väljavalitud inimklassi vastaseks puhastusteks tarvilik ettevalmistus.

Sellise sildistamise teaduslik tagapõhi on kahtlane. Vastupidiselt neile, kes kujutavad vaktsineerimata inimesi avalikkusele ohtlikena, kinnitavad mõned eksperdid, et mutatsioone esile kutsuva valikusurve allikaks on pigem just vaktsineeritud inimesed.[3] Samamoodi nagu antibiootikumide tagajärjeks on bakterite kiirem muteerumine ja adaptiivne evolutsioon, mille tagajärjel nad muutuvad antibiootikumidele resistentseks, võivad ka vaktsiinid viirustele muteerivat toimet avaldada. (Siit ka ennustus, et aina uute ja uute tüvede vastu võitlemiseks hakkab tarvis minema aina uusi ja uusi tõhustusdoose.) Seda fenomeni on uuritud juba mitukümmend aastat, nagu kirjeldab üks artikkel Quantas[4] (mis on loodusteadus- ja matemaatikateemaliste saitide hulgas minu lemmik). Vastupidiselt kindlale immuunsusele, mis mõnede teadlaste väitel kaitseb Covidi läbi põdenud inimesi kõigi tüvede eest, ei aita vaktsiinide toimel tekkinud antikehad mutanttüdeve vastu.[5]

Samamoodi nagu antibiootikumide tagajärjeks on bakterite kiirem muteerumine ja adaptiivne evolutsioon, mille tagajärjel nad muutuvad antibiootikumidele resistentseks, võivad ka vaktsiinid viirustele muteerivat toimet avaldada. (Siit ka ennustus, et aina uute ja uute tüvede vastu võitlemiseks hakkab tarvis minema aina uusi ja uusi tõhustusdoose.) Seda fenomeni on uuritud juba mitukümmend aastat, nagu kirjeldab üks artikkel Quantas (mis on loodusteadus- ja matemaatikateemaliste saitide hulgas minu lemmik).

Kuid minu eesmärgiks ei ole siin teaduslike argumentide esitamine. Minu jutu mõte on, et nendel teaduse ja meditsiini esindajatel, kes vaktsineerimata inimeste demoniseerimist ei poolda, ei tule võidelda mitte ainult vastupidiste teaduslike vaadetega, vaid ka iidsete ja võimsate psühhosotsiaalsete jõududega. Nad võivad teaduslikult vaielda niipalju kui kulub, aga nende vastas on midagi palju suuremat. Sama hästi oleksid Ruanda teadlased võinud seada vaidluse alla hüvesid, millega hutu võimud oma korraldusi põhjendasid. Veelgi tabavamaks näiteks on natsid, sest nemad põhjendasid oma hävituskampaaniaid tõepoolest teaduslike argumentidega. Nagu tollal, nii ka nüüd on teadus vaid kattevari millelegi ürgsemale. Omal ajal pühkis vägivaldsete ohvritalituste orkaan kerge vaevaga kõrvale saksa teadlaste eugeenikavastase vähemuse, ja küsimus ei olnud üldse selles, kas teisitimõtlejad eksivad või mitte.

Olukord, millega meie praegu silmitsi seisame, on samasugune. Kui valitsevad vaated Covidi-vaktsiinile on ekslikud, siis ei piisa nende kummutamiseks ainuüksi teadusest. Vaktsiinipooldajate leeril on võimas teadusväline liitlane, nimelt kollektiivne id, millel on mitmesuguseid avaldumismehhanisme — ostrakism, häbistamine ja muud ühiskondliku ja majandusliku surve vormid. Pööblile vastuseismiseks on tarvis omajagu julgust. Vaktsiinivastaseid vaateid väljendades riskivad arstid ja teadlased rahastuse, töökohtade ja tegevuslubade kaotusega, tavalisi kodanikke ähvardab tsensuur sotsiaalvõrgustikes. Tsensuuri alla võivad üsna tõenäoliselt sattuda isegi mittepoleemilised esseed nagu käesolev, eriti kui ma roojastan seda ketserliku saastaga, viidates põlustatud saitidele või artiklitele Disinformation Dozenis[6] loetletud vaktsiinivastastelt. Proovime siis naljaviluks: Greenmedinfo![7] Children’s Health Defense![8] Mercola.com![9] — Võeh, see oli juba peaaegu nagu avalikus kohas valjusti ropendamine! Hoidke neist veebilehtedest eemale, kui te ei soovi, et nad ka teid roojastaksid (või et teie veebiliikluse statistika annaks põhjust kahtlustada teid uskmatuses).

