Tõnu Õnnepalu: Igavuse ja valu vahel

[vc_row][vc_column][vc_column_text css=”.vc_custom_1493196705316{padding-right: 120px !important;padding-left: 120px !important;}”]Michel Houellebecq. “Alistumine”. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Kirjastus Varrak, 2016. 208 lk.

 

Joris Karl Huysmans on öelnud, et inimelu on pendel, mis käib edasi-tagasi igavuse ja valu vahel. Sedasama võib vist öelda inimühiskonna elu kohta. Kui poleks igavust, tüdimust, seda ennui’d, mida Baudelaire peab kõigi hädade allikaks, lausa mingiks inimese ürgpatuks, siis võiksid ühiskonnad, riigid, rahvad kõndida igavesti rahu ja progressi teed. Elu võiks olla hea. Ja aina parem. Aga inimesed tüdivad heast, mis on, tahavad teistsugust head, tahavad kasvõi halba, peaasi, et poleks enam see, mis on, mis neid tüütab, mis neid piinab oma headuses! Tahavad, et midagi juhtuks, et tuleks katastroof.

Ja kui katastroof ise ei tule, siis nad teevad, et tuleks. On ju nii, et rahvaste elus on aastakümned, kus elatakse vaikselt, usutakse, et tasub pingutada, sest elu läheb ju paremaks, et valitsus pole küll ehk päris see, aga… Aga vaikselt sugeneb mingi ebamugavustunne. Nagu uss, mis poeb rahulike päevade koore alla. Ussitab. Kõik hakkavad nihelema. Korraga on kõik rahulolematud. Korraga tahavad kõik muutust. Ühed kisuvad edasi, teised tagasi. Ei tea kust sigineb igasugu agitaatoreid, revolutsionääre, reaktsionääre, terroriste, kõva käe pooldajaid. Äkki lähevad kõik omavahel tülli. Aga igavus ei anna ikka veel järele. Selge see, et tuleb midagi ette võtta.

Siis juhtub midagi, juhtub veel midagi, ja vana kord, mida kõik (ka mässajad) tegelikult pidasid igaveseks, vajub kokku nagu kaardimajake. See kokkulangemine tekitab eufooriat, aga kohe sealsamas ka valu. Päris palju valu, ja tasapisi hakatakse siis jälle midagi kokku lappima, tüdinetakse muutustest ja ärevatest aegadest, ei igatseta enam midagi rohkem kui igavust.

Michel Houellebecqi romaan “Alistumine” on kõigepealt satiir demokraatia pihta. Demokraatia trump on rahvas ja demokraatia nõrkus on samuti rahvas. Rahva valik annab võimule suure legitiimsuse. On muidugi suur vale, mida demokraatia enda kohta levitab, nagu valitseks demokraatias rahvas ise või oleks rahvas kõrgema võimu kandjaks, nagu kinnitab meiegi põhiseadus. Noh, ta võib seda ju metafoorselt olla, aga demokraatia põhimõte on nimelt võimu delegeerimine valitutele, eliidile, millest nüüd on äkki saanud sõimusõna. Muidugi, vana eliiti sõimates tahab võimule tulla uus, aga siin tulebki mängu demokraatia nõrk külg. Rahvas on küll väga manipuleeritav, mõjutatav, äraostetav igasugu lubadustega, mida alati ei nimetatagi populistlikeks, aga häda on selles et ega keegi, ei vana ega uus tõusev eliit päriselt seda manipulatsiooni ei valitse. Rahva sügavusest võib tulla ootamatusi ja targad manipulatsioonid võivad jalad alt lõigata nii uutel kui vanadel. Nn. kolmanda jõu tõus on ühtede lootus ja teiste hirm. Mõnda kolmandat jõudu kardetakse nii, et selle asemel ollakse valmis leppima kasvõi neljanda ja veel hullemaga. “Alistumine” on fantaasia sellest, kuidas Prantsusmaad pool sajandit vaheldumisi valitsenud parem- ja vasaktsenter lepivad omavahel kokku ühise vannutatud vaenlase, paremäärmusliku (kuivõrd ta üldse enam on äärmuslik?) Rahvusrinde vastu, ning toovad sellise manipulatsiooni tulemusena võimule hoopis islamipartei presidendikandidaadi. Muidugi kirjutavad nad sellega alla iseenda, nii parem- kui vasaktsentrismi surmaotsusele, aga tant pis! Houellebecq ei võta seda kõike päris laest: ta kasutab muuseas prantsuse vasakpoolses intellektuaalses konsensuses aastaid valitsenud araabialembust. Moes on olla Iisraeli-vastane ja Palestiina-meelne. Ja araabia fašism ei ole iial tundunud nii hirmus kui oma kodukootud natsid või parempopulistid. Houellebecq ise omas epateerimisvaimus on muidugi avalikult Iisraeli-meelne. Ma ei imestaks väga, kui ta ühel päeval kuulutaks, et Marine on tegelikult lahe, sest see on asi, mida üks prantsuse intellektuaal eluilmaski ei tee (see oleks sotsiaalne enesetapp), aga Houellebecq on ikka ja nimelt öelnud asju, mida üks prantsuse kirjanik ei ütle. See on osa tema meetodist. Kui ta haistab kuskil konsensust, siis ta torkab.

