Toomas Paul: Murdunud sangaga kann

Kann

Johannes lõpetab oma evangeeliumi sõnadega: “On aga veel palju (kr polla) muidki asju, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, tundub mulle, et kogu maailmgi ei suudaks mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada” (Jh 21:25). Neli kanoonilist evangeeliumi ei olnud ainsad, nad ei ole isegi kõige esimesed – Luukas möönab, “et juba paljud (kr polloi) on võtnud kätte koostada jutustust neist asjust, mis meie seas on toimunud” (Lk 1:1).

Enamik neist jutustustest (kr diēgēsis) ei ole meieni jõudnud. 1945. a leiti Nag-Hammadis (Ülem-Egiptuses) nn Tooma evangeelium (TE), mille 97. logion on Uku Masingu sõnasõnalises tõlkes: “Ütles Jeesus: Isa kuningriik on taoline ühe naisega, kes kandmas õlal üht kannu täis jahu. Tema kõndides üht kauget teed pidi on kannu sang murdunud, jahu on valgunud tema taga tee peale. Ta ei teadnud, ta ei olnud tundnud vaeva (= äpardust). Siis, kui ta jõudis oma majja, ta on pannud kannu maha, ta on leidnud selle tühjana.”

See lugu on mind vaevanud üle poole sajandi. Kuidas on võimalik, et “Isa kuningriik” on mõttetu raiskamise taoline? Lihtne oleks tunnistada see apokriivaline (kr apokryphos ‘peidetud, varjatud’) tähendamissõna võltsinguks, sest ta puudub Uues Testamendis.

See lugu on mind vaevanud üle poole sajandi. Kuidas on võimalik, et “Isa kuningriik” on mõttetu raiskamise taoline? Lihtne oleks tunnistada see apokriivaline (kr apokryphos ‘peidetud, varjatud’) tähendamissõna võltsinguks, sest ta puudub Uues Testamendis. Aga ega ka Jeesuse tuttavad tähendamissõnad olnud mõne moraalieeskirja näitlikustamised, kuigi neid sellistena koheldakse. Tollal jahmatas Jeesuse kõne kuulajaid (Mt 7:28; 19:25; 22:33 jne). Ei olnud endastmõistetav (Mk 4:11). Pani otsima sügavamat tähendust. Sest alles see: “Kes iial leiab nende sõnade tõlgenduse (kr hermēneia), ei võta maitsta surma” (TE 1).

Ühelt poolt tundub võimatuna, et Jeesus võinuks sellisena kirjeldada jumalariiki. Aga teiselt poolt, kui vaadata, mis kunagi vägevast kristlusest Väike-Aasias või peatselt Euroopas järgi on jäänud, võib mõistujuttu võtta prohvetliku pildina ristiusu rollist.

Ilmar Vene arvab teoses “Ristiusu mõistatus. Jumalinimesest inimjumalani” (2009), et ta on ainus, kes peab oma teose pealkirjas öeldut mõistatuslikuks. “On keegi sellele osutanud? Ma ei tea. Küll aga tohin veendunult väita: minu silmis see, et just kristlik ühiskond pidi suubuma ilmalikuks, märgib suurimat kõigist mõistatusist.” Ta kirjutab: “Kellele öeldu ebaselge tundub, võtku meenutada, et ainult kristluse ajalugu lõpeb suurejoonelise reformatsiooniga, mille vältel loodi alusmüür ilmalikule ellusuhtumisele. Kõik teised “maailmareligioonid” (budism, islam, hinduism, konfutsiaanlus), kõnelemata juba väiksema levikuga usundeist, tunnevad ainult evolutsiooni; eales pole nende piires ära tuntud, et plats tuleks puhtaks teha ja uuesti alustada. Mispärast pidi selleni jõudma ainult ristiusk?”

Mispärast just ristiusk? Sellele küsimusele võib vastata, et ta on oma ülesande täitnud. 1985. a ilmus Marcel Gauchet‘ “Maailma vabanemine lummusest“ (Le désenchantement du monde). Gauchet‘ hinnangul on sekulariseerumine kristluse olemusse sisse kirjutatud, ristiusk on „religioonist väljumise religioon“ (la religion de la sortie de la religion). Raamatu järg „Religioonist demokraatias“ (La religion dans la démocratie, 1998) on tõlgitud ka eesti keelde.

