Toomas Kiho: Ideoloogilised raamid

Oli aeg, kui ajakirjandusväljaanded kandsid hüüdlauset – kõigi maade proletaarlased, ühinege! See lause oli trükitud kõigi Nõukogude Liidus ilmunud ajalehtede päismikku, ja see tava kestis veel ka siis, kui tegelikult maailmarevolutsiooni ega kommunismi võitu keegi ei uskunud ning lehes endas olid lood küll kõike muud kui kommunismiehitamisest. Loosung oli jäänuk ideologiseeritud tegelikkusest, kus ajakirjandust oli nähtud poliitilis-ideoloogilise relvana maailmarevolutsiooni ja kommunistliku tulevikuühiskonna poole liikumisel ja rahvahulkade meelsuse kujundamisel. Kuigi ka totalitaarse N. Liidu konstitutsioon sätestas muude vabaduste seas sõnavabaduse, polnud tegelikult ajakirjanduses – st avalikus arutelus – kohta muul ideoloogial kui kommunistlikul. (Sellest tulenes muidugi kohe ka see, et ajalehtedes „polnud midagi lugeda“, ja ajalehed muutusidki tegelikult lugemisväärseks alles tsensuuri lakates, ning seda murdepunkti gorbatšovliku perestroika ajal, kui ajalehed järsku huvitavaks läksid, mäletavad meieealised peaaegu päeva täpsusega.)

Tugevasti ideologiseeritud tegelikkuse kõrval eksisteeris toonases totalitaarses ühiskonnas siiski ka teistsugune elu – seda elasid inimesed päriselt kodudes ja perekonnas, ja kokkupuuted kahe reaalsuse vahel olid igal juhul pingestatud. Kusagil oli niisiis ametlik ideoloogia, mille eesmärgiks oli tööinimese vabastamine kapitali orjusest ja üleilmse kommunistliku korra sisseseadmine töölisklassi juhtimisel. Ja selle kõrval oli tavainimeste elu, mis juhindus millestki, mida võib ehk talupojatarkuseks nimetada. Avalikkuses jutlustati sotsialistliku plaani ületamisest ja rahvaste sõprusest ning kanti vastavaid loosungeid paraadidel, kuna igapäevaelus otsiti esmatarbekaupu leti alt, kakeldi tänaval venelastega ja loeti jõuluvanale salme.

*

Praegu lehtedel ühtset päismikuloosungit pole, ometi on nüüdki selgesti tajutav teatud ideoloogia, mille järgimist avalikus arutelus peetakse heaks tooniks ja millega vastuolus olevaid seisukohti vastupidi – halvaks. See on nii hoolimata sellest, et oleme harjunud mõtlema – või on meid harjutatud mõtlema – et vabas ühiskonnas ei eksisteeri ideoloogilisi raame, mis võiksid mõttevahetust piirata või pärssida. Tunneme vähem või rohkem intuitiivselt siiski kohe ära, missugused mõttearendused on kooskõlas valitseva ja soodustatud mõteviisiga ja millised mitte.

Eeskätt kehtib see ühiskondliku debati sõlmküsimuste ja peateemade puhul nii välis- kui sisepoliitikas, kuna üldiselt on ideologiseerimisest vabad kõrvalisemad kommunaal- ja kultuuriteemad. Nihil novi sub sole.

Tunnistagem, et kõikides, ka moodsates liberaalsetes ühiskondades eksisteerivad omad lubatud ja taunitud narratiivid. Eristuse nende vahel määratleb see, et üldjuhul on meediatarbijale selge, kes on hea ja kes on paha, millised seisukohad on valitsevais oludes progressiivsed ja millised tagurlikud.

Praegu meile neid raame seadva lääne moodsa liberalismi ideoloogiliseks keskpunktiks on usk demokraatia ülimuslikkusse ning tema juured ulatuvad prantsuse revolutsiooni ideaalideni – vendluse, vabaduse ja võrdsuseni.

Kas need ideaalid on üldinimlikud ja jõuavad lõpuks kõikideni, kui ühiskonna areng maailmas vaid järgiks etteantud progressimustrit? Viimased aastad viitavad paraku moodsa liberalismi eduloo mõnetisele murenemisele. Seda näitavad arengud mitmel pool maailmas, kus rahvad on teinud valiku, mis ei lähe kokku moodsa liberalismi keskteeideoloogiaga – veidi utreerides võib nentida, et kui seni on poliitiliselt korrektseks peetud laias laastus kaht turvalist valikut – valid kas sotsiaaldemokraadid või konservatiivid (mõõdukalt on lubatud ka liberaaldemokraatlikud erakonnad), ja kuni need poliitilised jõud valitsusvastutuse jagavad, siis on „kõik korras“. Siit tekib aga kiusatus teoreetiliselt argumenteerida, et selline olukord, kus on „lubatud“ sisuliselt ainult kaks keskteevalikut tsentri lähedal vasakul või paremal, on olemuslikult demokraatiavastane. Moodsa liberalismi ideoloogiline vastus sellele on rääkida seesugustest mõistetest ja konstruktsioonidest nagu demokraatia moonutused, populismi ja äärmusluse tõus, ajupesu jms, mis kõik võivad kaasa tuua ühiskonna taandumise moodsa liberalismi õigelt teelt.