Ma ei tea, kas hea kirjandus on iial olnud või saab olla tõsiselt konservatiivne. Kirjanduses, nii heas kui odavas, on iseenesest küll olemas tugev konservatiivne, alalhoidlik alge, mis puudutab kirjanduse enda olemust. Kirjanduse tegemine on kirjanduse põlistamine. Kirjutades uut raamatut, me kirjutame alati edasi ühte vana raamatut, mille nimi on kirjandus. Sellel on omad tavad ja reeglid, mida on võimalik rikkuda vaid mõõdukal määral, kui soovitakse veel jääda loetavaks, aga loetamatu kirjandus on oksüümoron, sest kirjandus alles lugedes tekibki. Teoste loojad on kirjanikud, aga kirjanduse loojad on lugejad.

Teiseks tähendab kirjapanek otseses mõttes konserveerimist, talletamist. Kirjandus on konserveeritud aeg ja konserveeritud inimene. Ühe inimese pilk korraga iseendale ja oma ajale, täiesti isiklik, täiesti vaieldav, aga just seetõttu, et ei püüagi olla objektiivne, võib ta tabada midagi tõest. Mida isiklikum kirjanik julgeb olla, seda üldisemaks, hõlmavamaks tema pilk võib osutuda. Kirjandus on see, kui keegi, keda me ei tunnegi, räägib endast rääkides täpselt meist.

Kuid kirjanduse teeb kirjanduseks ikkagi see, et sedasama raamatut, mida teised on enne kirjutanud, kirjutatakse edasi mitte päri-, vaid vastukarva: à rebours, nagu kõlab juba tsiteeritud Huysmansi kõige tuntuma romaani pealkiri (selle juurde me veel jõuame). Hea kirjanik tunnistab alati iseenda vastu. Ainult selle kaudu ja tänu sellele on tal võimalik kirjutada ka oma aja vastu. Ja oma lugeja vastu. Aga seda just lugeja ootab. Ta ootab, et miski öeldaks välja. Et ta saaks lugedes selle enda seest välja, selle millegi, mis seni oli nimetamatu, kohutav, öeldamatu, aga mis nüüd, lugedes, muutub ilmselgeks. Kirjanik peab julgema mõelda endast seda, mida lugeja veel ei julge. Niisamuti peab ta julgema, kirjutades edasi sedasama raamatut, mida juba ammu on kirjutatud, rikkuda natuke selle reegleid.

Niisiis on kirjanik paratamatult mingil määral konservatiiv, kuivõrd ta tegeleb ikkagi ühe vaimse distsipliiniga, millel on omad traditsioonid ja reeglid, oma hierarhia ja, nagu öeldakse, parnass. Aga ta on revolutsiooniline konservatiiv. Ferando Pessoal on üks tegelane, pankur-anarhist. See sobib väga hästi kirjaniku iseloomustamiseks: pankur-anarhist.

Niisiis on kirjanik paratamatult mingil määral konservatiiv, kuivõrd ta tegeleb ikkagi ühe vaimse distsipliiniga, millel on omad traditsioonid ja reeglid, oma hierarhia ja, nagu öeldakse, parnass. Aga ta on revolutsiooniline konservatiiv. Ferando Pessoal on üks tegelane, pankur-anarhist. See sobib väga hästi kirjaniku iseloomustamiseks: pankur-anarhist.

Õieti on konservatismiga ka tänapäeva poliitikas väga segased lood. Harva leiab teda oma nime alt. Kui ma ütlesin ühele sõbrale, et lähen konservatiivide vestlusõhtule, siis ta küsis, mis moodi see välja näeb. Ma ütlesin, et kas sa siis ei tea: tviidpintsakutes vanemad härrad nahktugitoolides, sigari ja konjakiklaasiga, üheskoos igavlemas. Aga paraku, eks see ole vaid kirjanduslik fantaasia. Kust sa selliseid toredaid konservatiive ikka enam võtad? Vana hea ajaloolise konservatismi baasiks oli maaomand ja sellega kaasas käivad privileegid. Konservatism on soov, et see maailm sellisena ei kestaks ainult minu surmani, vaid et ka mu lapselapselapsed ei peaks veel nägema veeuputust. Konservatismi põhi on pärusvara, nii füüsiline kui vaimne. Konservatismi seisab kolmel vanal: vanad inimesed, vana raha ja vana tarkus. Vanu inimesi on meil küll aina rohkem, aga kahjuks pole nad enamasti ei vana rikkuse ega vana tarkuse kandjad, vaid lihtsalt, noh, vanainimesed. Mis maksab päritav tarkus või päritav amet maailmas, kus lipukirjaks on elukestev ümberõpe, kohanemine uuega, piirideta oportunism ja elurollide maskeraad?