Cupitt ei väsi rõhutamast: “Te võite pidada end mittekristlasteks, kuid teie unistused on kristlikud ja te olete osa kristluse ajaloost. See on teie saatus. Te võite pidada end ilmalikeks, kuid moodne Lääne ilmalik maailm ise on kristlik looming.”

Don Cupitt analüüsib põhjalikult ja detailselt teoses “Lääne tähendus. Ilmaliku kristluse apoloogia” (The Meaning of the West: An Apologia for Secular Christianity, 2008), kuidas kristlusse kuulub algusest peale olemuslik “iseenda-ilmalikustamine” (self-secularization). Lunastuslugu on lugu, mis räägib Jumala kestvast enesetühjendamisest: Kristus, kes oli kujult (kr morphē) Jumal, “loobus iseenese olust” (kr heauton ekenōsen, ‘tühjendas enda’, Fl 2:7). Uues Testamendis jääb Jumal varju, tähelepanu on pööratud Jeesusele. Kristluse kui “organiseeritud religiooni” hääbumine tähendab tema ülevõtmist kultuuri poolt. Kristlus on sügavalt imbunud Valgustusse. Refräänina kordub – indelible. Cupitt ei väsi rõhutamast: “Te võite pidada end mittekristlasteks, kuid teie unistused on kristlikud ja te olete osa kristluse ajaloost. See on teie saatus. Te võite pidada end ilmalikeks, kuid moodne Lääne ilmalik maailm ise on kristlik looming.”

Euroopa vaimseid arenguid silmitsedes leiab Arne Hiob oma Valitud kirjutiste 1. köites “Edasiminekuks tuleb kell õigeks keerata”: “Maailma ilmalikustumine võib toimuda Jumala enda tahtel. Läänemaailmas toimunud arengutel on loovutamatu ülesanne ebajumalate kukutamisel, mis on levinud rahvaste maailmas – ja inimese ülesande teostamisel Jumala loodu hooldajana.”

Ajastul, mil inimene on kosmose kese, ei tohi kirik alustada kuulutamist Jumalast ja tema ilmutusest, sest siis räägiks ta mööda inimesest. Inimestega leiab kontakti ainult küsimusi esitav, mitte vastuseid dikteeriv hoiak. “Siit lähtudes võime leida ka ilmalikustumisele ehk sekularisatsioonile positiivsema tähenduse. Eks juba see oli ilmalikustumine, kui Jumal tuli Jeesuses maailma ega jäänud üksnes taevasse. [—] Tänapäeval tuleb kristlikul usul end väljendada ilmalikult, sest ilmalikustuv maailm mõistab ainult ilmaliku keelt.”

Hiob on päri katoliku filosoof Peter Koslowskiga: “Maailm on nagu ta on ning faktiline pluralism on ju Jumala poolt lubatud. Kes seda kritiseerida tahaks, tahaks teatavas mõttes kritiseerida Jumalat.” Nõus. Aga – kuigi selline fatalism läheb üsna kaugele, jääb viimane samm astumata. Kui kõik, mis maa peal sünnib, on Jumala hea ja armulise tahte realiseerumine, siis on seda ka pluralismi arvustamine – lihtsalt mõnel lubab Jumal enda kritiseerimist.

Siinmail on religioossele, teokraatlikule keskajale järgnenud renessanss, deism, valgustus, multikultuurne globalism. Üks pöördepunkte oli kolmekümneaastase sõja 370 aastat tagasi (1648. a) lõpetanud Vestfaali rahu. Ususõdadel Euroopas oli lõpp. Peatselt ka ketseriprotsessidel. Euroopa kirikud on õppinud ära rahuliku kooseksisteerimise, ja oikumeeniline liikumine toetab hoiakut, et õpetuse õigsuse pärast pole õigust võidelda. Kunagine konfessionaalne usuõpetus koolides on asendunud vabatahtliku usunditeõpetusega, kus soovijatele tutvustatakse usundite paletti.

