Tõnu Õnnepalu: Kołakowski Jeesus täna
Kristlus on oma olemuselt „kimäärne“ (tarvitan seda sõna mütoloogilise suuruse mõttes, mitte halvustavalt), kahene, kahest õieti lepitamatust (ja ometi ikka ja jälle lepitatud) poolest kokkupandud usk. See on tema võõrandamatu eripära, tema ajalooline kaubamärk, tema alati rünnatav nõrkus ja ühtlasi tema tugevus, tema veider, nagu kummist kilp, millelt kõik rünnakud lõpuks võimetult tagasi põrkavad. Ja see kahesus avaldub sajal erineval tasandil, õieti kõiges, mis on kristlik.
Kołakowski sõdib edasi ja tema kires on igatahes suurust. Sellisena kuulub ta oma nüüdseks juba kadunud või kohe-kohe kaduva sugupõlve kompromissitute, lõpuni tungida tahtvate mõtlejate hulka, olgu nad kristlased, ateistid või kahtlejad. Ta ei jäta, leidmata vastust, mis siis, et see vastus, nagu ta ise väga hästi oma südame põhjas teab, on leidmatu. Seega ta ei jätagi.
Sellesama kahesusega maadleb ka Kołakowski, märkamata vist iga kord, nagu Jakob ingli haardes, kelle või millega ta õieti rinda pistab, ja et see, millele ta justkui otsib lahendust, on kristluse (ja Kristuse) lahendamatu kaksikloomus ise. Ta sõdib edasi ja tema kires on igatahes suurust. Sellisena kuulub ta oma nüüdseks juba kadunud või kohe-kohe kaduva sugupõlve kompromissitute, lõpuni tungida tahtvate mõtlejate hulka, olgu nad kristlased, ateistid või kahtlejad. Ta ei jäta, leidmata vastust, mis siis, et see vastus, nagu ta ise väga hästi oma südame põhjas teab, on leidmatu. Seega ta ei jätagi. Kogumiku kõige tugevamad palad on elu lõpuaastatel kirja pandud esseed, millest raamatu viimane, „Leibniz ja Hiiob“ on juba oma pealkirjalt sümboolne: kellega veel samastuks vana mees oma kaebes Jumala ja maailma vastu kui mitte Hiiobiga, kes tuhahunnikul istudes oma kärnasid kratsib (kuid me teame, et tema lugu ei lõppenud seal), ja millega veel vaidleks üks XX sajandi sügavalt katoliiklik mõtleja kui ajaloolise optimismiga. Kuigi – ka need kaks poolust, mida kehastavad Hiiob ja Leibnitz, on kristluse enda, vähemalt kristliku kultuuri poolused. Üks tema kahesustest.
Oma ühiskondlikus paatoses (ja Kołakowski esseed pole mitte niivõrd introvertsed mõtisklused kuivõrd oma ajale, oma aja vastu suunatud diatriibid, jutlused) lähtub autor üldiselt seisukohast, et meie aeg (õieti siis tema aeg, ikka veel XX sajand) on kiiresti kaugenemas oma kristlikust usust, oma kristlikest juurtest, kristlikust kirikust ja moraalist. Ning seega: moraalist üldse, sest lõppude lõpuks, mis „ilmalikku“ moraali ikka olla saab? Ja ega mõnes mõttes ei saagi. Samuti tuleb selle kirgliku poola katoliiklasega nõus olla, kui ta ütleb, et kristlust unustades unustab Euroopa kultuur oma olemuse, kaotab aina enam pinda jalge alt. Kahtlemata kaotab ja kahtlemata pole Euroopa, see Euroopa, mida me tunneme (sest tunda saame me vaid ajaloolist Euroopat, tuleviku oma tunnevad need, kelle jaoks see kunagi on ajalooline), üldse ettekujutatav ilma oma kristliku komponendita. Mis pole muidugi tema ainus komponent. Selleski väljendub muuseas Euroopa kristlik olemus, et temagi, Euroopa ise, on kimäärne ja on seda enam või vähem teadlikult. Kristlus pole kunagi välja tõrjunud Euroopa teadlikkust oma paganlikust, klassikalisest (kreeka-rooma) minevikust, ta on sellele kord toetunud, kord sellega vaielnud, niisamuti kui on kristlus ise olnud see (kasvõi kristlike misjonäride, iseäranis Jesuiitide uudishimu kaudu), mis meid teistest maailma religioonidest nii teadlikuks on teinud.
