Charles Eisenstein: Fašism ja antikarneval

Praegu paistab Läänemaailm, eriti Ameerika Ühendriigid, viibivat otse klassikalise Girard’i ohvrikriisi keskmes. Varem kindlalt toiminud ühiskondlikud institutsioonid on hakanud murenema. Rahvas on kaotamas usku autoriteetidesse nii poliitikas, rahanduses, õiguses kui ka meditsiinis. Uus põlvkond on eelmisest vaesem ja halvema tervisega. Inimeste seas, kellel on mingeidki poliitilisi vaateid, jääb aina vähemaks neid, kes usuvad, et ühiskond toimib hästi või et me oleme õigel teel. Mõistus, turud ja tehnika ei ole suutnud oma utoopilisi lubadusi õigustada. Jumalad on meid alt vedanud ja nende varjust on meie silme all esile kerkimas koletised: ökoloogiline katastroof, viimnepäev tuumasõja läbi ja teised meie keha, meeli ja maailma mürgitavad õnnetused. Osapoolte sõjakuse kasvades muutuvad tuha all hõõguvad lahkarvamused ja konfliktid, mida üldine ühiskondlik konsensus seni talitses, järjest pinevamaks. Sedamööda, kuidas usk riigi suutlikkusse kurjust vaos hoida üha kahaneb, ärkavad taas ellu latentsed ritualistlikud instinktid.

Filosoof René Girard väitis, et need instinktid on saanud alguse kunagistest ühiskondlikest murrangutest, kus veritasude laviinist, mis on olnud ühiskonna ürgne haigus algusest peale, saadi jagu üksmeelt taastava vägivallaga, mille ohvriks langesid valitud patuoinad. Vägivallapuhangute kordumise vältimiseks on välja arenenud erilised rituaalid, usundid, pidustused ja poliitilised institutsioonid.

Nii Nõukogude kommunism kui ka natsi-Saksa fašism olid väga puritaanlikud: mõlemad olid vaenulikud kõige vastu väljaspool omaenda riigikorda. Fašism on õigupoolest antikarnevali edasiarendus ning tekib nagu viimanegi reaktsioonina tegelikele või kujuteldavatele ohtudele, mis ühiskonda lõhkuda ähvardavad. Paljudes ühiskondades kasutab preestrite kast iga võimalust kehtestamaks rangeid keelde, tabusid ja rituaale, mis vaid veelgi tugevdavad nende endi võimu.

Üheks sääraseks rituaalseks nähtuseks peab Girard antifestivali, kus „patuoina väljaajamise riituste taustaks ei ole raevukas anarhia, vaid äärmuslikult karmid keelud ja range järelvalve nende kehtestamiseks“. Tänapäeva totalitarismis on selleks välja arenenud omaette institutsioonid. Nii Nõukogude kommunism kui ka natsi-Saksa fašism olid väga puritaanlikud: mõlemad olid vaenulikud kõige vastu väljaspool omaenda riigikorda. Fašism on õigupoolest antikarnevali edasiarendus ning tekib nagu viimanegi reaktsioonina tegelikele või kujuteldavatele ohtudele, mis ühiskonda lõhkuda ähvardavad. Paljudes ühiskondades kasutab preestrite kast iga võimalust kehtestamaks rangeid keelde, tabusid ja rituaale, mis vaid veelgi tugevdavad nende endi võimu. Parima võimaluse annab selleks kriis, mida võib panna inimeste patuse eluviisi süüks — näiteks maavärin, üleujutus või… taud.

Praegu oleme nähtavasti vähehaaval toibumas antikarnevalide (nüüd nimetame neid “lukustamismeetmeteks”) pikast reast. Nendega on kaasnenud totalitaarsed tendentsid ja fašismile omane vaenulikkus tõeliste karnevalide vastu ja tegelikult üldse kõige vastu, mis vähegi meenutab avalikku lõbutsemist. Veel enam, paljudel meie tervishoiumeetmetel on selgelt rituaalne ilme; nii fašismiga kui ka paljude muistsete antifestivalidega ühendab neid puhtusehullus. Vaatame näiteks järgnevat fragmenti pealkirjaga „Nredomi hõimu kokkuvarisemine: näide usulisest hüsteeriast“, mille on kirjutanud 20. sajandi alguse antropoloog James Frazer:

“Jenkinsi kroonika algab hetkest, mil nredomi „hõim“ (tegelikult suur ja keerukas ühiskond) oli juba hakanud ilmutama ühiskondliku, poliitilise ja ökoloogilise allakäigu tundemärke. Preestrid olid juba mitu aastat hoiatanud kurjade deemonite eest, kes rahvast peagi ründama asuvad. Jenkins oli elanud nende seas etnograafilise uurimistöö eesmärgil üle kahe aasta, kui mõned hõimuliikmed hakkasid haigestuma. Mingi kuri vaim oligi tegutsema asunud! Preestrid seletasid, et see võib võtta oma võimusesse igaühe, kes ei pea kinni mitmesugustest uutest tabudest ja ei osale vajalikes rituaalids. Vaim muudab inimese, keda ta on vaevama tulnud, roojaseks ning võib edasi kanduda igaühesse, kellega tema ohver kokku puutub. Vaimu nägemiseks on tarvis erilisi tseremoniaalseid taiariistu, mis on preestrite valduses; tavalistele inimestele näitamiseks joonistasid nad temast pilte.

