Sławomir Mrożek: Iseloomud
Siiani oleme oma arvamuslugude rubriigis avaldanud kohalikke elavaid autoreid. Et Burke’i sõnul on elujõuline ühiskond aga elavate, surnute ja veel sündimata inimeste orgaaniline kooslus, siis riputame seekord üles ka ühe surnud poolaka mõtiskluse.
Sławomir Mrożeki vestetest koosnev Valitud teoste viies köide ilmub juba sel septembril. Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu pakkus suuremeelselt seltsile avaldamiseks tõesti suurepärase laastu vasak- ja parempoolsusest.
Siit jätkabki juba poolakas ise.
Hardo
ISELOOMUD
Konflikt “parema” ja “vasaku” vahel tundub olevat surematu, kuna see ei ole mitte ainult ideoloogiline konflikt, vaid eelkõige kahe vastandliku temperamendi kokkupõrge. Kumbki loob endale kodusel viisil ideoloogia või siis valib olemasolevatest sellise, mis talle rohkem sobib. Sellise või teistsuguse ideoloogia võib omaks võtta või siis mitte, aga sellise või teistsuguse iseloomuga inimene sünnib. Aga kas ikka kindlasti? Kas iseloom on kaasa sündinud või kujuneb kasvatuse ja keskkonna mõjul – just selle üle käib vahetpidamatu diskussioon “paremate” ja “vasakute” vahel. Kas ei võiks siis nõustuda, et nii seda kui ka teist. Nähtavasti ei või. Iseloomude vastakus, ükskõik, kas kaasa sündinud või mitte, nõuab vastakaid üksteist välistavaid vaatepunkte.
Vasakpoolne on tavaliselt ekstravert. Ta tunneb end hästi massis, kohandab kergesti oma hinnangud ja arvamused grupi hinnangute ja arvamustega. Seevastu parempoolne on pigem introvert. Avatus ja semutsemine on esimese deviisiks, teine on suunatud rohkem sissepoole, kipub tõmbama piire.
Vasakpoolne on tavaliselt ekstravert. Ta tunneb end hästi massis, kohandab kergesti oma hinnangud ja arvamused grupi hinnangute ja arvamustega. Seevastu parempoolne on pigem introvert. Avatus ja semutsemine on esimese deviisiks, teine on suunatud rohkem sissepoole, kipub tõmbama piire.
Esimesele meeldivad abstraktsioonid (sest piirid abstraktsioonide vahel on samuti abstraktsed ehk siis olematud), teine eelistab konkreetsust (iga konkreetsus on eraldi, ühelt teisele hüpata ei ole kerge). Parempoolsel on tugev minevikutunnetus – allikad, juured ja põhjused. Minevikus ei saa midagi muuta, kui usutakse fakte, täpsemalt: kui usutakse, et midagi sellist kui faktid on olemas. Vasakpoolsele meeldib kõike muuta, faktid segavad tema muutmiste suva, niisiis ta kinnitab, et paljaid fakte pole olemas, et need, mida tavatsetakse faktideks nimetada, on üksnes tõlgendused. Tema vanaisa leiutas dialektika, tema isa relativismi, tema ise dekonstruktivismi. Kõige paremini tunneb ta end tulevikus ehk seal, kus ei ole veel fakte või tõlgendusi – kuidas keegi eelistab. Tulevikus, kus teda veel ei ole, kus midagi ei pea olema, aga kõik võib olla. Tulevikus – kui ta ei ole muutunud nihilistiks ja veel dekonstrueerinud tulevikku – on vaid see, mida tema õigeks peab. Ta on optimist, põhimõtteliselt sümpaatse loomuga. Kahju ainult, et liiga tihti teiste arvelt.
Parempoolne arvab, et on olemas seadused, mis on igavesed ja muutumatud. Näiteks loodusseadused. Need fundamentaalsed reeglid määravad inimese olemuse, piiravad tema vabadust. Vahel lähevad nad veel kaugemale ja tuletavad loodusseadustest moraalireegleid, mis on niisama muutumatud kui loodusseadused. Seevastu vasakpoolne kinnitab, et inimene on vaba ilma piiranguteta (ehk seadusteta), aga kui mingid ongi, siis need saab kõrvale lükata. Inimene võib teha, mida tahab, saada selleks, kelleks tahab (jälle see veidi kergemeelne optimism). “Ebainimlikest” reeglitest, nendest, mida inimene ei ole ise endale teinud, aga mida peab järgima, läheb vasakpoolne meeleldi mööda. Välja arvatud füüsikaseadustest, aga need ei tekita talle sellist tüli kui bioloogilised reeglid. Aga kui ta on eriti vasakpoolne, siis eitab ta neidki. Kinnitab näiteks, et ei ole mingit vahet naisel ja mehel, et menstruatsioon on sisendatud, kultuuriline, mitte bioloogiline, rõhuv patriarhaat sundis naisi selleks ja nüüd on need juba harjunud, aga võivad sellest harjumusest vabaneda, kui vaid poliitiliselt teadlikuks saavad.