Niisiis, mind huvitab, kas Kołakowski diagnoos, mille ta „meie aja haigusele“ paneb, on õige või mitte päris. Jaa, muidugi, kirikute tühjenemine on fakt ja eriti silmatorkav oli see fakt kindlasti Kołakowski õitseeas, kuue-seitsmekümnendatel, ja eriti veel Inglismaal (Kołakowski läks 1969 eskiili ja õpetas sestpeale Oxfordis). See oli Euroopas murranguline aeg ja selle murrangu vilju me naudime (või katsume kuidagi ära seedida) tänini. Kuid: mis on siin õieti põhjus, mis tagajärg, või asuvad mõned asjad, mis näivad põhjuse-tagajärjena, tegelikult mõlemad samal tasandil, olles õieti võrdselt ühe sügavama protsessi ilmingud?
Kołakowski näeb, kuidas ühiskond heidab kõrvale senise kristliku moraali (koos usuga) ja diagnoosib seega peatselt saabuvat üldist moraalset kollapsit, täielikku segadust, sest ega tolle kõrvaleheidetu asemel tõesti midagi nii sidusat tulevat ei paista.
Kuid mis üldse on kristlik moraal? Sest ühest küljest muidugi, „me kõik“ (olgu kristlased või need, kes Piiblisse vaevalt kunagi on pilku heitnud) justkui teame, mis on kristlik moraal: ära tapa, ära peta, ära varasta, ära riku abielu, austa oma vanemaid jne. Kuid siin tuleb mängu üks evangeeliumi tegelane, Rikas Noormees, kes ütleb Jeesusele: seda kõike ma olen ju pidanud noorest peale! Ning siin oleks lool lõpp – ja me teaksimegi, mis on kristlik moraal, ja võiksime uskuda, et me seda ka järgime –, kui ei tuleks Jeesuse vastust, mille ta justkui möödaminnes poetab: mine siis jaga oma vara vaestele ja käi minu järel. Ja noormees läheb kurvalt minema, sest nagu kirjutatud on: „temal oli palju vara“.
Ja meil kõigil on „palju vara“, isegi kui meil pole seda peaaegu mitte sugugi. Kui meil muudki pole, on meil meie perekond (millest Jeesus samuti käsib end lahti rebida), ja kui pole sedagi, on ometi midagi, on vähemalt mingid uskumused, põhimõtted, veendumused, on rahvus ja isamaagi – ikka veel midagi on.
Ja Jeesus ütleb nimelt: see kõik pole miski. Järgi mind. Vaatame, mis siis saab, kui seda kõike enam pole. Sest Taevariik on kahe naise sarnane, kes koos jahvatasid veskil: üks neist võeti kaasa ja teine jäeti maha. Ühesõnaga, miski pole kindel ja kõik on võimalik – vaja pole muud kui usku.
See on väga radikaalne moraal (ja kuskil südame põhjas me võib-olla tunneme, et ainus tõeline ning tõene), aga kas sellega praktikas, ühiskonnas õieti midagi on peale hakata? Ühiskonnas, kus kõik ometi „ei saa ju“ ära joosta oma varanduste, majade ja maade, perekondade ja kohustuste mant, jätta oma kalavõrgud, oma ema ja isa, oma mees või naine, oma lapsed, onud ja tädid kus seda ja teist…
Vana ja Uus Testament ei käi kokku. Aga nad on kokku käima pandud. Ja kuigi läbi kogu kristluse ajaloo, kuni tänapäevani välja, on olnud kristlikke voole, mis Vana Testamendi kui aegunu on tahtnud kõrvale heita, et edasi minna vaid selle erilise armastusesõnumiga, mis on Uus Testament (või Uus Seadus, nagu vanasti öeldi) ja mis Vana „tühjaks teeb“ – on neid voole alati ketserlikuks peetud ja nad on jäänud kirikutes vähemusse. Kuid ükskõik, mida teoloogid ka ei ütleks (ja küll neil juba öelda on!), ega need kaks raamatut, õieti muidugi kaks raamatukogu, päris hästi ühtede kaante vahele ikkagi ei mahu. Või just mahuvad? Või ongi nende omavaheline vaidlus, mis seal kaante vahel ja ühtlasi Euroopa kultuuris kõik need sajandid käinud on, kristluse tegelik tuum?