Preestrid leiutasid rituaali, millega pidi saama kindlaks määrata, kas inimene on kurja vaimu küüsis või mitte. Kahtluse korral niisutati erilisel viisil pühitsetud kepike tema kehavedelikega ning saadeti spetsiaalsesse onni, kus preestrid toimetasid selle kallal maagilisi rituaale, mille eesmärk oli vaimu end ilmutama sundida. Ebasoodsa tulemuse korral teatasid nad õnnetule, et vaim ongi temasse sisse läinud. Igaüks, kelle kohta selline otsus langetati, pidi jääma kaheks nädalaks rangesse isolatsiooni ja vältima iga kokkupuudet kaasinimestega.

Mõned neist tabudest ja rituaalidest, mida ebausklikud hõimuliikmed omaks võtsid, olid kaunis veidrad. Näiteks paigutasid preestrid kõigisse avalikesse kohtadesse süllapikkuste vahedega märgid, mis näitasid, kui kaugele inimesed peavad üksteisest hoidma, et võluvägi neid kaitseks. Ka teatasid nad, et igaüks, kes roojasele inimesele liiga lähedale satub, peab oma keha puhastamiseks sooritama korduvaid rituaalseid kümblusi ja muid sellekohaseid toiminguid ning kandma mitmesuguseid tseremoniaalseid peakatteid, mis pidid vaimu eemale peletama. Keelustati kõik avalikud kogunemised, isegi igapäevaseid elulisi toiminguid piirati karmilt. Kõigiks ühisteks ettevõtmisteks tuli hankida preestrite sõnaselge luba.

Nagu arvata võibki, olid niisuguse režiimi tagajärjeks suured ühiskondlikud pinged ja hädad; mingil määral avaldas rahvas neile korraldustele ka vastuseisu. Peagi hakkasid levima mitmesugused ketserlikud õpetused, mida preestrid agaralt maha suruma asusid. Mõned ketserid väitsid, et rituaalid, mis peavad kurja vaimu edasikandumist tõkestama, ei tööta, teised jälle, et vaim ei olegi nii ohtlik. Mõned seadsid kahtluse alla isegi kurja vaimu olemasolu ja ütlesid, et haigusjuhtude sageduse suurenemise taga on mingi muu põhjus. Teised kuulutasid häälekalt, et kurja vaimu on rahva kallale lasknud preestrid ise. Preestrid püüdsid ketsereid vaikima sundida ja rahvamasse nende vastu ässitada, ja see põhjustas ühiskonnas uusi pingeid.

Enamik inimesi võttis preestrite juttu tõsiselt, kuid paljudel oli nähtavasti ka kahtlusi, sest rituaalide seletustes oli vastuolusid. Kuna preestrid mõistsid, et varem või hiljem hakkab avalikkus selle range tabude ja rituaalide režiimi vastu mässu tõstma, teatasid nad, et väljatöötamisel on uus sakrament — võlumikstuur, mis hoiab kurja vaimu alatiseks eemal igaühest, kes teeb selle manustamiseks läbi erilise pühitsusrituaali (pisut valuliku, kuna selle juurde kuulub väikese augukese tegemine nahasse), mida hakkavad toimetama erivolitustega preestrid. Pühitsuse saanud õigeusklikud võivad pöörduda tagasi oma tavalise eluviisi juurde, kuid peavad ka edaspidi pidama kinni mõnedest uutest tabudest ja rituaalidest. Rituaalist kõrvalehoidjad jäävad aga endiselt roojaseks ja neid tabavad kõikvõimalikud karistused, nad langevad häbi ja põlu alla.

Paraku selgus, et uus mikstuur ei toimi nii hästi, nagu preestrid olid lubanud. Nüüd hakkasid nad rääkima, et tulemas on veel teisedki vaimud ja deemonid, kelle vastu tuleb tarvitusele võtta uued taiad, tabud ja võlujoogid. Kriisi ajaks tuleb preestritele anda alaline võim. Nad poetasid ka hämaraid vihjeid, et kurjade jõudude nuhtlus on karistus hõimu patuste elukommete, eriti ketserluse eest. Ketserlus tuleb välja juurida! Kõik roojased tuleb pühitsuse läbi puhastada! Peagi veeres üle kogu maa usulise tagakiusamise laine, millele järgnesid vastaspoole vägivallaaktid preestrite endi vastu. Lõpuks varises nredomite ühiskond kokku.” 