Aga võib-olla on tal õigus ? Mitte patriarhaadi koha pealt (mille efektiivsust paistab ta üle hindavat), aga evolutsiooni määratu mõttekuse kohalt. Võib-olla evolutsioon on juba oma eesmärki realiseerimas, et lõpetada kahesoolisus ja toota inimene, kes seni jaotatud funktsioonid ühendab universaalses, automaatses androgüünis? Erinevate funktsioonide integratsioongi võib olla evolutsioonilise arengu suunaks: oleme ju näinud järjekordseid põlvkondi elektroonilisi aparaate ja kompuutreid. Või võtame kas või köögikombainid. Oleks päris lõbus, kui evolutsioon võtaks vasakpoolse unistuste androgüüni luues abiks geenitehnoloogia, just selle, mis on vasakpoolse arvates padureaktsiooniline teadus.
Probleemidest huvitavad vasakpoolset eriti need, mis pole silmnähtavad, vaid pigem hüpoteetilised, “vabad” teaduslikust rigoroossusest. Sellised, mis alluvad abstraktsele tõlgendusele ja vajavad vähem konkreetsust. Teisisõnu, teda ei huvita reeglipärased täppisteadused, vaid spekulatiivsed probleemid või justkui-probleemid. Meelisteadusteks, kus neid enim tungleb (ma ei tea, kuidas Poolas, aga kindlasti Läänes), on kõiksugu humanitaarteadused: sotsioloogia, ajalugu, politoloogia. Midagi sellist, mis inglise keeles kannab nimetust soft science. Üsna vabas tõlkes: midagi, milles võib ujuda.
Aga ometigi viitab ta pidevalt teaduslikkusele ja õpetatusele. Ta ei taha tunnistada, et pärineb XIX sajandi romantikutest. Mispärast? Mis häbi see siis oleks? Ta üritab näida teaduslikuna, aga samaaegselt heidab täppisteadustele ette “hingetust” ja “ebainimlikkust”.
Vasakpoolse enesetunne on üldiselt parem kui parempoolsel, keda piinavad mitmesugused neuroosid. Esiteks – vasakpoolne on armastatud, ja seda teenitult. Ta annab inimestele seda, mida need ihaldavad ja igatsevad. Kaitseb neid (mahavaikimise kaudu) selle eest, mis on hirmutav, kole, sünge ja möödapääsmatu. Vasakpoolne on “soe” ja “inimlik”. Niisiis räägib ta inimestele vabadusest, võrdsusest, voorusest, õiglusest… Mis puutub viimasesse, siis kindlasti omadussõnaga “ühiskondlik”. Kaasaegne, postmarksistlik vasakpoolne ei seleta neid mõisteid liialt põhjalikult. Varasem vasakpoolne seletas ja isegi väga. Nii väga, et kaasaegne enam ei pea, eelmine tegi tema eest selle musta töö ära. Tänu leninlikult lihtsa “ühiskondliku õigluse” pioneeridele saadakse sellest kummalisest moodustisest aru. Veelgi enam – see on enesestmõistetav. Arusaamisega ei ole siin midagi peale hakata.
Vasakpoolne räägib ka moraalsusest, kohe iseäranis. Sellest ajast, kui majanduse ja ajaloo “raudsed” reeglid, need marksistlikud, ei osutunud just kõige raudsemateks, räägib ta vähem majandusest ja rohkem moraalsusest. Seegi kuulub soft science’i valdkonda ja siin ei ole millegagi riskida. Sulepeast välja imetud majandusseaduste kasutamine kommunistlikus majanduses põhjustas nii ilmselge majanduskatastroofi, et seda ei anna kuidagimoodi relatiivselt käsitleda. Samaaegne “revolutsioonilise moraali põhimõtete” praktiseerimine põhjustas midagi ka moraalis, aga kõik ei nimeta seda katastroofiks. Seda võib mitut moodi interpreteerida või siis jätta sellele üldse tähelepanu pööramata. Näiteks tänane vasakpoolne sellele tähelepanu ei pööra ja temast võib aru saada. “Revolutsioonilise”, või siis vähemalt “sotsialistliku moraali” printsiipe viis ellu tema esivanem, selle murettegevad tagajärjed on perekonna siseasi, millest on parem vaikida.