Kołakowski on sellest vastuolust täiesti teadlik ega varja seda. Ja samas ka varjab. Või õieti põrkub seegi vastuolu, seegi küsimus tagasi tollelt ristiusu kahetiselt loomuselt, mis ta nii elastseks teeb. Kahetiselt? No alustame Piiblist. Vana ja Uus Testament ei käi kokku. Aga nad on kokku käima pandud. Ja kuigi läbi kogu kristluse ajaloo, kuni tänapäevani välja, on olnud kristlikke voole, mis Vana Testamendi kui aegunu on tahtnud kõrvale heita, et edasi minna vaid selle erilise armastusesõnumiga, mis on Uus Testament (või Uus Seadus, nagu vanasti öeldi) ja mis Vana „tühjaks teeb“ – on neid voole alati ketserlikuks peetud ja nad on jäänud kirikutes vähemusse. Kuid ükskõik, mida teoloogid ka ei ütleks (ja küll neil juba öelda on!), ega need kaks raamatut, õieti muidugi kaks raamatukogu, päris hästi ühtede kaante vahele ikkagi ei mahu. Või just mahuvad? Või ongi nende omavaheline vaidlus, mis seal kaante vahel ja ühtlasi Euroopa kultuuris kõik need sajandid käinud on, kristluse tegelik tuum?
Asi on aga veel „hullem“. Kahene pole mitte ainult Piibel, vaid ka selle puhtalt kristlik pool, mida tunneme Uue Testamendina. Seal on Jeesus ja seal on Paulus. Keegi (ei mäleta enam, kes) ütles kord, et kui Kristus on kala, siis Paulus on selle kala luu. Paulus teatavasti polnud Jeesuse otsene õpilane, jünger, oli aga tema kaasaegne. Nii on meil juba päris algusest peale õieti kaks Jeesust, evangeeliumide Jeesus oma teinekord järskude, teinekord hämarate kõnede ja mõistukõnedega ning Pauluse äraseletatud (kuigi ka mitte just nii väga ära seletatud) Jeesus. „Vahetu“ Jeesus ja „teoloogiline“ Jeesus.
Näib, et Kolakaowski tahaks näha seda vahetut Jeesust ja teada, mida ta õieti ütleks, kui ta näeks kõike seda, mis meie ümber toimub. Mitmelgi pool oma „jutlustes“ üritab ta vabastada Jeesuse tema ajaloolisest ja teoloogilisest taagast, minna tema juurde otse. Aga lõpuks ikkagi ei lähe, sest kas üldse saaks? No müstik ehk ütleb, et saab. Aga kas müstiline kogemus jällegi on jagatav, räägitav, ilma et kõik see segav, ajalooline, teoloogiline, poliitiline, ühiskondlik vahele ei tuleks, sest vahele tuleb ta juba keeles, niipea kui me rääkima hakkame.
Kołakowski tahab meile näidata mitteajaloolist, igavikulist, igavest ja seega ühtlasi tänast, otse-nüüdset Jeesust. Aga see ei õnnestu tal. Sest keeles – ja meie mõtlemises – on Jeesus meile paratamatult antud ajaloolisena. Mitte et me peaksime arutama temaaegse Rooma riigi ja selle Juudamaa provintsi „sotsiaalmajandusliku tegelikkuse“ üle või uurima kirikliku pärimuse kahe tuhande aasta pikkust kujunemislugu. Me ei pea seda tegema. Ja Kołakowski sellega ka ei tegele. Ning hea on. Kuid ikkagi jääb ka tema Jeesus, ehkki talle nii isiklik ja siinsamas olev, ajalooliseks. Sest mitte ainult Jeesusel endal ja kirikul pole ajalugu, ajalugu on ka igaühel meist (seda võib nimetada päritoluks, võib kutsuda biograafiaks) ja sellest me välja ei saa – ei saa vähemalt siis, kui me millestki räägime, kui kirjutame esseesid, jutlustame oma ajale. See ajalugu võib meile tunduda enesestmõistetava, üldinimlikuna, aga on siiski meie ajalugu. Ja nii on Kołakowski Jeesus tema ajaloost vastu vaatav Jeesus, on poola, on katoliiklik, on XX sajandi teise poole Jeesus. Koos selle teekonnaga, mida mööda ta sinnani ja sellesse aega on jõudnud.