Ma ei väida, et Covid ei ole midagi enamat kui usuhullus.  Minu väide on, et lisaks kõigele muule, mida Covid veel olla võib, on ta ka usuhullus ning et praegune kriis on otsekui lääts, mis näitab väga selgesti meie praegust olukorda ja lubab üpris suure tõenäosusega ette aimata ka ees ootavaid sündmusi.

Hea küll, tunnistan üles: ma mõtlesin selle teksti välja. Preestrite all tuleb mõista teadlasi, võlukepike on testtampoon, roojased on inimesed, kellele test andis positiivse vastuse, võlumikstuur on vaktsiin. Ma ei väida, et Covid ei ole midagi enamat kui usuhullus.  Minu väide on, et lisaks kõigele muule, mida Covid veel olla võib, on ta ka usuhullus ning et praegune kriis on otsekui lääts, mis näitab väga selgesti meie praegust olukorda ja lubab üpris suure tõenäosusega ette aimata ka ees ootavaid sündmusi. Ühiskonna reaktsioonid Covidile on nii rabavalt sarnased usulistele praktikatele ja ettekujutustele (maskid, võlujoogid, inimeste pühitsemine ja tabu alla panemine jne), et tekib küsimus, mil määral toetub meie tervishoiupoliitika tõepoolest ja kui suures osas on see vaid uue kuju omandanud religioon. Siit võib edasi jõuda ka sügavama küsimuseni: kas ja kuivõrd erineb teadus (teistest) usunditest. (Enne kui hakata vastu vaidlema — „See on ju naeruväärne! Kas te ikka objektiivsusest, Teaduslikust Meetodist, eelretsenseerimisest olete midagi kuulnud?“ —, lugege seda arutlust. Teaduse ja religiooni sarnasuse idee kummutamiseks ei piisa nii lihtsatest argumentidest.)

Lõppeks taandub kogu asi sellele, kas meie infosüsteemid (teadus ja ajakirjandus) toimivad ja kas meie meditsiinieksperte ja võimuesindajaid võib usaldada. Igaüks, kes vastab neile küsimustele eitavalt, kahtleb õigeusklikus tervishoiupoliitikas. Kuid igaüks, kes julgeb kahelda, toetub tahes-tahtmata mitteametlikele allikatele ja muudab sellega oma tõendusmaterjali õigeusklike silmis automaatselt kehtetuks.

Üldiselt ei meeldi mulle kunagi midagi tühipaljaks rituaaliks tembeldada ja sellisena kergekäeliselt kõrvale heita, sest see oleks möödavaatamine salapärasest sidemest rituaali ja tegelikkuse vahel. Kuid paljude meie tervishoiupoliitiliste otsuste kahtlased tagajärjed viivad vägisi mõttele, et need ei ole tõepoolest midagi enamat kui rituaalid. Ma ei hakka siin väitma, et maskid, lukustamismeetmed, vahemaa hoidmise nõue jne. on kahtlase väärtusega meetmed. Lõppeks taandub kogu asi sellele, kas meie infosüsteemid (teadus ja ajakirjandus) toimivad ja kas meie meditsiinieksperte ja võimuesindajaid võib usaldada. Igaüks, kes vastab neile küsimustele eitavalt, kahtleb õigeusklikus tervishoiupoliitikas. Kuid igaüks, kes julgeb kahelda, toetub tahes-tahtmata mitteametlikele allikatele ja muudab sellega oma tõendusmaterjali õigeusklike silmis automaatselt kehtetuks. Pole kuigi palju lootust kummutada preestrite juttu informatsiooni põhjal, mille nad on ise heaks kiitnud. Igaüks, kes siiski püüab seda teha, tembeldatakse ketseriks.

Üks tänapäeva nimetus ketseri kohta on „vandenõuteoreetik“. See sõna panna võtta jutumärkidesse, sest öelda, et meie institutsioonidega ei ole kõik korras, on hoopis midagi muud kui öelda, et seda põhjustab mingi sihilik vandenõu. Sõnast „vandenõuteoreetik“ on saanud vahend, mille abil õigeusklik tervishoiusüsteem dissidente dehumaniseerib ja töökohtadelt vallandab.

Rutakus, millega Covid-õigeusust hälbijaid ebainimesteks ja barbariteks kuulutatakse, on kõhedakstegev. Just nii valmistatakse neid ette (Girard’i mõttes) patuoinaste rolliks. Ketserite ja heidikute otsimine ja leidmine rasketel aegadel on igipõliselt inimlik refleks. Tänapäeval nimetatakse neid maskivastasteks, vaktsineerimisvastasteks, teaduse eitajateks, QAnoni-uskujateks, vandenõuteoreetikuteks, kovidiootideks ja ekstremistideks; nende vastu pannakse toime virtuaalseid alandamis- ja süüdistamiskampaaniaid; sageli kustutatakse ka nende kontod sotsiaalvõrkudes. Tagajärjed ei tarvitse alati jääda digitaalse maailma piiridesse.