Muuseas, praegune vasakpoolne moraal ei ole enam nii spetsiifiline kui too “revolutsiooniline” kadunuke ja kogu oma täiuses ei väärikski vasakpoolsuse firmamärki. Sellest räägib vasakpoolne küll palju, aga teised ütlevad, et see polegi eriti vasakpoolne. Justkui kristliku caritas’e, postkristliku neoaltruismi lahjendatud poolfabrikaat. Ainult et vasakpoolsel on “ligimesearmastuse” asemel “inimkonna armastus” (jälle abstraktsioon). Moraaliprintsiipide individuaalne rakendamine vasakpoolset ei huvita. Hoopis kollektiivsed organid (valitsused, riigid, pangad, korporatsioonid, armeed, ühingud, asutused) peavad rääkima tõtt ja ebaõiglust ära hoidma, olema tagasihoidlikud, alandlikud, andeksandvad, mõõdukad, karmid enda ja helded teiste vastu, mitte himustama lähedase naist ega ühtegi asja, mis tollel on. Kõiki neid voorusi ei nõua vasakpoolne üksikisikult, kuna see vastanduks tema individuaalse vabaduse maaniaga. Ning isegi patustada ei keela ta neil – “eneseteostuse”, enese näitamise ja üldse kõiksugu eneserahuldamise nimel. Kristlikust koodeksist ammutav “moraalitsev” vasakpoolne hoidub kristlikest sanktsioonidest, ei ähvarda pankasid, valitsusi ja institutsioone põrguga ega luba neile ka taevariiki. Nii ei olegi päris selge, miks peaks olema vooruslik. Seda nimetatakse “ilmalikuks moraaliks”, aga karistuste puudumine on selle täideviimisel nõrkuseks.
Kui parempoolsete valitsuste järel, kas või Prantsusmaal 1982. aastal, võitsid valimised vasakpoolsed, kiitlesid need, et nüüd on “valitsusel süda vasakul”. Nojah, õiglusel on neerud, vabadusel munasari, võrdsusel magu, aga matemaatikal sapipõis. Loosung oli mõttetu, aga populaarne. Seda tüüpi metafoorid, poliitiline lüürika, on vasakpoolsele retoorikale rohkem omane kui parempoolsele.
Kui parempoolsete valitsuste järel, kas või Prantsusmaal 1982. aastal, võitsid valimised vasakpoolsed, kiitlesid need, et nüüd on “valitsusel süda vasakul”. Nojah, õiglusel on neerud, vabadusel munasari, võrdsusel magu, aga matemaatikal sapipõis. Loosung oli mõttetu, aga populaarne. Seda tüüpi metafoorid, poliitiline lüürika, on vasakpoolsele retoorikale rohkem omane kui parempoolsele.
Metafüüsiliste sanktsioonide puudumist oma ilmalikus moraalis püüab vasakpoolne korvata vohava määruste kirjutamisega. On hunnikute viisi seadusi, määrusi ja eeskirju, mille eesmärgiks ei ole niivõrd indiviidi kaitse indiviidi eest, kui indiviidi kaitse institutsiooni eest. Ja väga hea, institutsioonidel on teatavasti konstitutsionaalne kalduvus õgida indiviide. Aga hea on see ainult viiekümne protsendi ulatuses, sest kui institutsioonide patuseid kavatsusi indiviidi või teise institutsiooni vastu võib kontrollida mõni teine institutsioon (kohtud, tribunalid, komisjonid), siis indiviidi rohkeid patuseid kavatsusi teise indiviidi vastu mingi institutsioon kontrollida ei saa. Keegi ei saa, kui indiviid ise oma patuseid kavatsusi ei kontrolli. Aga ennast kontrollima võivad teda kallutada ainult metafüüsilised või poolmetafüüsilised sanktsioonid, kas või veidike või isegi üksnes pealtnäha metafüüsilised sanktsioonid. Ehk et siis mitte ilmtingimata isegi religioossed. Ent kodaniku ilmalik hing, mis peaks neid sanktsioone rakendama – “ilmaliku moraalsuse” ainus metafüüsiline lootus – on nõrgem Pühast Vaimust. Seevastu indiviidile, kes tahab ennast teostada, seadusega keelata, et ta ei teeks teisele indiviidile igasuguseid vempe, mis teisele indiviidile ei meeldi, aga on esimesele vajalikud eneseteostuseks – ei sobi sanktsioonid jälle ideoloogiliselt. Ei sobi, aga teisest küljest oleks justkui vaja. Väljapääs: mitte keelata liiga otsustaval toonil. Uusvasakpoolsuse moralistlik-määruslik maania on sama vastik kui varasemate vasakpoolsete tsentraliseerimis-industrialiseerimismaania ning sünnitab samamoodi bürokraatiat. Huvitav, et ilma bürokraatiata ei saa vasakpoolsed elada.