Ja Michel Houellebecqi maailm on tänapäeva maailm. Tänapäeva Lääne maailm. Tegelikult — Prantsusmaa. Tema romaani kangelane — ükskõik millise romaani kangelane — on pariislane, üksik haritud keskealine meesterahvas, mõnevõrra alkohoolik, püsisuheteks võimetu erotomaan, ajalooline ja sotsiaalne pessimist, kes jälgib üsna ükskõikselt oma ajastu lagunemist. Ajastu, see on Prantsusmaa ja Lääne-Euroopa pärast sõjajärgseid kuulsaid tõusu-aastakümneid (Trente Glorieuses, 1946-1975), järjestikustes kriisides põdev, globaliseerumises suhteliselt vaesuv, ühesõnaga, viimaste aastakümnete majandusliku liberalismi võidukäigu Prantsusmaa. Ühiskondlikus mõttes on Houellebecqi kangelane elementaarosake, ta ei kuulu õieti kuhugi (või ei tunne, et kuuluks), ta võngub üksinda turujõudude meelevallas, sest ka niinimetatud armastussuhted on turuloogikale allutatud. Inimene on üksi keset allakäivat ja lõppevat maailma. Ta on sellele olukorrale alistunud. Kui liita kaks pealkirja, Houllebeqci läbimurderomaani “Elementaarosakesed” ja seni viimase “Alistumine”, saakski kokkuvõtva pealkirja, mis iseloomustab kogu tema loomingut ja selle kangelast: “Elementaarosakese alistumine”.

Ja Michel Houellebecqi maailm on tänapäeva maailm. Tänapäeva Lääne maailm. Tegelikult — Prantsusmaa. Tema romaani kangelane — ükskõik millise romaani kangelane — on pariislane, üksik haritud keskealine meesterahvas, mõnevõrra alkohoolik, püsisuheteks võimetu erotomaan, ajalooline ja sotsiaalne pessimist, kes jälgib üsna ükskõikselt oma ajastu lagunemist.

Ühes on Houellebecq igatahes tugev: oma ajastu kirjeldamises selle peamise haiguse kaudu. Tema meetod — torgata sinna, kus valus on —, töötab. Nii et teda võib igatahes nimetada heaks, kui ka mitte lausa suureks romaanikirjanikuks. (Aga kust neid suuri romaanikirjanikke ikka enam võtta, romaan ei olegi enam suur žanr…) Olla oma ajastu halastamatu kroonik on kahtlemata romaanikirjaniku missioon. Ühe sarnase krooniku võib leida teiselt poolt lompi: Bret Easton Ellise “Amercan Psycho” on kahtlemata “Elementaarosakeste” ameerika versioon ja ilmselt mõneti ka eeskuju (Houellebecq nimetab Ellist ise oma mõjutajate seas). Nende vahel on isegi vormilisi sarnasusi, nagu tarbimisühskonna ikoonide, margitoodete asjalikud kirjeldused. Ajastupilt on Ellisel muidugi veel vägivaldsem (ikkagi impeeriumi süda Ameerika, mitte mingi provintsistuv Euroopa), kangelane pole passiivne luuser ja ohver, vaid aktiivne mõrtsukas, peale selle veel rikas noor investeerimispankur. Muuseas, Ellise juba 25 aastat vanas romaanis ei puudu ka teatav (tahtmatu) tulevikuennustus: ameerika psühhopaadi Pat Batemani iidol on Donald Trump.

Tõesti, kirjandus võibki tulevikule valgust heita vaid tahtmatult. Romaanid pole selleks, et tulevikku ennustada, vaid et läbi valgustada tänast, oma aega. Muidugi on tulevik potentsiaalidena tänases juba kohal ja sellest ka kirjanduse võimalik ennustuslikkus. Ellis on Donald Trumpi oma romaani sisse võtnud lihtsalt kui ajastut iseloomustava kuju, kaheksakümnendate lõpu uue kapitalismi ikooni. Kahekümne viie aastaga on ajastu, mis tollal oli alles noor, saanud küpseks, ja see kunagi kirjaniku poolt intuitiivselt valitud sümbol on saanud, paljude üllatuseks, selle küpse ajajärgu tõeliseks kehastajaks.

Houellebecqi romaanid seevastu nagu püüaksidki tulevikku ennustada, need toimuvad tihti tulevikus, enamasti mitte eriti kauges, vaid sellises, kus meil, lugejatel, on tõenäoliselt võimalik elada ja kus võivad ikka veel tegutseda samad poliitilised figuurid, keda me praegu tunneme. See on Houellebecqil niisugune jutustamisvõte, mis annab talle teatavaid suuri vabadusi, võimaldab kasutada igasugu liialdusi, ekstrapolatsioone, mis viivad tänapäeval olemasolevad tendentsid absurdi ja aitavad teritada seda piiki, millega ta oma kaasaja paiseid torgib. Selline futuroloogia on kirjandusliku võttena küll pisut odav. Kes neid utoopiaid või düstoopiaid tõsiste ennustustena võtab, saab igal juhul petta. “Alistumise” tulevikukujutus on mõneti ju lausa totter. Aga soodsale poliitilisele pinnale langedes on see täitnud oma ülesande: aidanud romaanile tohutult tähelepanu tõmmata. Mis, ma kahtlustan, oligi autori eesmärk, tema seatud lõks. Lihtne lõks, aga töötas, nagu ikka.

