Toomas Paul: Salatud saatan
Leszek Kołakowski (1927–2009) nimi ei vaja meie mõtlevale lugejale tutvustamist. Olen omal ajal ka ise ta raamatule Miniloenguid maksiprobleemidest arvustuse[1] kirjutanud. Äsja ilmus tema kuuenda raamatuna eesti keeles Hendrik Lindepuu valitud ja tõlgitud kaksteist esseed pealkirja all Naeruvääristatud Jeesus.
On kaks keskset teemat, mille ümber keerlevad valimiku mõttekäigud – Jeesus ja kristlus ning saatan ja pärispatt. Raamat algab 1965. aastal kirjutatud (võiks öelda) programmilise esseega “Jeesus Kristus – prohvet ja reformaator”, mida täiendab paarkümmend aastat hiljem kirjutatud ja postuumselt avaldatud “Naeruvääristatud Jeesus. Apologeetiline ja skeptiline essee”.
On kaks keskset teemat, mille ümber keerlevad valimiku mõttekäigud – Jeesus ja kristlus ning saatan ja pärispatt. Raamat algab 1965. aastal kirjutatud (võiks öelda) programmilise esseega “Jeesus Kristus – prohvet ja reformaator”, mida täiendab paarkümmend aastat hiljem kirjutatud ja postuumselt avaldatud “Naeruvääristatud Jeesus. Apologeetiline ja skeptiline essee”. Mitu lühemat lugu käsitlevad kristluse väljavaateid: “Erasmus ja tema Jumal”, “Sacrum’i kättemaks ilmalikule kultuurile”, “Kristluse nõndanimetatud kriisist”, “Mure Jumala pärast näiliselt jumalatul ajajärgul”, “Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest”, “Miks vasikas? Ebajumalakummardamine Jumala surma palge ees”. Kõige kandvama osa moodustavad saatana saatusega tegelevad lood: “Kas saatan võib loota lunastusele?”, “Saatan”, “See saatanlik vabadus. Mõtisklusi kurjusest” ja “Leibniz ja Hiiob. Kurjuse metafüüsika ja kurjuse kogemus”.
Kołakowski ütleb, et ta ei taha luua Jeesuse psühholoogilist portreed, vaid püüab määratleda tema kohta nii kristlikus traditsioonis kui ka euroopalikus kultuuris tervikuna – “määratleda, mil kombel ja mil määral põimus Jeesuse missioon meie kultuurilise pärandi peenekoelisse kangasse” (lk 8). Kogumiku nimiessees sõnastab ta oma põhiküsimused: “Kas meie kultuur elaks selle üle, kui unustaksime Jeesuse? Kui Jeesus aetakse meie maailmast välja, kas see maailm kukub siis kokku? Miks me vajame Jeesust?” (lk 119).
Jeesuse kuulutuse esimene samm oli seaduse kummutamine armastuse kasuks. Kołakowski rõhutab: “kummutamine, mitte täiendamine. See mõte juurdus euroopalikku kultuuri kui veendumus, et inimsuhted, mis põhinevad usaldusel, tühistavad lepingulised sidemed. Seal, kus vastastikune usaldus ja armastus on kooselu aluseks, on leping tarbetu. Lepingulise sideme ja armastussideme vastandus on meie kultuuri jäänud lugematute variantidena, ka sellistena, mis ei ole läbi põimunud (ehkki on geneetiliselt seotud) kristliku usuga. Kui Nietzsche ütleb, et see, mis armastusest tuleb, on väljaspool head ja kurja, siis kordab ta tahtmatult oma vaenlase sõnu” (lk 17–18).