Ilmar Vene kirjeldab: “Kristlus on religioon veel ainult sõnaliselt, sellal kui islami piires võetakse asja täie tõsidusega. Nendingu paikapidavust peaks tõendama ka teesklematus, millega kumbki asjaosaline oma suhtumise ainuõigeks arvab. Kristluse esindajad kiidavad oma tolerantsust, jättes lisamata, et see sallivus ilmus tänu ristiusu kadumisele, sellal kui islami juhtkujud näevad läänelikus tolerantsuses eelkõige kõlvatuse vohamist. Kultuuriloolise ilminguna on praegune naaberlus (tahaks lausa öelda: parabioos) ülimalt huvipakkuv: jääb ju täiesti arusaamatuks, mispärast läänelik ilmalikkus ei suuda end islami maailmas maksma panna. Mispärast ei ilmuta “progress” oma kõigile tuntud mõjuvõimu?” Mispärast? Aga sellepärast, et tehnoloogilisi teadmisi ja tooteid nagu antibiootikume või nutitelefone saab jagada nagu toiduabi, aga vaimu vallas see ei õnnestu, kui senine areng on olnud täiesti teine. Araabia kevade vallandatud vennatapusõdadest võib näha, mis tuleb välja Lääne demokraatia kunstlikust ekspordist.

Kunagi uudne ei ole seda enam, sest kaks tuhat aastat kuulutamist on mitmedki Jeesuse sõnad ja hoiakud immutanud ühiskonda. Antiikmaailmas oli väide, et rahval, seisusel ega sool ei ole tähtsust, ühiskonnakorda lammutav. Paulus kirjutas: “Need kõik, kes teie seast on Kristusesse ristitud, on Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Gl 3:27j; sarnaselt Kl 3:11). Praegu on kõigi võrdsus endastmõistetav inimõigus. Aga – Paulus ei väida seda! Apostel ei räägi bioloogilisest ega juriidilisest ega mis tahes muus mõttes kõigi inimolendite võrdsusest, vaid üksnes sellest, et Kristuses ehk Jumala kuningriigis ei ole sel kaalu. Täna on see täpsustus liigne. Külvatud seeme on suureks kasvanud. Nagu Jeesuse tähendamissõnas, kus “iseenesest (kr automatē) kannab maa vilja” (Mk 4:28).

Jeesuse ajal võeti Moosese Seadus kokku: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma aruga ja kogu oma jõuga, ja armasta oma ligimest kui iseennast (Mk 12:30j). Jeesus avardas “ligimese” (kr plēsios ‘ligimene; lähedane, naaber’) piire, nii et see laienes rahvuskaaslaselt kõigile inimestele (Lk 10:36j). See on “palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid” (Mk 12:33) – spetsiifiliselt religioossel on sellega lõpp. Jaakobus ütleb selge sõnaga: “Jumala ja Isa silmis puhas ja võidumatu vagadus on see: käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende kitsikuses” (Jk 1:27).

Henrik von Wright arutleb: järjekindel ateism on ise religioosne idee. Nagu iga religioosne mõte, on ka ateism seotud kõrgeima väärtusega, hea ja halva, õigluse ja ebaõigluse äärmiste piiridega. “Ateisti religioon erineb “tavalisest” usust muuhulgas selle poolest, et ateisti jaoks on kõrgeim väärtus inimene. Kirillov ütleb: “Jõuda arusaamisele, et Jumalat pole olemas, on absurd, kui ei jõuta samal silmapilgul arusaamisele ka selles, et ollakse ise Jumal.” Järjekindel jumalaeitamine on samas ka järjekindel inimese jumalustamine.”

Heaoluühiskonnas ei ole orbude ega leskede järg toonase sarnane. Postkristlikus hoolekandeühiskonnas ei jäta riik kedagi viletsusse virelema. Näib nii, et kui maailm on vabanenud metafüüsilise lummusest, on transtsendentse varjust välja pääsenud oma tähetundi oodanu. Henrik von Wright arutleb: järjekindel ateism on ise religioosne idee. Nagu iga religioosne mõte, on ka ateism seotud kõrgeima väärtusega, hea ja halva, õigluse ja ebaõigluse äärmiste piiridega. “Ateisti religioon erineb “tavalisest” usust muuhulgas selle poolest, et ateisti jaoks on kõrgeim väärtus inimene. Kirillov ütleb: “Jõuda arusaamisele, et Jumalat pole olemas, on absurd, kui ei jõuta samal silmapilgul arusaamisele ka selles, et ollakse ise Jumal.” Järjekindel jumalaeitamine on samas ka järjekindel inimese jumalustamine.”