Romaani tegevus toimub niisiis aastal 2022 ja saab alguse kevadel, presidendivalimiste aegu. Eelmistel valimistel 2017 on rahvas vastu tahtmist valinud tagasi François Hollande’i, sest teises voorus oli ta vastamisi Marine Le Peniga ja muidugi võitis vasak-parem tsentri konsensus. Nüüd, 2022, aga juhtub nii, et teise vooru, taas Rahvusrinde ja Marine’i vastu jõuab ootamatult hoopis äsjaloodud partei, Fraternité musulmane’i juht Mohammed ben Abbes, ülimalt osav poliitik, pealtnäha igati mõõdukas, kes erinevate lubadustega suudab ära moosida nii sotsialistid kui paremtsentri ja suure häälteenamusega valitaksegi Prantsusmaa presidendiks. Kogu loo suurim sarkasm ei peitu mitte aga selles, et nii sotsid kui paremkonservatiivid on valmis ennast maha müüma ükskõik kellele, vaid pigem selles, et elu Prantsuse islamivabariigis (nii seda muidugi ei nimetada) osutub tõeliselt ilusaks ja tulevik tõotab aina paremat. Tööpuudust enam pole, sest suur osa naisi on sunnitud koju jääma, kuritegevus tundlikes linnaosades (valdavalt moslemi-elanikkonnaga) langeb lausa kümme korda ja lisaks on Prantsusmaal korraga taas suur ajalooline missioon: taastada Rooma impeerium, sedakorda muidugi islami lipu all…

Nojah, see kõik kõlab liiga hiilgavalt, et mõjuda usutavalt, aga see vast polegi olnud olnud eesmärk. Samas pole see päriselt ka poliitiline satiir, sest selleks on ta esiteks liiga vähe groteskne ja pole ka eriti naljakas, kuigi oma vaikne (must) huumor, nagu Houllebecqil ikka, on sees peaaegu igas lauses.

Houellebecqi romaani tasub lugeda mitte kui prognoosi, vaid kui diagnoosi. Ja see diagnoos paistab pigem kehtivat: Lääs on jõudnud poliitilisse pöördepunkti, vana parem-vasak mäng ei lähe enam läbi ja kõikjal tõstab pead nii-öelda kolmas jõud. Ja see kolmas jõud ei tule õieti ei paremalt (või pigem ikkagi paremalt), ega vasakult, vaid võib tulla hoopis väljastpoolt. Houellebecqil on Lääs kaotanud ka sisepoliitilise initsiatiivi. Kui seni on tal õnnestunud, igakord küll läbi suurte valude, sisemiselt uuendada, siis seekord ootab ta võimetult, et keegi tuleks väljast ja kogu selle ehitise lihtsalt ümber lükkaks.

Selles ongi alistumise sisu. Ühiskonna ja indiviidi alistumine ajavaimule. Kaks sajandit on möödunud emantsipatsiooni tähe all. Inimene, mees ja naine, on vabanenud või vabastatud või vabastanud ennast kord-korralt pärisorjusest, seisuslikest piirangutest, Jumala, kiriku ja perekonna eestkoste alt. Tänapäeva Lääne inimene on oma individuaalsemates valikutes kahtlemata vabam kui inimene iial kuskil olnud on. Aga nagu Houellebecq kõigis oma romaanides järelejätmatult näitab, on need valikud tarbimisvalikud. Iga uus vabadus on küll vabadus, aga ühtlasi ka uus orjus. Oleme saanud inimese, kes valib vabal turul tooteid, ideid ja lõpuks ka teisi inimesi, ehk siis nii-öelda armastust, seda vaba inimese ülimat hüve — muidugi vastavalt iseenda turuväärtusele. Sellel omamoodi vabal orjaturul on see enneolematult vaba inimene ühtlasi enneolematult üksik. Ja oma üksinduses on ta tegelikult enneolematult nõrk, valmis alistuma ükskõik kellele või millele, peaasi et see keegi ja miski teeks temast uuesti kuuluva olendi. Olgu rahvuslus või islam, lõppude lõpuks, mis vahet? Ei, vahe siiski on, ja mitte väike: rahvuslikus ühtekuuluvuses saab kuuluda vaid kellegi hulka. Aga religioon annab veel magusama kuulumise, kuulumise kellelegi. Usus saab enda ära anda.

Inimene oleks nagu nende kahe emantsipatsioonisajandi jooksul enda oma kätte võitnud vaid selleks, et mõista: endale kuuluda võib küll olla uhke, aga veel parem on siiski kuuluda kellelegi. Pole raskemat asja kui vabadus. Teatud vabaduse astmel saabub alistumine iseenesest. Inimene, kes pole valmis alistuma, pole järelikult veel täiesti vaba.