Autor toonitab mitmel korral, et meie tsivilisatsiooni tõeline juur on evangeeliumi narratiiv ning Jeesuse isik ja tema õpetus kui Jumala sõna, aga mitte abstraktne teoloogia või kodeeritud kõlbelisus: “Nii on Jeesus jäänud meie kultuuri mitte ainult nende jaoks, kes usuvad tema jumalikkust või siis vähemalt üleloomulikku missiooni. Ta ei avaldu meie kultuuris mitte dogmade või kristliku kogukonna kaudu, vaid teatud õpetuste sisuliste väärtushinnangute kaudu, mis olid olemuslikult uudsed ja on elujõulised siiamaani – väärib rõhutamist, et mitte abstraktsete normidena, vaid elujõulised just püsivas seoses tema nimega ja tema sellise eluga, nagu tunneme traditsiooni kaudu, ja üldse sõltumata sellest, kui palju on selles traditsioonis ajaloolist täpsust” (lk 16–17).
Jeesuse puhul ei ärata mingeid kahtlusi ega ole vastuoluline see, et kogu tema elu ja õpetus liigub viimsepäeva varjus, möödapääsmatu kohtupäeva varjus. Kołakowski ütleb, et ilma selle apokalüptilise ootuseta ei ole võimalik kristluses midagi mõista.
Jeesuse puhul ei ärata mingeid kahtlusi ega ole vastuoluline see, et kogu tema elu ja õpetus liigub viimsepäeva varjus, möödapääsmatu kohtupäeva varjus. Kołakowski ütleb, et ilma selle apokalüptilise ootuseta ei ole võimalik kristluses midagi mõista: “Jeesus hakkas patte andeks andma ja kohkunud juudi preestrid süüdistasid teda, et ta on usurpeerinud õiguse, mis kuulub üksnes Jumalale. Jeesus ei andnud patte andeks mitte personaalselt, nii nagu igaüks võib anda andeks teistele solvangud ja ülekohtu, vaid ta kaotas need, tühistas, pühkis elust minema. “Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!” (Lk 5,20). Kes võis nii lausuda?… Pattude tühistamine ei tähenda loobumist karistamisõigusest või vihast ja nördimusest. Ei, see on midagi enamat kui moraalne või seaduslik akt – see on ontoloogiline tegu, kui nii võib öelda, samaväärne loomisega ex nihilo; sellise maailma tühistamine, milline see oli enne andeksandi, määritud ja pahupidi patu tõttu – pole tähtis, millise patu, kas või üksainsa patu tõttu – ja maailma uueksloomine täies puhtuses; see on kui universumi uus loomine. See, kellel on selline erakordne vägi, peab olema Looja täievoliline saadik, kui mitte Looja ise. Jeesus mitte ainult ei kuulutanud Jumalariigi tulekut – ta tõi selle endaga kaasa” (lk 120). Kiriku õpetus ei ole midagi väärt ilma usuta, et Jeesus on lunastaja, et surelik ja kannatav inimene oli Jumala sõna kandja: “Jeesuse õpetuste kadumine ennustaks selle tsivilisatsiooni hukku, mille me tänu nendele omale kujundanud oleme” (lk 135).
Et Kołakowski võtab Jeesuse isikut ja õpetust täie tõsidusega, peabki ta olema kiriku suhtes kriitiline: “Hirmust väljavaate ees saada tõrjutud sekti seisusesse paistab kristlus ette võtvat riskantse mimikri – näiliselt on see samm enda kaitsmiseks, aga tegelikult on see ennasthävitava loomuga; kui kirik rüütab end ümbritseva värvidesse, lootuses, et nõnda ta päästab enda, siis tegelikult kaotab ta nõnda oma identiteedi, mis toetub sacrum’i ja profanum’i lahususele ja tunnistamisele, et nende vahel on konflikt võimalik, tihti isegi vältimatu” (lk 55). Ta hoiatab: “Kristlus kaotab kogu oma ajaloolise, moraalse ja religioosse tähenduse hetkel, kui kristlased unustavad selle kõige tähtsama idee: et kõik ajutised ja maised väärtused on suhtelised ja teisejärgulised” (lk 123).