Girard’i järgi valdas juba ennemuistseidki ühiskondi sageli samasugune puhtusemaania, mis on uuemal ajal olnud omane fašistidele (etniline puhastus) ja kommunistidele (parteipuhastused). Varem oli reostajaks vägivald, mille puhangud võisid levida kiiresti ja ohjeldamatult nagu taud. Girard ütleb: „Kui ohvritalitusele järgnev katarsis suudab vägivalla piiramatut levikut tõepoolest takistada, siis tähendab see tegelikult, et toimiv vahend nakkuse ohjeldamiseks on olemas… Vägivalla soodumust tormata kallale asendusobjektile, kui esialgne objekt ei ole kättesaadav, võib kindlasti nimetada nakatumiseks.“ Seepärast ongi rituaalsetele ohvritele sageli kehtestatud karantiin, et neid tavalistest inimestest eraldada; nii püsib vägivald rangelt rituaali raamides.

Totalitaarseid ühiskondi, traditsioonilisi karnevale ja ühiskonna sulgemist Covidi ohjeldamiseks ühendab omamoodi administreerimisrefleks, mis seisneb selles, et kui administratiivne sekkumine ei ole vilja kandnud, siis tugevdatakse seda veelgi. Olemasolevate herbitsiididele resistentsete umbrohtude vastu võetakse tarvitusele uus herbitsiid. Kui immigrandid hakkavad üle piiri tulema, ehitatakse müür. Kui koolitulistajal on õnnestunud lukustatud koolimajja sisse pääseda, kindlustatakse seda veelgi. Kui mikroobid omandavad resistentsuse antibiootikumidele, töötatakse välja uued ja tugevamad. Kui üks mask ei suuda Covidi levikut tõkestada, paneme ette veel ühe maski. Kui meie tabud ei suuda kurje jõude ohjeldada, kehtestame uusi juurde. Võimumaniakk näeb vaimusilmas paradiisi, kus kõiki toiminguid ja objekte seiratakse, märgistatakse ja jälgitakse, nii et mitte millelegi halvale ei jää ruumi. Mitte keegi ega miski ei tohi olla vales kohas. Igaks tegevuseks tuleb hankida luba. Kõigile tagatakse turvalisus.

Need, kes näevad Bill Gatesi ja tehnokraatliku eliidi seirekavade taga pahatahtlikkust, ei oska näha nende programmi taga peituvat idealismi. Eliidi silmis ajavad nende kriitikud lihtsalt segast juttu, nad on pettuse ohvrid, progressi ja inimkonna hüvangu vaenlased, võhikud, kes elavad illusoorses maailmas.

Nende ja meie õnnetuseks on totaalse seire paradiis vaid miraaž, mis taganeb meie eest seda kiiremini, mida kiiremini me talle läheneme. Mida rangema korra me kehtestame, seda enam kaost selle pragude vahelt sisse immitseb. Girard ütleb: „Liiga kaua lõas hoitud vägivald valgub kord üle ääre ja häda neile, kes juhtuvad läheduses viibima.“ Nii on ka inimeses peituva metsiku alge teiste tahkudega — soovide, viha, hirmu ja erootikaga. Äärmuslik kord kutsub esile iseenda vastandi.

Üks varjatud sarnasus, mis ühendab ohverdusrituaali teiste administreerimiskavadega, seisneb selles, et mõlema viimseks aluseks on keerukate nähtuste taandamine üheleainsale põhjusele — lihtsustus, mis võib ajutiselt tuua näilist edu, kuid jätab sügavamad probleemid endiselt püsima.

Üks varjatud sarnasus, mis ühendab ohverdusrituaali teiste administreerimiskavadega, seisneb selles, et mõlema viimseks aluseks on keerukate nähtuste taandamine üheleainsale põhjusele — lihtsustus, mis võib ajutiselt tuua näilist edu, kuid jätab sügavamad probleemid endiselt püsima. Sisserännet ei põhjusta ainuüksi sisserändajad, koolitulistamisi ainult tulistajad, haigusi patogeenid, kliimamuutust kasvuhoonegaasid. Need on vaid pikemat aega kestnud protsessi lõppastme täidesaatjad, kõige silmatorkavamad põhjused suures põhjuste puntras; nad on võimule mugavaks sihtmärgiks, otsekui patuoinasteks. Ja kui valitsus on oma töö teinud, võime rahuloluga nentida, et vähemalt midagi on ära tehtud.