Selleks, et kujutada kedagi kõige kurja kehastusena ja seeläbi valmistada ette tema väljaheitmist ühiskonnast, on kasulik loopida tema pihta hulgaliselt kõikmõeldavat laimu. Nii saamegi peavooluväljaannetest lugeda, et vaktsiinivastased ei ole mitte lihtsalt inimeste tapjad, vaid ka märatsevad nartsissistid[10], valged suprematistid[11], alatud inimesed[12], Vene desinformatsiooni levitajad[13] ning peaaegu et terroristid[14]. Süüdistusi toestatakse üksikute hoolikalt valitud näidetega; eriti hinnas on hüsteerilise varjundiga fotod vaktsiinivastastest ja nende kõige nõrgemate argumentide ümberlükked. Kui võimud järgivad stsenaariumi, mis on välja töötatud teiste omamaiste „ohtude“ vastu võitlemiseks, siis võib oodata, et peagi on meil ka provokaatorid ja provokatsiooniskeemid, ilmuvad välja valitsuse agendid, kes liikumise esindajaid etendades väljendavad nende diskrediteerimiseks vägivalda õhutavaid seisukohti jne. — ühesõnaga, käiku lähevad kõik kodanikuõiguslaste, keskkonnakaitsjate ja antiglobalistide hulka imbumiseks väljatöötatud võtted.

Selleks, et kujutada kedagi kõige kurja kehastusena ja seeläbi valmistada ette tema väljaheitmist ühiskonnast, on kasulik loopida tema pihta hulgaliselt kõikmõeldavat laimu. Nii saamegi peavooluväljaannetest lugeda, et vaktsiinivastased ei ole mitte lihtsalt inimeste tapjad, vaid ka märatsevad nartsissistid, valged suprematistid, alatud inimesed, Vene desinformatsiooni levitajad ning peaaegu et terroristid. Süüdistusi toestatakse üksikute hoolikalt valitud näidetega; eriti hinnas on hüsteerilise varjundiga fotod vaktsiinivastastest ja nende kõige nõrgemate argumentide ümberlükked.

Heasoovlikud sõbrad on soovitanud mul end tuttavatest Disinformation Dozen’i liikmetest „distantseerida“, otsekui kannaksid need mingit nakkust. Mingis mõttes on neil õiguski — ka halb maine on ju nakkav. See tuletab mulle meelde nõukogude aega, kus juba lihtsast tutvusest dissidendiga piisas, et koos temaga Gulagi sattuda. Meenub ka kooliaeg, kui sõbrustamine mõne teistest erineva lapsega tähendas sotsiaalset enesetappu, kuna tema veidrused kandusid teiste silmis sõbrustajale üle. Algkoolis oli selle nakkuse kohta sõna „satikad“. (Teismelisena olin ka mina isemoodi laps, kellega ainult väga vaprad eakaaslased julgesid teiste nähes sõbralikud olla.) Kirjeldatud sotsiaalne dünaamika annab endast märku ühiskonna mitmetel tasanditel. Inimesed tunnevad sügava instinktiga, kui ohtlik on sattuda paariate klassi liikmeks. Paariate kaitsmine või nende mitte küllalt innukas ründamine märgistab inimese kahtlasena; selle vastu kaitsevad nad end enesetsensuuriga ja oma mõtete varjamisega, mis üksmeele näivust omakorda veelgi tugevdab.