Sama lugu on kristliku moraaliga, mille pärast Kołakowski muret tunneb ja mille „kadumine“ tema arvates õõnestab lääne ühiskonna alustalasid. (Ta ei paku küll väga konkreetseid rohtusid selle kadumise vastu, sest ei näi pooldavat ka riigikirikut, riiklikku sundi kirikliku õpetuse kehtestamiseks, mis kristlikust seisukohast on õieti nonsenss – ja samas, tänu taas tollele kahesusele, üldse ka pole). Nagu Kołakowski meile meelde tuletab, Jeesus ei kuulutanud mingit uut ega õiglast ühiskonnakorda. Ta kuulutas ühiskonnakordade lõppu, Taevariiki, kus pole enam juuti ega kreeklast (see küll on juba Pauluse tõlgendus), kus ei võeta naist ega minda mehele, ja kus muidugi pole mingit tähtsust maisel varal. See Taevariik aga ei tulnudki kohe – veel selle sugupõlve ajal, nagu Jeesus lubas – või siis tuli ometi, temas endas, nagu geniaalselt tõlgendab Kołakowski. Aga olgu, kuidas oli, maistes kuning- ja vabariikides tuleb ikka elada mingite seaduste ja tavade järgi, on ikka olemas varandused ja abielud, mille kaudu neid varandusi rohkendatakse ja edasi antakse, on juudid ja kreeklased, ja pealegi, on veel kõiksugu „teiseusulised“, kellel Taevariigist on oma arusaamine (mis küll lõpuks ehk nii väga teistsugune polegi) ja kellega samuti tuleb kuidagi hakkama saada.
Taevariigis – ja ka kohe saabuva Taevariigi palge ees – pole õieti vaja mingit moraali. Taevariik on ise see ainus moraal: parandage meelt, armastage üksteist. Taevariigi seisukohalt peaks õieti olema ükskõik, kas mingi ametniku (olgu siis Jumala või riigi ametniku) poolt pannakse paari mees ja naine või kaks meest või kaks naist. Need kõik on tühised asjad. Peaasi on armastus, peaasi on meeleparandus. Kuid taas: armastus ja meeleparandus pole ju paljalt sõnad ega jõuta nendeni ka ainult jõuda soovides. Ka otse Taevariigi palge ees on inimene ikka nõrk ja ekslik, inimene tahab reegleid, tahab, et talle öeldaks, kuidas ta meelt peab parandama, kuidas ligimest armastama, kuidas olema hea.
Taevariigis – ja ka kohe saabuva Taevariigi palge ees – pole õieti vaja mingit moraali. Taevariik on ise see ainus moraal: parandage meelt, armastage üksteist. Taevariigi seisukohalt peaks õieti olema ükskõik, kas mingi ametniku (olgu siis Jumala või riigi ametniku) poolt pannakse paari mees ja naine või kaks meest või kaks naist. Need kõik on tühised asjad. Peaasi on armastus, peaasi on meeleparandus. Kuid taas: armastus ja meeleparandus pole ju paljalt sõnad ega jõuta nendeni ka ainult jõuda soovides. Ka otse Taevariigi palge ees on inimene ikka nõrk ja ekslik, inimene tahab reegleid, tahab, et talle öeldaks, kuidas ta meelt peab parandama, kuidas ligimest armastama, kuidas olema hea.
Nii et ikkagi ei pääse moraalist ja Vana Seaduse kõik iootad ja alfad ja oomegad tuleb ükskord jälle põrandalt kokku pühkida järjekorda seada (nagu Jeesuski kinnitas: ükski ioota ega ükski punkt ei kao Seadusest seni, kui kõik saab sündinud! (Mt 5:18)) – sest Taevariik ikka veel viivitab tulekuga…
Ja seni kui ta viivitab, on moraal igavene. Moraal kui selline. Moraal oma sisus, isegi kui ta silti ei vaheta, on väga kohanemisvõimeline. Ka niinimetatud kristlik moraal on alati olnud oportunistlik, on kõik oma kaks tuhat aastat „ajaga kaasas käinud“. Võiks ju öelda, et ta pole taganenud põhilisest, kui vaid keegi ütleks, mis on see põhiline ja milles see on eriliselt kristlik.