Inimene oleks nagu nende kahe emantsipatsioonisajandi jooksul enda oma kätte võitnud vaid selleks, et mõista: endale kuuluda võib küll olla uhke, aga veel parem on siiski kuuluda kellelegi. Pole raskemat asja kui vabadus. Teatud vabaduse astmel saabub alistumine iseenesest. Inimene, kes pole valmis alistuma, pole järelikult veel täiesti vaba.

Selles arutluskäigus oleme märkamatult jõudnud teoloogilisele pinnale ja see ongi sobiv pind “Alistumisest” rääkimiseks. Võib-olla oleks see vahelduseks üsna sobiv pind ka kogu tänapäeva maailmast rääkimiseks.

Ja “Alistumise” puhul ei pea ma silmas mitte seda pisut naeruväärset igamehe islamiteoloogiat, mis romaanis justkui esiplaanil on, vaid pigem ikka tuttavamat, vana head katoliiklikku. Nimelt on romaani minategelane François kirjandusteadlane, Sorbonne’i professor, kes on oma nooremail päevil kirjutanud 800-leheküljelise monograafia ei kellestki teisest kui Joris-Karl Huysmansist. Aga Huysmans on katoliiklik autor. Veelgi enam, ta ei ole katoliiklik autor sugugi mitte algusest peale, ta pöördub katoliiklusesse, temast saab katoliiklane elu teisel poolel. “Alistumist” võib muidugi lugeda ilma Huysmansist midagi teadmata, leppides sellega, mida Houellebecq temast on suvatsenud teada anda  (ja seda pole üldse vähe). Aga ei tee üldse paha, kui siiski võtta ette ka Huysmansi juba mainitud ja “Alistumises” ka kõige kiidetum romaan “À rebours”, seda enam, et see on eesti keeles, justkui jumaliku ettehoolduse läbi, just alles kolm-neli aastat tagasi ilmunud, Leena Toomasbergi suurepärases tõlkes ja pealkirja all “Äraspidi”.

Huysmans, XIX sajandi lõpu prantsuse dekadentsi esindaja (ta ise küll pilkab seda dekadentsi mõistet) on alati olnud rohkem kirjanike kui lugejate kirjanik. Ta on mõjutanud paljusid ja kõige kuulsam juhtum on vast Oscar Wilde oma “Dorian Gray portreega”, mille otsene eeskuju oligi Huysmansi “À rebours”. Vähe sellest: just see Huysmansi romaan ongi too “väike kollane raamat”, mida Dorian Gray loeb ja mis talle oma mürgist mõju avaldab. Üsna samuti on ka “Alistumises”, ainult et siin on kangelase lemmikraamat otseselt ära nimetatud. Meie tänase kokkusaamise kontekstis[1] on see fakt iseäranis pikantne, sest näitab ühte huvitavat hõimlussuhet nende kolme, ometi eri aegadest ja maadest pärit autori vahel. Muidugi on nad omavahel seotud juba ilmselgelt niigi: Dostojevski on nii Tammsaare kui Houellebecqi kirjanduslik esiisa. Nüüd aga ilmneb, et üks ootamatu kaudside seob ka Houellebecqi ja Tammsaaret, sest teatavasti oli just Anton Hansen “Dorian Gray portree” tõlkija eesti keelde. Tõepoolest, pole midagi viljakamat kui dekadents!

“Alistumises” avaldub see risttolmlemine ülemöödunud sajandi lõpu dekadentsiga isegi rikkalikumal moel kui Huysmansi kaasaegse Wilde’i puhul. Wilde’i inspireeris eelkõige teos, Houellebecqi intrigeerib aga veel rohkem autor, tema elukäik. Ta tunneb temaga mingit lähedust. Kaks autorit ulatavad teineteisele käe, pannes kogu nende vahele jääva kahekümnenda sajandi justkui dekadentsi sulgudesse. Huysmans alustas oma ajastu vaimus Zola-laadse (ateistliku) naturalismiga ja jõudis üle lopsaka ja fantaasiaküllase dekadentsi välja… alistumisse. Temast sai Ligugé kloostri ilmikvend (oblaat).

Veel 2002. aastal kuulutas Michel Houellebecq, et islam on maailma kõige nõmedam religioon, tuues üheks põhjenduseks lihtsalt selle, et jumalat pole olemas. 2014. aastal aga tunnistab ta, et temast on saanud agnostik. See tähendab, ta ei tea enam, kas jumalat ikka pole. “Alistumise” kangelane, professor François teeb läbi sarnase transformatsiooni. Ateistist agnostikuks. Tõepoolest, taipab kirjandusteadlane ühel hetkel: kes on inimene, see armetu elukas, kes end ühe kolkagalaktika tühisel planeedil tagajalgele ajab ja kuulutab, et Jumalat ei ole?

Veel 2002. aastal kuulutas Michel Houellebecq, et islam on maailma kõige nõmedam religioon, tuues üheks põhjenduseks lihtsalt selle, et jumalat pole olemas. 2014. aastal aga tunnistab ta, et temast on saanud agnostik. See tähendab, ta ei tea enam, kas jumalat ikka pole. “Alistumise” kangelane, professor François teeb läbi sarnase transformatsiooni. Ateistist agnostikuks. Tõepoolest, taipab kirjandusteadlane ühel hetkel: kes on inimene, see armetu elukas, kes end ühe kolkagalaktika tühisel planeedil tagajalgele ajab ja kuulutab, et Jumalat ei ole?