Ta jätkab: “Mitte selge “angažeerituse” puudumine ei ohusta kirikut, vaid just vastupidi – täielik samastumine ilmalike asjadega, nii et jääb mulje, et kirik on unustanud igaveseks ja pöördumatult maiste asjade suhtelisuse, samuti erinevuse, mis on mingi probleemi moraalsetel põhjustel toetamise ning liidu vahel mõne poliitilise jõu, liikumise või parteiga, kes seisavad õige asja eest. Milleks meile kristlus, mis kujutab endast üksnes poliitilist lobitööd? Fraseoloogia säilitamiseks, mida inimesed juba nagunii tõsiselt ei võta? Kristlusel ei ole ei kohustust ega õigust sekkuda mingisse asja üksnes sellepärast, et see on moodne, ega ka sellepärast, et sekkumata jättes riskib “võõrandumisega” avalikust elust… Kirikul on kohustus ja õigus toetada kõigis konfliktides seda, mis käib kokku tema moraalsete põhimõtetega, aga kui ta iga kord ei rõhuta maiste väärtuste mitteabsoluutset olemust, siis tegutseb ta ennasthävitavalt ja kaotab tähtsuse, sest kiriku olemasolu maailmas on tähtis vaid sedavõrd, kuidas suudab see tagada Jeesus Kristuse kestva kohalolu, see tähendab ajaülese kestmise ajalistes raamides” (lk 128–129).
Eelöeldust tuleneb järeldus: “Olla kristlane on seega raske ülesanne (ja on seda alati olnud), sest kristlus nõuab võimet iseenda kurjust teadvustada ja sellest vabaneda. Suured kristlikud õpetajad ei ole salanud, et selliseid kristlasi on vähe, et neid on alati vähe olnud. Aga et neid on vähe – see ei ole veel kristluse “kriisi” ilming, vaid see lihtsalt kinnitab, et kristlikke nõudmisi on raske täita. Kui see üleüldse mingi kriis on, siis kuulub see püsivalt ja lahutamatult kristluse olemusse, või on siis palju universaalsema ja üleüldisema “kriisi” ilming, millesse on inimsugu sattunud pärast paradiisist väljaajamist” (lk 72).
1996. aastal avaldatud “amatöörlikus” jutluses ründab Kołakowski nn “kristlikke väärtusi”, ja seda lugeda on mulle väga südamelähedane. Eks igaüks leiab lugedes selle, mis teda puudutab. Meeles tuleb muidugi pidada tausta – katoliiklus on Poolas palju mõjuvam kui meil. Ent ka sealne kirik tahaks oma positsioone tugevdada. Kołakowski ei pea seda mõistlikuks.
1996. aastal avaldatud “amatöörlikus” jutluses ründab Kołakowski nn “kristlikke väärtusi”, ja seda lugeda on mulle väga südamelähedane. Eks igaüks leiab lugedes selle, mis teda puudutab. Meeles tuleb muidugi pidada tausta – katoliiklus on Poolas palju mõjuvam kui meil. Ent ka sealne kirik tahaks oma positsioone tugevdada. Kołakowski ei pea seda mõistlikuks: “Põhiseadusesse raiutud “kristlikud väärtused” ei ole head põhimõtteliselt. See väljend ei kuulu uskliku keelde, pigem sotsioloogia või siis eetikateooria sõnavarasse. Neid, kes tahavad seaduses mainida “kristlikke väärtusi”, võib kahtlustada soovis teha kristlusest ideoloogia, mida aga kristlus kohe kindlasti ei ole.” Nii nagu “kristlikud väärtused”, ärritab teda usukeeles ka sõna “monoteism”: see väljend kuulub religioonilukku või filosoofiasse – “nii palju kui mina mõistan, siis kristlane ei ütle “ma olen monoteist”, vaid “ma usun ainsasse Jumalasse”” (lk 166–167).