Moraali kaaperdamine

Just niisuguse positiivne tagasiside toimel märatsev rahvahulk tekibki. Selleks tarvitseb vaid mõnel kisakõril inimmass üles ärritada, kedagi või midagi sihtmärgiks kuulutada. Mingi osa massist läheb nendega agaralt kaasa, ülejäänud aga peavad suu ja püüavad ebamugavustunnet alla surudes nendega väliselt käitumiselt sarnaneda, nii et igaühele neist näib, et tema on ainus, kes ässitajatega ei nõustu. Totalitaarses riigis käib see samamoodi, ainult et siin ei ole isegi rahva enamiku toetus tingimata vajalik. Piisab näilisestki toetusest.

Ka teaduses, meditsiinis ja ajakirjanduses toimivad needsamad näilist üksmeelt loovad mehhanismid mis laiemas avalikkuseski. Mõned lähevad õigeusklikkusega innukalt kaasa; teised ei julge enamat kui seda mõttekaaslastest kolleegide seltsis sosinal kiruda. Igaüks, kes oma teisitimõtlemist avalikult väljendab, muutub radioaktiivseks. Nende usutaganemise tagajärjed (rahastusest ilmajäämine, naeruvääristamise alla sattumine meedias, eemalejäämine kolleegide seltskonnast, kes ei taha nendega enam tegemist teha jne.) veenavad teisi potentsiaalseid teisitimõtlejad, et targem on hoida oma vaated enda teada.

Pange tähele, et ma ei ole siin veel avaldanud oma isiklikku arvamust vaktsiinide turvalisuse, toimivuse või vajalikkuse kohta (varuge kannatust!); kuid piisab sellestki, mida ma juba öelnud olen, et kõik hakkaksid minust ohutuse mõttes eemale hoidma. Olgugi et ma vaktsiinivastaste hulka ei kuulu, on nende „satikad“ mul küljes.

Ühes internetifoorumis, millele ma kaastööd teen, jutustas keegi järgmise loo. Tema lapsed olid kokku leppinud tulla kindlal ajal ühe sõbra poole üheskoos mängima. Siis aga helistas talle üks selle sõbra vanematest ja küsis, kas tema perekond on vaktsineeritud, ning teatas viisaka eitava vastuse peale otsekohe, et sellisel juhul ta tema lapsi oma kodus näha ei soovi. Kahtlemata uskus see lapsevanem, et kutset tühistades toimis ta kooskõlas teadusliku maailmavaatega. Kuid ma kahtlen, kas asi oli tõepoolest teaduses. Isegi Covidi asjus kõige õigeusklikum inimene saab aru, et laps, kelle peres mitte kellelgi ei ole haigustunnuseid, ei kujuta endast sama hästi kui mingisugust nakkusohtu. Ja inimesel, kes vaktsiini kaitsvasse toimesse nii kindlalt usub, ei tohiks ju loogiliselt võttes olla vaktsineerimata inimeste poolt midagi karta. Risk on kaduvväike, moraalne nördimus aga koletu.

Paljud inimesed, võib-olla isegi enamik, lasevad end vaktsineerida heale ühiskonnaliikmele kohasest altruismist — mitte sellepärast, et nad Covidit ise kardaksid, vaid kuna nad usuvad, et see soodustab karjaimmuunsuse tekkimist ja kaitseb kaasinimesi. Seega on vaktsineerimisest keeldujad oma kodanikukohusest kõrvalehiilijad; siit ka epiteedid „saast“ ja „sitapead“. Nii saavad neist allakäigu esindajad, keda on hõlpus ära tunda ja ühiskonna kehast kirurgiliselt eemaldada nagu vähirakke, mis paiknevad väga mugavalt kõik ühes kasvajas.