Houellebecq on oma meetodit nimetanud etnoloogiliseks: ta vaatlevat tänapäeva ühiskonda ja inimest etnoloogi pilguga. Kui see on nii, siis on ta “Alistumises” võtnud erilise vaatluse alla religiooni. Täpsemini selle, mis on religioossus ühe tänapäeva lääne (justkui!) täiesti mittereligioosse, jumalatu inimese jaoks. See on tundmatu, mis tõmbab (ja muidugi ka hirmutab, aga rohkem ikkagi tõmbab). See on minevik, kust me pärit oleme, aga kui see ka on ka tulevik, kuhu me oleme teel?

Kui ilmalike kvaasireligioonide, nagu rahvusluse ja humanismi lubadustes pettunud ollakse, mis siis jääb, kas ainult kibedus, vastikus, valu? Sellele küsimusele vastust otsides ongi Houellebecq pöördunud ajas sada aastat tagasi, ühe “eelmise” dekadentsi autori poole. Õieti sarnaneb professor François oma lemmikromaani “Äraspidi” kangelasele rohkem kui ta vist aimabki. Aga mida muud me raamatutest otsime kui iseenda elu.

Huysmansi romaani peategelane Jean de Floressas des Esseintes on vana hertsogisuguvõsa viimane võsu, saanud hariduse jesuiitide juures, väga tundlik, terava vaimu, peene maitse ja nõrga tervisega. Nooruses püüab ta elada ulaelu ja sõlmida sidemeid küll omasuguste aristokraatide, küll kirjanike ja kunstnikega, aga peagi on nad kõik talle vastikud ja tüütud. Ta tõmbub maailmast eemale, laseb endale ehitada maja, mille ta oma maitse järgi sisustab (raamatu peamine teema ongi selle maja sisustamine kõiksugu kummaliste kaunidustega), et elada seal ülejäänud elu inimesi kohtamata. “Tema põlgus inimkonna vastu kasvas,” kirjutab Huysmans, “ta hakkas taipama, et maailm koosneb peamiselt tühisustest ja lollpeadest.” Houellebecqi professor François’l ajab aga paljas humanismi sõnagi südame pahaks. Eks ole temagi omal moel aristokraatlik esteet, maailmale võõras üksiklane, kes kuigivõrd ei jaga oma kaaskodanike püüdlusi, välja arvatud nende huvi seksi vastu. Temagi elab täiesti eraldatult oma Pariisi kahetoalises, tal pole küll des Esseintes’i kahte vana vaikivat teenijat, kuid see eest on supermarketi valmistoidulett, mikrolaineahi ja Youporn’i internetisait.

Houellebecqi professor François’l ajab aga paljas humanismi sõnagi südame pahaks. Eks ole temagi omal moel aristokraatlik esteet, maailmale võõras üksiklane, kes kuigivõrd ei jaga oma kaaskodanike püüdlusi, välja arvatud nende huvi seksi vastu. Temagi elab täiesti eraldatult oma Pariisi kahetoalises, tal pole küll des Esseintes’i kahte vana vaikivat teenijat, kuid see eest on supermarketi valmistoidulett, mikrolaineahi ja Youporn’i internetisait.

Jesuiitide käe all kasvanud Des Essenintes pole küll sugugi usklik, kuid tunneb seletamatut tõmmet kõiksugu religioosse kraami vastu, nagu vanad missaraamad, palvepingid, ristimisvaagnad, monstrantsid ja preestrirüüd. Meelsasti loeb ta ka mõnda kirikuisa, peamiselt küll nende dekadentlikult lopsaka ladina keele pärast. Aeg-ajalt tabab teda tunne, et ta tahaks uskuda, et ta juba ongi uskumas, aga siis jõuab ta alati tagasi selle juurde, et tema isiklik pessimismiteooria on võimsamgi hingerohi kui mistahes “evangeelne farmakopöa”. See teooria immuniseerib inimese igasuguse lootuse, aga ka igasuguste illusioonide ja seega pettumuste vastu. Umbes samasugune doktrinaarne pessimist ja misantroop on Houellebecqi üksildane professor.