Aga see polegi tähtis. Tähtis on, et moraal kui selline on tähtis. Et ta on midagi põhilist. Kołakowski arvates kaotab „loomuõigus“ mõtte, kui sellelt võtta religioosne alus. Muidugi, ja veelgi enam, mingit loomuõigust sisu mõttes polegi olemas. Aga on loomulik vajadus „õige elu“ vormi järele.
Me ei näe kunagi seda aega, mille keskel me oleme. Me võime sellest, mis me näeme, teha alati diametraalselt erinevaid järeldusi. Meile tundub, et tee, mida mööda me siiani oleme jõudnud, jätkub samas suunas ja viib – vastavalt meie veendumustele või hetke tundele – kas igavesele õnnemaale või igavesse hukatusse. Kołakowski (1927-2009) näeb oma kaasajas – ja see kaasaeg on eelkõige tema noorus- ja küpsusaeg, kõige enam need kuulsusrikkad pärastsõja-aastad – moraali allakäiku, kadu, lagunemist. Ta ei näe, et see on vaid ümberrivistumine, ümberformeerumine. Inimene – niivõrd kui ta on inimene ühiskonnas, mitte anarhiline loom-indiviid – ehitab endale alati ühe moraali. Õigemini: alati on ta ehitamas moraali ja eriti võib-olla veel siis, kui ta seda lammutab. See, mis on hakanud ilmsiks saama iseäranis pärast Kołakowski surma – nii et ta õieti ei saanudki seda märgata, pealegi, mida vanemad me oleme, seda raskem on meil läbi oma aja ettepoole vaadata – on tegelikult moraali suur tagasitulek. Või selle ilmsiks saamine, et ega ta kuhugi kadunud polnudki. Me elame väga moralistliku ajajärgul, ja nagu ikka sellised, on seegi kaunis sõjakas, esialgu vähemalt moraali küsimustes.
Võib brutaalselt – ja vulgaarselt – öelda, et kui emad võitlesid õiguse eest „armastada“, võitlevad tütred vabaduse eest mitte „armastada“ (täitku igaüks need jutumärgid kuidas sündsaks arvab). Tõttöelda on mõlemad vägagi moraalsed võitlused. Kas uuem läheb rohkem kristlikus suunas? Kas läheb sinnapoole tagasi? Kuid siin on veel üks kristlik paradoks: kuigi räägitakse ja on läbi sajandite räägitud „tagasipöördumisest“ (tõeliste) kristlike väärtuste juurde, siis on seegi alati olnud nonsenss. Just kristlikus mõttes. Sest kristlik liikumine, kristlik ajalugu, erinevalt vanast paganlikust, on oma olemuselt ühesuunaline liikumine, minevikust tulevikku (mitte ringiga tagasi mistahes vanade väärtuste juurde, ükskõik kui head need ka poleks), vanast uude, patust lunastusse, siit Taevariiki. Mingit tagasipöördumist pole, Eeden on kaotatud igaveseks ja ees, kõige lõpus (mis on ka vaid uue alguse algus) ootavad „uus taevas ja uus maa“. Nii et jah, me elame endiselt, või taas, või just nüüd väga moralistlikul, väga kristlikul, peaaegu et apokalüptilisel (s.o ilmutuslikul) ajastul. Kartuses ja ootuses.
Mindki huvitaks väga näha ja kuulda, mida ja kuidas ütleks Jeesus, kui ta tänapäev saabuks siia maailma ja vaataks meie „olukorra“ peale. Ühes olen ma aga peaaegu et kindel: ta ütleks midagi, mida ei osanud oodata ei Leszek Kołakowski, ei oska aimata mina, ega oska ära arvata meist keegi. Sest tulla on tal ju mõtet vaid selleks, et meid radikaalselt üllatada, meid meie sõnadest tummaks lüüa. Nagu ta ükskord juba tegi.
Mindki huvitaks väga näha ja kuulda, mida ja kuidas ütleks Jeesus, kui ta tänapäev saabuks siia maailma ja vaataks meie „olukorra“ peale. Ühes olen ma aga peaaegu et kindel: ta ütleks midagi, mida ei osanud oodata ei Leszek Kołakowski, ei oska aimata mina, ega oska ära arvata meist keegi. Sest tulla on tal ju mõtet vaid selleks, et meid radikaalselt üllatada, meid meie sõnadest tummaks lüüa. Nagu ta ükskord juba tegi.