Ta lõpetab oma jutluse kinnitusega, et kuigi on konservatiiv, ei räägi ta nagu hegeliaan, et isegi seal, kuhu ristiusk vägisi viidi, aitas see lõpuks barbarlikud hõimud tsivilisatsiooni teerajale ning oli neile seega ajalooliselt kasulik – meil ei ole mingeid meetodeid, et sellistes asjades kokku lüüa kahju ja kasu. Kołakowski kirjutab: “Aga ma mõtlen, et isegi nendes tuleriitades oli palju mitmetähenduslikkust; kõigi poliitiliste, kiriklike ja isiklike, kuninglike ja riiklike eesmärkide kõrval oli ka tõeline mure hinge päästmise pärast. Ei, ma ei soovi neid tavasid tagasi – see oleks mu enda tervisele kindlasti äärmiselt kahjulik –, aga ma soovin iga ilmselge asja voodri vahele piiluda ja alati osutub, et ilmselge ei olegi nii ilmselge, et maailm on tõepoolest väga mitmetähenduslik ja keerukas, et igal pool on ka “teine tõde”. Suur Innocentius III, raudne paavst, teokraat ja poliitiline geenius, kirjutas veel enne, kui paavstiks sai, loo “Inimsaatuse viletsusest”. See on väga traditsiooniline teema, aga sellest hoolimata tänapäeva kirikus justkui unustatud. Tundub, et kirik ei ole kohanenud oma ajaga ja annab meile mõista, et elu maailmas läheb aina lõbusamaks. Aga mina ei mõtle üldse nõnda, et läheb lõbusamaks, ja isegi julgen arvata, et on kiriku ülesanne rääkida Innocentius III eeskujul just seda, riskides end naerualuseks teha ja saada kaela (rumalaid) etteheiteid, et kirik ei tunne elu. Aamen” (lk 170–171).
Kołakowski sõnul tunneb Saatan häst inimsüdant: “Ta teab, et meie heades, omakasupüüdmatutes, inimarmastusest inspireeritud tegudes ja soovides on alati mingi lõhe või praegu, kuhu ta end sisse suudab suruda, et seda armastust kurjuseks muuta, nii et saaks selle inimese kaudu tema armastuse nimel piinata teisi inimesi, tappa neid, alandada ja orjastada. Seda pisikest pragu nimetatakse pärispatuks. Ei ole nii üllast asja ega nii headust täis avaldust, mida ei saaks saatanliku kavalusega muuta kuriteo sooritamise riistaks. Saatana töö põhinebki sellel, et ta mürgitab meie häid külgi vihkamisega ja kasutab meid ära põrgu huvides, ning meie läheme ikka ja jälle nende kiusatuste liimile” (lk 178–179).
Kristlikus mõtteloos on saatana hukkamõistmine ja pärispatu mõiste kõige täpsemad vormid, millega eitatakse kurjuse juhuslikku olemust. Kołakowski ütleb: “Ma arvan, et see eitus on meie kultuuri jaoks äärmiselt tähtis, ent isegi kristlikus maailmas on aimata tugevat kiusatust see õpetus kõrvale lükata ja järgida optimistlikku valgustustraditsiooni, mis usub kõige leppimist kõigega üleüldises universaalses harmoonias. Ükskõik, kas see väljendub Teilhard de Chardini panteistlikus filosoofias või piiskop John Robinsoni ettepanekus mitte teha vahet sacrum’il ja profanum’il või siis viitab Paul Tillichi mõningatele ideedele või siis proovib kristlusega kohandada Feuerbachi antropoloogiat, ikka vastustab usk üleüldisesse kõige leppimisse kõigega mitte üksnes kristlikku traditsiooni, vaid ka seda, mida me teame inimelu püsivate mehhanismide kohta. Selline usk ohustab meie kultuuri põhiväärtusi” (lk 36–37).