Kuid see professor teab aastal 2022 rohkem kui romaani “Äraspidi” autor teadis aastal 1884. Ta teab seda, mis Huysmansist endast pärast sai, teab tema uskupöördumist, tema vaikset kloostrielu, tema hilisemaid katoliiklikust religioossusest kantud teoseid. Niisiis ta teab, et skepsis, inimpõlgus, justkui absoluutne läbinägevus võivad olla vaid eesriided, ekraanid, mis varjavad ühte teispoolsust. Aga et vististi ei saa neid eesriideid ise eest ära lükata, ise läbi torgata. Ta on just nagu loobunud, just nagu alistunud oma valgustatud pessimismile, aga samas ikkagi igatseb midagi muud. “Alistumine” võiks väga hästi olla ka romaan ateistlikust kirjandusteadlasest, kes on terve elu enda teadmata ja käsikaudu otsinud Jumalat (võib-olla valest kohast, ühe XIX sajandi kirjaniku romaanidest) ja kes selle ka lõpuks leiab. Või kasvõi vahepeal leiab. Asi on nii, et kui romaani süžee poleks meile laialt ette ära jutustatud, nagu selle romaaniga kahjuks juhtus, siis võiksime me seda lugeda päris tükk aega ootuses, et François tõesti leiabki Jumala, aga mitte Allahi, vaid Jeesus Kristuse näol. Ta on teda juba peaaegu leidmas, kui ta kodusõja hirmus Pariisist põgeneb ja täiesti tahtmatult Rocamadouri, kuulsasse katoliiklaste palverännupaika satub. Seal, Rocamadouri Jumalaema ees mediteerides temaga nagu midagi juhtub. Aga ta otsustab, et see polnud muu kui söömataolekust, hüpoglükeemiast tingitud meeleolumuutus, ja sõidab samasugusena Pariisi tagasi. Kuid Huysmansi mõistatus ei lase teda ometi lahti, Huysmansi pöördumise ja kloostrirahu mõistatus. Kuidas see võib küll olla, leida Jumal, alistuda, leida rahu? See näib võimalik ja samas jälle täiesti võimatu. On seal äkki mängus mingi pettus?

Et teada saada, lähebki professor François kloostrisse. Mitte küll ennast mungakandidaadiks pakkuma (veel), vaid lihtsalt väikesele vaimsele “ritriidile”, nagu see sõna vist nüüd on, ikka oma kirjandusliku paleuse, Huysmansi jälgedes. Ligugé klooster Poitier lähedal pole mingi tavaline klooster. See on vanim siiani tegutsev klooster Lääne-Euroopas, asutatud 361. aastal püha Martini enda poolt. Huysmans sai seal oblaadipõlve maitsta küll vaid paar aastat, sest 1901. aasta seadusega ajas Vabariik mungad taas kord välja (Ligugé omad läksid pakku Belgiasse). Hiljem, kui mungad jälle tagasi olid (Kirku ja Riigi võitlus hingede pärast on tähtis peatükk Prantsusmaa viimase kahe sajandi ajaloost), tahtis veel üks teinegi oluline kirjanik, Paul Claudel omamoodi Huysmansi jälgedes Ligugés  lausa mungaks hakata (aga teda ei võetud siiski vastu) ja Ligugé oblaat oli ka üks Euroopa asutajaisa Robert Schumann, kes Teise maailmasõja ajal muuseas selle kloostri kaudu okupeerimata tsooni põgenes.

Kirku ja Riigi võitlus hingede pärast on tähtis peatükk Prantsusmaa viimase kahe sajandi ajaloost.

Tuleb üldse öelda, et möödunud sajandivahetusel ja XX sajandi alguses leidis Prantsusmaal aset terve rida kirjanduslikke uskupöördumisi. Kõik need kirjanikud tulid muidugi traditsioonilistest katoliiklikest perekondadest, aga olid läbi imbunud, nagu öeldakse, materialistlikust ajavaimust. Kuni leidsid usu. Lisaks Claudelile märkigem Georges Bernanosi (“Külaküree päeviku” autorit), François Mauriaci ja Charles Peguyd, kelle kauneid patriootlikke värsse “Alistumises” muide ilmse imetlusega tsiteeritakse.

Aga milliste lootustega professor François Ligugésse ka ei lähe, igal juhul kujuneb tema “ritriidist” seal paras katastroof. Ei mingit usulist valgustumist, vaid hoopis jäledalt vilkuv suitsuandur kambri laes (François on paadunud suitsetaja) ja kiirrong, mis iga poole tunni tagant kloostrimüüri tagant mööda kihutab. Kirjandusteadlane põgeneb paari päeva pärast kloostrist ja Pariisis ootabki teda ees hoopis teise ja hoopis tulusama konversiooni perspektiiv.

Niisiis toimub professori pöördumine islamisse õieti kristluse, katoliikluse kaudu, see on justkui kloostris toimumata jäänud usuleidmise asendus. Tuleb ka öelda, et ega seda islamisse pöördumist raamatus tegelikult ei toimugi, see leiab küll viimastel lehekülgedel aset, aga tuleviku vormis, nii et jääbki igavesti “kohe” aset leidma, ilma et me iial teada saaksime, kas see siis ka toimus või ei, sest romaan saab otsa, see maailm lõpeb enne, kui professor François ennast Allahi jalge ette heidab. Mis on päris terane viis romaani lõpetada. Lõpetada see justkui lõpmatusega.

Aga vähemalt otsus ikkagi islam omaks võtta tuleb tal Huysmansi kaudu. See on justkui Huysmansi enam kui saja aasta taguse konversiooni tänapäeva variant. Kristluse kohta langetatakse nietzscheaanlik kohtuotsus: see religioon on oma aja ära elanud, islam kui omamoodi modernsem ja lihtsam on kutsutud seda välja vahetama. Islam on justkui usk 2.0, Euroopa vana kristliku religioossuse apdeiditud versioon.