Humanism, piiritu inimarmastuse kohustus on saanud üliväärtuseks, mida tunnustavad sellisena praegu nii ateistid kui ka kristlased. Humanism on teise sõnaga sama mis antropotsentrism. Inimese kogu kosmose keskpunktiks pidamine. Kaunilt väljendab seda termin “keskkonnakaitse” – kõik muu loodu on inimese kui keskpunkti keskkond, mida tal tuleb iseenda eest kaitsta.

Humanism ehk inimesearmastus sisaldab irratsionaalset “aukartust elu ees”. Just irratsionaalset. Surmanuhtlusest on saanud kujuteldamatu jõledus, kuigi elektritool säästaks märkimisväärselt – eurovanglas pidamine on mitmeid kordi kulukam kui tööveteranile makstav pension. Jah, kui inimesel oli hing, siis tasus tal lasta võimalikult kaua maa peal elada – ehk viimaks parandab meelt. Aga praegu? Meie aja kangelane Breivik elab uhkemas vanglas kui hotell.

Varauusaegses Euroopas leiti, et mõrvarid rikkusid kosmilist korda ja kõigutasid selle alustalasid. Kosmose tasakaalu taastamiseks oli vaja kurjategijat piinata ja ta seejärel avalikult hukata, sest kõik pidid nägema, et kord on taas jalule seatud. Sheakespeare’i ja Moliére’i kaasaegsete londonlaste ja pariislaste üks meelistegevus oli võigaste hukkamiste vaatamine. Kuid tänapäeva Euroopas demonstreeritakse mõrvari inimloomust austades kõigile inimelu pühadust ning Kord saab taastatud – mõrvarit kaitstes heastame tema kuriteo.

Ainus, mis loeb nii siin ilmas kui elu lõpul, on armastus. Paavst Franciscus kirjutab entsüklikas “Jumala nimi on Halastus”: “Kristus on ise meile öelnud, kui seletas eeskirja, mille järgi hakatakse meie üle kohut mõistma: “Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!” (Mt 25:40). [—] Jäägem alati meeles pidama püha Risti-Johannese sõnu: “Eluõhtul hakatakse meie üle kohut mõistma ainult armastuse põhjal.”” Luterlik vaimulik Annika Laats ütleb täpselt sama: “Ja viimselt, igaviku palge ees, on just armastus kõigi meie tegude ning kogu meie elu ainus mõõt ning kriteerium – ainus, mis üldse püsima jääb.”

Lezeck Kołakowski sedastab raamatus “Naeruvääristatud Jeesus”: “Jeesus tegelikult mitte niivõrd ei asenda teatud eeskirju teistega, mitte niivõrd ei täienda ega paranda neid, vaid õpetab, et kõik eeskirjad on tarbetud, et armastus imab käsu endasse – ta muudab spontaanselt need eeskirjad tarbetuks – sest üksnes armastus on tähtis. Teisisõnu: ta ei muuda inimese ja Jumala vahelist lepingut, muutes selle sisu, vaid lepinguline side lakkab üldse olemast, kuna see asendub armastussidemega.”

Küllap neil on õigus. Lezeck Kołakowski sedastab raamatus “Naeruvääristatud Jeesus”: “Jeesus tegelikult mitte niivõrd ei asenda teatud eeskirju teistega, mitte niivõrd ei täienda ega paranda neid, vaid õpetab, et kõik eeskirjad on tarbetud, et armastus imab käsu endasse – ta muudab spontaanselt need eeskirjad tarbetuks – sest üksnes armastus on tähtis. Teisisõnu: ta ei muuda inimese ja Jumala vahelist lepingut, muutes selle sisu, vaid lepinguline side lakkab üldse olemast, kuna see asendub armastussidemega. [—] Ainult sellel on tõelist väärtust, mis lähtub armastusest, aga mis kasvab välja armastusest, seda ei saa seaduse või määruse paragrahviga hukka mõista.”

Kedagi ei saa hukka mõista. Pihisakramendi ja patu- või süütunde metamorfoos kristluse ajaloos on õpetlik teema. Jacques Le Goff kirjeldab, kuidas 12. sajandil muutub käsitus patust ja patukahetsusest põhjalikult, suuremat tähelepanu hakatakse pöörama patustamise vaimsele ja sisemisele tahule. Patu raskust mõõdetakse nüüdsest patustaja kavatsuse ehk intentsiooniga. Niisiis tuleb kindlaks teha, kas kavatsus oli hea või halb. Selle kavatsuse-eetika tulemuseks oli sügav muutus pihipraktikas. Kollektiivne ja avalik piht, mida kasutati vaid kõige rängemate pattude puhul, muutub aurikulaarseks (patte sosistatakse pihiisa kõrva), individuaalseks ja privaatseks, üleüldiseks ja suhteliselt sagedaseks.