Ühiskond vajab oma stabiilsuse tagamiseks inimesi, kes soosiksid altruismi ja karistaksid ühiskonnavastast käitumist. Niisuguseid tasusid ja karistusi kannab kogu moraal, kõik selle normid ja tabud. Võttes osa hõimu rituaalidest, pidades kinni tabudest ning häbistades ja karistades neid, kes seda ei tee, võib inimene end rahumeeli heaks ühiskonnaliikmeks pidada. Lisaks omandab ta veel ühe eelise: ta on selgesti avaldanud poolehoidu moraalsele enamikule ja tõestanud end ühiskonna täisväärtusliku liikmena, kes ei kuulu ohvriks määratud vähemuse hulka. Meie hirm teistest hälbida tuleb iidsest kogemusest, mis on meisse sügavale sisse sööbinud ja instinktiks muutunud. Seda hirmu on raske eristada moraalsusest.

Küllap on vaktsineerimata inimeste tõrjumises mingi osa ka haigestumishirmul, kuid see pole kõige tähtsam. Peamist rolli mängib siin üks teine hirm, mis on sama vana kui inimkond — hirm ühiskondliku nakkuse ees. Inimesed kardavad, et neid hakatakse seostama heidikutega, ja selle hirmu avalduseks ongi moraalne halvakspanu.

Igas ühiskonnas leidub inimesi, kes ilmutavad ühiste normide, väärtuste, rituaalide ja tabude kehtestamisel erilist agarust. Nende seas on võimuhulle, ent ka lihtsalt ühise hüvangu pärast muretsejaid. Olukorras, kus normid ja rituaalid teenivad ühiskondlikku ja ökoloogilist heaolu, täidavad nad tähtsat funktsiooni. Ent kui normid on propaganda ja infoohje abil korruptiivsete jõudude kätte kaaperdatud, võivad neist headest inimestest saada totalitaarse seire instrumendid.

Võib-olla usuvad patuoinaste leidjad siiralt ja isegi kirglikult, et vaktsineerimata inimesed on teistele ohtlikud. Kuigi ma leian, et tõendused kõnelevad pigem vastupidist, ei püüa ma seda siin pikemalt põhjendada ja piirdun ülaltoodud mõtteavaldustega. Öeldakse ju, et mõistuslike argumentide abil saab inimest veenda loobuma ainult niisugustest seisukohtadest, milleni ta on ise jõudnud mõistuslike argumentide kaudu. Pealegi pärineks enamik tsitaatidest, millele ma selleks toetuma peaksin, ketserlikest, musta nimekirja kuuluvatest allikatest ning oleksid seega vastuvõetamatud neile, kes usaldavad ametlikke infoallikaid. Kui sa usaldad ametlikke allikaid, siis usud sa ka, et ketserlik info tuleb kõrvale heita — sest nii nad ju ütlevad. Kuna ametlikud allikad välistavad igasuguse teisitimõtlemise, siis on igasugune teisitimõtlemine a priori maksvusetu nende jaoks, kes usuvad ametlikke allikaid.

Öeldakse ju, et mõistuslike argumentide abil saab inimest veenda loobuma ainult niisugustest seisukohtadest, milleni ta on ise jõudnud mõistuslike argumentide kaudu. Pealegi pärineks enamik tsitaatidest, millele ma selleks toetuma peaksin, ketserlikest, musta nimekirja kuuluvatest allikatest ning oleksid seega vastuvõetamatud neile, kes usaldavad ametlikke infoallikaid. Kui sa usaldad ametlikke allikaid, siis usud sa ka, et ketserlik info tuleb kõrvale heita — sest nii nad ju ütlevad.

Sellepärast kolibki suur osa teisitimõtlejatest kahtlastesse parempoolsetesse saitidesse, millel puuduvad võimalused faktide kontrollimiseks ja allikate hoolikaks uurimiseks. Võiks arvata, et näiteks nii usaldusväärne teadlane nagu dr. Peter McCullough — meditsiiniprofessor, sadade eelretsenseeritud artiklite autor ja Ameerika Ühendriikide Kardioloogia ja Nefroloogia Ühingu president — peaks ju leidma avaldamisvõimalusi kõikjal, ka väljaspool parempoolse meedia ökosüsteemi. Aga ei midagi niisugust — ta on ametlikest kanalitest välja heidetud ja peab avaldama oma vaateid mujal, näiteks parempoolse katoliiklase John-Henry Westeni jutusaadetes. Minule meeldiks küll, kui tema veenvat intervjuud[15] oleks võimalik lugeda ka mujal kui saidil, kus ta ilmus — eriti kuna tema vaadetes tegelikult ju mingit parempoolsust ei ole.