Siiski pole professor François’ pöördumine islamisse täiesti ratsionaalne ja puhtalt kasutaotlev otsus. Selles on midagi isiklikumat. Ta loodab usus leida rahu. Ja seegi lootus tuleb Huysmansilt. Ta nimelt arvab lõpuks taipavat: see, mille Huysmans Ligugés leidis, polnud mitte usk, mitte müstiline valgustus, vaid leppimine. Rahunemine. Teatud mõttes vaimne elumugavus, spirituaalne kodukolle, tarbetu rahutu ja otsisklemise lõpp. Olles end allutanud kloostrireeglitele, ei pidanud ta enam midagi. Ka kirjandusprofessor teab, et tema islamisse pöördumine — mis annab talle tagasi väga tulutoova professuuri Sorbonne’i Islamiülikoolis ja lisaks loodetavasti veel kolm-neli naisüliõpilast ametlikeks kaasadeks —, et see pöördumine saab olema igasuguse intellektuaalse tegevuse lõpuks. Sestpeale ta ei pea enam mõtlema, ta lihtsalt elab. Ta tahab heita usku nagu voodisse: igavesele puhkusele elust, mis siis, et veel elus olles.

Sellepärast väidangi, et Houellebecq on ikkagi katoliiklik kirjanik. “Alistumine” on katoliiklik hoiatusromaan, isegi kui autor pole seda just nii tahtnud. Aga kes teab! Lõppude lõpuks on nii, et kõik, mis selles raamatus on nii-öelda katoliiklik, prantsusmaalik, huysmanslik, on usutav, on reaalne, on tõesti etnoloogia. Kogu see islami stuff, see ikkagi haiseb väljamõeldise järele. See on muidugi paratamatu, päriselt me tunneme ikkagi ainult seda, mida me tunneme elust, seda, mille me oleme eluga kaasa saanud, tihti seda ise teadmatagi. Meie kõige sügavamad teadmised on teadvustamatud.

Sellepärast väidangi, et Houellebecq on ikkagi katoliiklik kirjanik. “Alistumine” on katoliiklik hoiatusromaan, isegi kui autor pole seda just nii tahtnud. Aga kes teab! Lõppude lõpuks on nii, et kõik, mis selles raamatus on nii-öelda katoliiklik, prantsusmaalik, huysmanslik, on usutav, on reaalne, on tõesti etnoloogia. Kogu see islami stuff, see ikkagi haiseb väljamõeldise järele. See on muidugi paratamatu, päriselt me tunneme ikkagi ainult seda, mida me tunneme elust, seda, mille me oleme eluga kaasa saanud, tihti seda ise teadmatagi. Meie kõige sügavamad teadmised on teadvustamatud.

Juhuslikult leidsin Pariisi raamatupoest ühe raamatukese, mis ilmus samal aastal kui “Alistumine” ja muidugi ei äratanud teab mis tähelepanu. Aga raamat on huvitav, tunnistusena. Karim Miské “N’appartenir” — “Mitte kuuluda”. Karim Miské isa oli mauritaanlane ja ema prantslane. Vanemad läksid lahku, nii et Karim kasvas ema perekonnas Prantsusmaal, suviti vanaema juures Püreneedes jne. Ühesõnaga, tema haridus ja lapsepõlv olid tüüpilised prantsuse haridus ja lapsepõlv. Ainult üks väike aga. Ta ei näe välja nagu tüüpiline prantslane. Ja nii teda ei võetagi sellena. Kõigest hoolimata. Ta kasutab nende pärisprantslaste, vasakpoolsete intellektuaalide kohta, kellega ta suhtleb, head väljendit: athée chretien, “kristlik ateist”. See on kahtlemata tabav. Ja osutab meie piiridele, kui me tahame iseennast ja oma ühiskonda teaduslikult, etnoloogilselt vaadelda. Ühest küljest me teame muidugi omadena rohkem kui ükski võõras saab teada saada. Teisest küljest ei tea me põhilist, me ei tea, kes me ikkagi oleme. Sest kõige põhilisem ja sügavam meis on meile nii tavaline, et seda me ei näegi. Tegelikult nõuab etnoloogia alati oma uurimisobjekti suhtes võõrust, välispidisust. Võõrus muudab meie pilgu huvitatuks ja huvitatus teeb selle teravaks. Meie interpretatsioon võib olla küll täiesti ekslik, aga samas me võime näha asju, mida omad iial ei näe, sest need on neile liiga lähedal. Nii et jah, kui me ka oleme ateistid või agnostikud, siis igal juhul kristlikud. Kogu ateism ja agnostitsism, mida me tunneme, on oma päritolult ja olemuselt kristlik. Prantsusmaa puhul siis katoliiklik. Meil pigem luterlik. Too Karim Miské, meeleheitel, et need vasakpoolsed kristlikud ateistid teda ikkagi päriselt omaks ei tunnista, kuigi teda ei lahuta neist mitte miski muu kui välimus, üritab täisealisena isegi islamisse pöörduda, käib oma isa sugulaste pool Lää