Oluliseks pöördepunktiks on IV Lateraani kirikukogu (1215). Seal vastu võetud otsuse kohaselt peab iga kristlane pihtima vähemalt kord aastas. Patukahetseja peab selgitama pattu seoses oma perekondliku, ühiskondliku ja ametialase olukorraga, muude asjaoludega ning oma motivatsiooniga. Pihiisa peab neid isiklikke parameetreid arvesse võtma ja saavutama “satisfikatsiooniks”, see tähendab patukustutuse eelduseks patustaja ülestunnistuse, tema siira kahetsuse. Ta peab pigem puhastama inimest kui karistama süüdlast. Patukahetseja peab analüüsima oma käitumist ja kavatsusi ning pühenduma südametunnistuse uurimisele. Niimoodi avaneb uus tegevusväli, sisevaatlus, mis hakkab aeglaselt muutma inimese vaimseid harjumusi ja käitumist. See oli samm individuaalse, vastutava indiviidi tähtsustamise teel.

Hüpates üle reformatsioonist (mille üheks käivitajaks olid indulgentsid, s.t patukaristusest lahti ostmise võimalus), visandan pihipraktika muutumise minu ametiaja jooksul Eesti luteri kirikus. Vana Agenda (aastast 1902/1979) kohaselt loeti armulaualistele, kes kogunesid altari ette ja põlvitasid seal, pihikõne lõpus hoiatus, et nad ei võtaks püha õhtusöömaaja sakramenti vastu patust kinni hoidva südamega, sest siis oleks see neile nuhtlus (vt 1Kr 11:27j). Kirikukäsiraamatu (aastast 2008) järgi ei ole vaja pihi ajaks altari ette tulla, sest eeldatakse, et kõik kirikusse tulnud soovivad ka armulauast osa saada. Varem küsis vaimulik, kas patutunnistuses formuleeritu on pihiliste “tõsine soov ja palve”, ja tuli vastata “Jah!”. Praegu luterlik preester ei küsi seda, vaid kuulutab kõigile, kes juhtuvad missa ajal kirikus viibima, kui “Kristuse Kiriku sulane” absolutsiooni: “mõistan sind sinu pattudest vabaks”.

Paavst Franciscus ütles eravestluses tänavu 28. märtsil oma vanale sõbrale Eugenio Scallarile, vastates ta küsimusele: “Kas patused lähevad põrgusse ja saavad karistada?”, et neid ei karistata. Need, kes kahetsevad, saavad Jumala andeksandmise, kuid need, kes ei kahetse, ei saa andestust ja kaovad. Põrgut ei ole olemas, on olemas patuste hingede kadumine.

Vahe on päris pöörane. Ent kui järele mõelda, siis on see loogiline asjade käik. Mis tohib takistada Jumala halastust? Paavst Franciscus ütles eravestluses tänavu 28. märtsil oma vanale sõbrale Eugenio Scallarile, vastates ta küsimusele: “Kas patused lähevad põrgusse ja saavad karistada?”, et neid ei karistata. Need, kes kahetsevad, saavad Jumala andeksandmise, kuid need, kes ei kahetse, ei saa andestust ja kaovad. Põrgut ei ole olemas, on olemas patuste hingede kadumine (it Non esiste un inferno, esiste la scomparsa delle anime peccatrici).

Püha Tool lükkas teate ümber ja väitis, et see on ajakirjaniku sõnastus, paavst ei öelnud nii. Aga senini ei ole paavst ise väitnud, et tema sõnu ei ole õigesti edastatud. Kui vaadata ta tegusid ja kuulutust, tema lõpmata leebust ja õrna armastust kõige armetumate vastu, siis tundub, et see võiks küll olla tema veene. Milleks peaks olema vajalik igavene piinarikas karistus enamiku inimeste jaoks?