Poolaka arvates on just üleüldise leppimise optimistlik filosoofia tänapäeva kristlusele nii suureks kiusatuseks: “Pärast nii paljusid lüüasaamisi, mida põhjustasid saamatus seista vastu ilmalikule tsivilisatsioonile ja usaldamatus peaaegu kõigi intellektuaalsete ja ühiskondlike muutuste vastu, mis ei toimunud kiriku järelvalve all, pärast kahemõttelist ja näilist edu võitluses modernistliku kriisiga XX sajandi algul, haaras kristlikku maailma suur hirm – hirm, et kristlus lükatakse suuresti mittekristlikus ühiskonnas võõra enklaavi rolli, et see tõugatakse autsaiderina isolatsiooni; see hirm kallutab nüüd kristlasi arvama, et kristluse kõige tähtsam ülesanne pole mitte üksnes olla maailmas, mitte üksnes osaleda ilmaliku kultuuri jõupingutustes, mitte üksnes kohandada oma keelt kaasaegsete ootustele ja meelelaadile, vaid pühitseda ette peaaegu kõike, mis sünnib inimese loomulikest impulssidest… ähvardust, et kristlus pole enam võitlusvõimeline, kardetakse rohkem kui ohtu kaotada oma identiteet. Hirm asjade loomuliku käigu ees leiab väljenduse kristliku õpetuse teisenemises: saatana ja pärispatu mõiste on peaaegu õhku haihtunud. Usk inimese piiramatusse ja loomulikku täiustumisse, peaaegu teise tulemisse, mille inimene ise võimalikuks teeb, kinnitab aina enam kanda kristlaste mõtetes” (lk 39–40).
Raamatut läbib võitlemine kurjuse ontoloogilise tähenduse eitamise, saatana mahasalgamise vastu: “Kui kõik leiab lõpuks õigustuse, kõik saab tähenduse lõplikus lunastuses, siis ei tunnista see mitte üksnes mineviku ajalugu süütuks, vaid ka tänapäeva, ehk siis asjad, mida kõik inimesed teevad siin ja praegu. Seega selgub, et nii või teisiti pestakse meid viimsel kohtupäeval süüst puhtaks, kas siis sellepärast, et meie kavatsused olid head või siis sellepärast, et me olime ettehoolde tarkuse teadmatud käsilased. Lootus, et tulevikus juuritakse kurjus täielikult välja, mõistab oleviku õigeks” (lk 42).
See oli mulle otse lohutuseks, et 75-aastase Kołakowski kirjutatud raamatu viimane mõtisklus Leibnizist, Hiiobist ja kurjuse koledusest päädib nukra tunnistusega: “Ma lõpetan prantsuse teoloogi tsiteerimisega, kelle nimi on mul hetkel ununenud (võimalik, et kasutasin juba kusagil seda tsitaati); ta ütleb, et suudab mõista inimesi, kes ei usu Jumalat, aga et on inimesi, kes saatanat ei usu, see on talle käsitamatu.”
Edmund Burke’i Seltsi raamatusarja esikteos on soliidne. Kõvade kaantega ja lahe lugeda. Ainult üks palve on mul edasiste köidete suhtes: oleks hea, kui lõpus oleks isikunimede register! Veel parem: kui oleks ka märksõnade register. Võib–olla noorem inimene ei tunne nende järgi puudust, minu eas aga küll. See oli mulle otse lohutuseks, et 75-aastase Kołakowski kirjutatud raamatu viimane mõtisklus Leibnizist, Hiiobist ja kurjuse koledusest päädib nukra tunnistusega: “Ma lõpetan prantsuse teoloogi tsiteerimisega, kelle nimi on mul hetkel ununenud (võimalik, et kasutasin juba kusagil seda tsitaati); ta ütleb, et suudab mõista inimesi, kes ei usu Jumalat, aga et on inimesi, kes saatanat ei usu, see on talle käsitamatu” (lk 201–202). Jah, ta tsiteeris tõepoolest seda viis aastat varem kirjutatud loos saatanlikust vabadusest (lk 176–177).
[1] (http://epl.delfi.ee/news/kultuur/poola-filosoofi-kogumik-pakub-peotaie-pahkleid?id=51096802 )