Paraku levitavad saidid, mis annavad sõna niisugustele inimestele nagu McCullough, sageli ka immigrantide- ja LGBTQ-vastaseid artikleid, mille taktika ei erine sellest, mida ametlikud infokanalid rakendavad vaktsiinivastaste vastu — samad stampvõtted ohvrite dehumaniseerimiseks ja patuoinastena märgistamiseks, samasugused fašistlikud sihiseaded.

Masside juhtimine

Neil põhjustel ei hakka ma liiga üksikasjalikult põhjendama seda, mille ma nüüd lihtsalt ja selgelt välja ütlen — hea tahte žestina tsensoritele, et neil oleks kergem otsustada, mida selle artikliga teha. Nimelt usun ma, et Covidi-vaktsiinid on palju ohtlikumad, vähem efektiivsed ja vähem vajalikud, kui meile öeldakse. Samas tundub, et nad ei ole, vähemalt lühiajaliselt, ka mitte nii ohtlikud, kui mõned kardavad. Inimesed ei lange tänaval surnult maha ega muutu zombi’deks; enamik minu vaktsineeritud sõpru paistab end suurepäraselt tundvat. Nii et selle kohta on raske midagi kindlat öelda. Küsimuse teaduslikku uurimist ähmastavad rahalised toetused ja süsteemne erapoolikus niivõrd, et valgust, mis meile pimeduses teed näitaks, sealtpoolt oodata ei saa. Teaduse ja tervishoiu süsteem kujutab vaktsiine ainsa võimalusena, vaikides maha[16] traditsioonilised ravimid ja toitumissoovitused, mis Covidi sümptomeid ja suremust teadaolevalt tugevasti vähendavad. See ei uuri piisavalt ka paljusid veenvaid hüpoteese pikaajaliste kahjulike kõrvaltoimete võimalike mehhanismide kohta. Muidugi ei tähenda tõenäolisus veel kindlust; mitte keegi ei tea praegu ega võigi teada, missugused on pikaajalised kõrvaltoimed. Kuid ma ei püüa siin väita mitte seda, et vaktsiinivastastel on õigus ja et nende tagakiusamine on ebaõiglane, vaid seda, et nende tagakiusamise taga on käitumismuster, millel ei ole kuigi palju seost sellega, kas neil on õigus või nad eksivad, kas nad on süütud või süüdlased. Meile pakutavate teaduslike andmete ebausaldusväärsus annab sellele väitele kaalu juurde ning viib mõttele, et tarvis oleks põhjalikult uurida hukatuslikke ühiskondlikke impulsse, mida teadus varjab.

Neil põhjustel ei hakka ma liiga üksikasjalikult põhjendama seda, mille ma nüüd lihtsalt ja selgelt välja ütlen — hea tahte žestina tsensoritele, et neil oleks kergem otsustada, mida selle artikliga teha. Nimelt usun ma, et Covidi-vaktsiinid on palju ohtlikumad, vähem efektiivsed ja vähem vajalikud, kui meile öeldakse. Samas tundub, et nad ei ole, vähemalt lühiajaliselt, ka mitte nii ohtlikud, kui mõned kardavad. Inimesed ei lange tänaval surnult maha ega muutu zombi’deks; enamik minu vaktsineeritud sõpru paistab end suurepäraselt tundvat.