Ajakirjanik Andrea Tornielli meenutas paavstile Bruce Marshalli romaani “Penn igaühele” (To Every Man a Penny). Romaani peategelane abt isa Gaston peab kuulama noore saksa sõduri pihtimist, keda prantsuse partisanid hakkavad kohe surma mõistma. Sõdur pihib oma naistearmastust ja paljusid armuseiklusi, mis tal on olnud. Abt seletab talle, et tal on andekssaamiseks ja pattudest lahti mõistmiseks vaja kahetseda. Sõdur vastab: “Kuidas ma saan kahetseda? Ma olen seda kõike nautinud ja kui mul oleks võimalust, teeksin seda isegi praegu uuesti. Kuidas saan ma kahetseda?” Isa Gaston, kes tahab mõista mehe, kes on varsti sureb, tema pattudest lahti, saab järsku inspiratsiooni ja küsib: “Aga kas sa kahetsed, et sa ei kahetse?” Noormees vastab impulsiivselt: “Jah, ma kahetsen, et ma ei kahetse.” Teisiti öeldes, ta palub vabandust, et ei kahetse. Uks läks prao võrra lahti ja lasi siseneda pattudest lahtimõistmisel.

Paavst kommenteeris: “See on õige, nii see on. See oli hea näide selle kohta, kui kaugele läheb Jumal, et pääseda inimese südamesse, et leida väikest ava, mis laseb Tal anda armu. Ta ei soovi kellelegi kaotsiminekut. Tema halastus on lõpmatult suurem kui meie patud, Tema ravim lõpmatult tugevam kui meie haigused, mida Tal tuleb ravida. [—] Jumal ootab. Ta ootab, kuni inimene annab Talle kasvõi vilksamisi natuke ruumi, et Ta saaks panna tema sees toimima oma andeksandmise ja armastuse. Jumalat tunneb tõeliselt ainult see, keda on puudutanud ja hellitanud Tema õrn halastus. Seepärast olen ma tihti öelnud, et koht, milles leiab aset minu kohtumine Jeesuse halastusega, on mu patt. [—] Kui mõelda selle Marshalli romaani episoodi üle, siis minagi lähtun samalaadsest eeldusest ja lähen samas suunas.”

Bioloogid on inimsoo helge tuleviku suhtes optimistlikud. Matt Ridley väidab: “Püha Augustinuse jaoks peitusid korrastatud ühiselu allikad Kristuse õpetuses. Hobbes nägi neid monarhias. Rousseau nägi neid üksinduses. Lenin nägi neid aga parteis. Kõik nad eksisid. Korrastatud ühiselu juured peituvad meie peas, kus on varjul instinktiivne võime luua kui mitte täiuslikult harmoonilist ja vooruslikku, siis vähemalt praegusest paremat ühiskonda. Meil tuleb oma institutsioonid ümber kujundada nii, et nad laseksid neil instinktidel vallanduda.”

Konrad Lorenz selgitab: “Tänases inimkonna uues olukorras on vaieldamatult vajalik pärssimismehhanism, mis ei takista mitte ainult meie isiklike sõprade, vaid kõikide inimeste vastu suunatud tegusat agressiooni. Sellest tuleneb enesestmõistetav, otsekui looduselt kuuldud nõue, et me peame armastama kõiki oma inimvendi, kõiki ühtviisi. See nõue ei ole uus, meie mõistus suudab täielikult hoomata selle vajalikkust, meie tunded selle üllast ilu.”

Lorenz lõpetab raamatu “Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu” oma usu tunnistusega: “Ma usun inimmõistuse väesse, ma usun selektsiooni võimu ja ma usun, et mõistus teeb mõistliku valiku. Ma usun, et mitte väga kauges tulevikus omandavad meie järeltulijad võime järgida neid suurimaid ja kõige kaunimaid tõelise inimsuse nõudeid.”

Need on tõesti usu küsimused – usk, et maailmas kasvab lõputult nii küllus ja heaolu kui ka üleüldine armastus. Aga mis siis, kui ei ole lõputut liugu komfordi poole? Progressiks peetu võib osutuda katastroofi kiirendajaks. Ja et õnnestumise korral on küllus õnn, ei ole kindel. John B. Calhoun on teinud katseid hiirte paradiisiga. See, mis tal 1968. aastal “Universe-25”-st välja tuli, kui kolooniale oli tagatud viimseni kõik vajalik, on tõsiselt hirmutav.