Kui aga siiski demokraatia on üldinimlik voorus, mille poole võiksid püüelda kõik ühiskonnad, siis on ilmselt põhjendatud ka liberaalse maailmavaate teine keskne seisukoht, et on võimalik on ka n-ö demokraatia eksport maadesse, mis on seni pidanud „kannatama“ rohkem või vähem türanlike isevalitsejate või mingite rohkem või vähem religioossete režiimide all. Paraku pole siingi idealistlik liberalism olnud edukas. Demokraatia ekspordi läbikukkumine on toimunud õige mitmel rindel – Iraagis, Afganistanis, Liibüas jm, kuhu on püütud maailma parimat ideoloogiat sisse viia relva jõul, ometi pole seda arvestataval määral omaks võetud, ning nendest ebaõnnestumistest johtub juba küsimus – vahest polegi moodne liberaalne ideoloogia kõikvõimas. Ka kommunismi eksport kolmandasse maailma ei osutunud edukaks, kuigi marksismi-leninismi klassikud olid veendunud, et kommunistlik kord saavutab ühiskonna paratamatu arengu tõttu oma võidu lõpuks nagunii, lihtsalt ühiskonna formatsioonid on mõnel maal veel arenemata ja klassiteadvus kujunemata.

Teadagi, ka demokraatlik valik ei pruugi aga anda „õigeid“ tulemusi, vaid demokraatiamoonutusi. Näiteid on ajaloost võtta nii kaugemalt kui lähemalt – natsionaalsotsialistide edu 1930ndate Saksamaal või moslemi vennaskonna edu Egiptuses 2012, aga ka päris viimaste aegade valimistel, nii nendel, mis on juba toimunud, kui nendel, mis on alles ees, võib rahvas kippuda valima valesti, ja sellega kaasa tuua üldise demokraatia- ja heaoluarengu teel moonutusi.

Valesti valimise näiteid pole keeruline tuua. Brexit oli kahtlemata vale valik, selle poolt hääletasid, nagu me ajalehtedest lugesime, vanad ja nõdrad ning ega poolthääletanutest keegi päriselt teadnud, mille poolt nad hääletasid. Türgi presidendi võtted riigi rahustamisel pärast nurjunud riigipöördekatset (ajakirjanduslike spekulatsioonide järgi pole pealegi välistatud riigipöörde lavastatus) on olnud pahad, ja järgnenud massilised meeleavaldused režiimi toetuseks on olnud kunstlikud. Valitsused Ungaris ja Poolas on juba mitu aastat järjest tegemas valesid poliitilisi otsuseid, nagu me ajalehtedest oleme lugenud. Jne. Ja lisaks ähvardab ookeani taga valimiseduga veel see Trump, kes oleks kindlasti  väär valik. Ka Venemaal – kui kehtiva ideoloogilise kaanoni järgi seda riiki siia ritta üldse tohib lisada – ei paista miski ohustavat Putini Ühtse Venemaa valimisedu, mis on muidugi samuti paha.

*

Avalikus arutelus eksisteerivad moodsa liberalismi kaanonid, mille järgi hõlpsasti eristame hea ja halva, progressiivse ja tagurliku, on aga peale välisasjade tegelikult niisama selged ka siseasjades, kus tunneme samuti hõlpsalt ära normaalse ja ebanormaalse.

Kokkuvõttes võib niisiis täheldada suhteliselt universaalse mudelit, mis ühiskondlikku debatti hoiab ja struktureerib: need on iga ühiskonnakorra ajal parajasti kehtivad ideoloogilised raamid, mille sees on kaasarääkimine – ühiskondlik debatt – lubatud ja soovitavgi, kuid mille ületamine toob kaasa sanktsioonid, mis ühiskonnatüübist olenevalt võivad olla karmimad või leebemad.

Muidugi, kui sõnavabaduslikus ühiskonnas ei pea avalike sõnavõttude eest kartma türmi sattumist, on sanktsioonid vastaliste suhtes olemuslikult sarnased. Peamiseks meetodiks on vastalise sildistamine (olgu õigusega või mitte) ja karistamine või häbistamine. Kui varem otsiti (ja leiti!) rahvavaenlasi ja kodanlikke natsionaliste, siis praegu igasugu populiste, äärmuslasi, varem imperialistide käsilasi, siis nüüd näiteks vene- või moslemimeelseid, varem kapitalistlikke vereimejaid, praegu näiteks homofoobe ja kõiksugu muid sallimatuid.

Ja seega pole muutunud ka põhiline argument, mis võib sundida osa mõtlemis- ja kirjutamisvõimelisi inimesi ühiskondlikust debatist kõrvale: ei taheta saada haavata ega taluda võimalikke sanktsioone (olgu repressiivorganite või siis internetikommenteerijate poolt). Vaikimise või sõnavõtmise küsimus on kaalutluse koht iga ühiskonnaliikme puhul igas ühiskonnas, millest kokkuvõttes sellest sõltub ühiskonna tervis. See on justkui ühiskonna kraadiklaas, mis näitab, kui „hästi“ keskmine kodanik end ühiskonnas tunneb ja kuivõrd ta end ühiskonna või riigi(ideoloogia)ga samastada soovib. Või ei soovi. See on aga Eesti jaoks juba saatuseküsimus.