Öelda, et ametlikes allikates on igasugune teisitimõtlemine täiesti võimatu, oleks liialdus. Tegelikult on mõned eelretsenseeritud väljaanded ning mõned autoriteetsed arstid ja teadlased paljuski nõus sellega, mida olen öelnud ka mina. Muidugi on nad vähemuses. Ent kui tõde ongi nende poolel, siis ei ole meil kuigi palju võimalust sellest midagi kuulda. Mehhanismid, mis hoiavad vaos desinformatsiooni, teevad seda sama hästi ka õige, kuid ametlikele allikatele vastu rääkiva informatsiooniga.

Covidi-konformismil on ka teisi seletusi, mille vastu ma oma kirjatükiga polemiseerida ei taha: suurte ravimifirmade, meedia ja valitsuse mõju; meditsiinis valitsevad paradigmad, mille järgi tervis ei tähenda midagi muud kui võitu sõjas mikroobide vastu; üldine ühiskondlik kliima — hirm, kramplik turvalisuspüüd, surmahirm ja surma eitamine — ning, mis võib-olla kõige tähtsam, see, et inimestel ei ole juba pikka aega olnud võimalusi oma tervise eest iseseisvalt hoolt kanda.

Samuti ei ole ülaltoodud analüüs vastuolus teooriaga, mille järgi Covid ja vaktsineerimisagenda on totalitaarne vandenõu, mille eesmärk on valvata, jälitada, vaktsineerida ja ohjata viimast kui üht inimest kogu maailmas. Selles, et mingit laadi totalitaarne programm on kaunis suure hooga käimas, ei ole kuigivõrd kahtlust, kuid mina olen juba ammust ajast uskunud, et selle taga ei ole luust ja lihast vandenõulased mingi sihikindla plaaniga, vaid et see on emergentne fenomen, mis tekib samaaegsete sündmuste kuhjudes. Kõik need sündmused kasvavad omakorda välja varjatud eraldatusmüüdist ja -ideoloogiast. Ma usun, et mõlemad on õiged: üks toetab teist, on selle kehastus, tundemärk, väljendus. Võimu vandenõusid ja salasepitsusi ei saa pidada inimkonna praeguste hädade sügavaimaks põhjuseks, kuid nad on olemas, ja ma olen jõudnud arusaamisele, et just need tegurid annavad parima lähtepunkti mõnede praeguse ajaloohetke iseloomulike nähtuste seletamiseks.

Ükskõik, kas totalitaarne programm on sihilik või oportunistlik, tahtlik või emergentne, igal juhul tekib küsimus: mil viisil suudab väikesearvuline eliit juhtida nii suuri inimmasse? Selleks kasutavad nad ära sügavaid psühhosotsiaalseid mehhanisme — näiteks neid, mida on kirjeldanud Girard — ning annavad neile hoogu juurde. Fašistid on seda alati teinud. Tavaliselt seletatakse pogromme ja genotsiide rassistliku ideoloogiaga. Klassikaliseks näiteks on fašistide antisemitism. Girard’i järgi on asi pigem vastupidi. Ideoloogia on sekundaarne — ta on vaid relv, mille saabuv üksmeelse vägivalla puhang koos teiste tarvilike tingimustega endale loob. Sama lugu on orjusega. Asi ei olnud nii, et eurooplased orjastasid aafriklasi, kuna nad pidasid neid alaväärtuslikeks inimesteks. Vastupidi, neid tuli pidada alaväärtuslikeks, selleks et saada ettekääne nende orjastamiseks.

Girard’i järgi on asi pigem vastupidi. Ideoloogia on sekundaarne — ta on vaid relv, mille saabuv üksmeelse vägivalla puhang koos teiste tarvilike tingimustega endale loob. Sama lugu on orjusega. Asi ei olnud nii, et eurooplased orjastasid aafriklasi, kuna nad pidasid neid alaväärtuslikeks inimesteks. Vastupidi, neid tuli pidada alaväärtuslikeks, selleks et saada ettekääne nende orjastamiseks.

Nii on see ka indiviidi tasemel. Kes meist ei oleks mõnikord otsinud keerukaid õigustusi ja rat