Need on tõesti usu küsimused – usk, et maailmas kasvab lõputult nii küllus ja heaolu kui ka üleüldine armastus. Aga mis siis, kui ei ole lõputut liugu komfordi poole? Progressiks peetu võib osutuda katastroofi kiirendajaks. Ja et õnnestumise korral on küllus õnn, ei ole kindel. John B. Calhoun on teinud katseid hiirte paradiisiga. See, mis tal 1968. aastal “Universe-25”-st välja tuli, kui kolooniale oli tagatud viimseni kõik vajalik, on tõsiselt hirmutav (mina lugesin sellest alles Roland Tõnissoni essees “Pehmoks maskeeritud kurjus ”).

Mis huvi peaks loodusel olema just inimliik elus hoida, kui teiste liikide väljasuremine on niisama normaalne nagu indiviidide surm? Raymond A. Dart ja Robert Ardrey tapja-ahvi teooria (killer ape theory) peab relvade leiutamist aju arengu tingijaks. Uusimatel andmetel on Homo sapiens sapiens lisaks neandertaallastele veel vähemalt kuus võistlevat inimliiki likvideerinud.

Praegune sallivus, kõigi väljakannatamine, on eluks massiühiskonnas vältimatu. Kuid kummitab küsimus: mis sellest järgi jääb, kui olukord muutub kriitiliseks? Seni on lõpmata vähe olnud inimesi, kes kriisi olukorras teisi armastavad ning pigem ise hukkuvad. Ja veel vähem neid, kes surevad palvega huultel, et Jumal annaks andeks tapjatele, nagu esimärter Stefanos (Ap 7:60) või Jeesus (Lk 23:34).

Ühtpidi võib näida, et kristlus on end tühjendanud. Aga siin on oma “aga”. Häda on selles, et kui võtta viimse kohtu juhisena sikkude ja lammaste lahutamise reegel (Mt 25:31-46), siis ei aita teadliku headuse viljelemine, vaid ainult spontaanne käitumine – paremale käele saadetavad ei tea, millal nad on õigesti toiminud. Kuidas täita nõuet: “Sina aga, kui sa oma almust jagad, ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks peidus, ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle” (Mt 6:3j)? Need, kes teavad, et nad teevad head, mõistetakse hukka nagu vaga variser, kes oli rumalalt rõõmus, et ta ei ole suli ega ülekohtune (Lk 18:11) või rikas noormees, kes oli kõiki käske pidanud noorusest saadik, ent ei olnud nõus almustesaajate armeega liituma (Mk 10:17-22).

Hea tegemisest ei ole mingit kasu, kui puudub armastus (kr agapē). Paulus ütleb: “ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi” (1Kr 13:2j). Aga kust võtta armastust? Mida ma pean tegema, kui mul seda ei ole?

Minu jaoks on need küsimused küllap seetõttu painavamad, et vaimulikuna olen pidanud evangeeliumi kuulutama. Ja selleks ise asjad nii selgeks mõtlema kui see võimalik. Milleks on vaja Kristust ja tema lunastust, kui oluline on vaid inimeste omavaheline hea läbisaamine? Seda saab ju ka mõistusega. Ehk teiste sõnadega, nagu sõnastas Canterbury Anselm: Cur Deus Homo? Miks sai Jumal inimeseks? Miks?

Minu jaoks on need küsimused küllap seetõttu painavamad, et vaimulikuna olen pidanud evangeeliumi kuulutama. Ja selleks ise asjad nii selgeks mõtlema kui see võimalik. Milleks on vaja Kristust ja tema lunastust, kui oluline on vaid inimeste omavaheline hea läbisaamine? Seda saab ju ka mõistusega. Ehk teiste sõnadega, nagu sõnastas Canterbury Anselm: Cur Deus Homo? Miks sai Jumal inimeseks? Miks?

Vist ei ole midagi teha – tuleb jääda selle juurde, et Jeesuse kuningriik ei ole sellest maailmast (Jh 18:36). Kirjas heebrealastele loetletakse mineviku ususangareid ja märtreid (Hb 11:2-40) ning sedastatakse: “Neid on kividega surnuks visatud, lõhki saetud, mõõgaga hukatud, nad on lambanahas ja kitsenahas maad pidi ringi käinud, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjusid koobastes ja urgudes. Ja kuigi needsinased kõik on usu eest leidnud tunnistuse, ei ole nad saanud kätte tõotust” (Hb 11:38j). Need, keda maailm ei olnud väärt…

Võib-olla ei ole juhuslik, et Jeesuse mõistujuttu naisest jahukruusiga ei võetud Uue Testamendi kaanonisse. Liiga lohutu lugu.

 

Jaga postitust

Jäta kommentaar