Peale selle, et ta on armastatud, on vasakpoolse rahulduse (ja parempoolse frustratsiooni) põhjuseks asjaolu, et temale kuulus XX sajand. Sajandi algul kobamisi, aga mida lähemal sajandi lõpule, seda kindlamalt. Kõik viitab sellele, et ka XXI sajandil jäävad asjad samamoodi. Parempoolne on küll olemas, aga ta on vähem pildil. Seepärast ongi selles arutluses nii palju juttu vasakpoolsest ja vähem parempoolsest.
Vasakpoolne – ja see on reegel ilma eranditeta – ei kannata metafüüsikat silmaotsaski, aga (teiste) religioossus ajab ta raevu. Siin kaotab ta oma sallivuse, millega muidu armastab uhkustada. Vasakpoolsed toetavad kõiki ülestõusnud indiaanlaste nõudmisi Mehhiko Chiapase provintsis, peale ühe – mis puudutab vana indiaani religiooniga tegelemise õigust.
Kuhu siis parempoolne on jäänud? Võib-olla on ta varjul metafüüsikas, mille vastu ta on alati nõrkust tundnud? Mõtisklustele kalduvana ja pilguga iseendas on teda rohkem huvitanud küsimus “kes ma olen?”, kui “mis laias ilmas ka uudist?” Ta on enamasti religioosne inimene, haruharva võitlev ateist. Vasakpoolne – ja see on reegel ilma eranditeta – ei kannata metafüüsikat silmaotsaski, aga (teiste) religioossus ajab ta raevu. Siin kaotab ta oma sallivuse, millega muidu armastab uhkustada. Vasakpoolsed toetavad kõiki ülestõusnud indiaanlaste nõudmisi Mehhiko Chiapase provintsis, peale ühe – mis puudutab vana indiaani religiooniga tegelemise õigust. Vasakpoolse vastikus religiooni vastu on nii maaniline, et tundub kinnitavat teesi vasakpoolsuse saatanlikust päritolust. Niihästi pahade vaimude väljaajajate kaanonid kui lihtrahva uskumused langevad kokku selles, et saatan võib maskeeruda kelleks tahes, aga ristimärki ei salli. Kohe reedab ta end grimassiga.
Mida veel (tasakaalu jaoks) parempoolsest rääkida? Armastab korda. Kahel põhjusel: introverdina ja otsides vastust küsimusele “kes ma olen?” vajab ta korda, millesse paigutuda pärast seda, kui on selle vastuse leidnud; või siis vastupidi, et lihtsalt mingit vastust sellele küsimusele otsida. Nagu Dostojevski kapten, kes hüüatas meeleheitega: “Kui Jumalat ei ole, siis mis kapten ma olen!” See korravajadus võib parempoolset juhtida, on korduvalt juhtinud ja juhib veelgi entusiastliku suhtumiseni totalitaarsetesse ja autokraatsetesse riikidesse, diktatuuride (mitte ilmtingimata parempoolsete), teokraatia, absolutismi, isegi sektantluse ja terrorismi tunnustamiseni.
Parempoolne tahab rahu, et ajada oma asja ja selle rahu võib talle ainult kord kindlustada. Halvasti tunneb ta end anarhias ja mitte eriti hästi oludes, kus kõik pole piisavalt reguleeritud. Goethe kuulutas: “Igasugune kord on parem kaosest.” Goethele ei meeldinud Prantsuse revolutsioon. Poola vanurid, keda hirmutasid pisipättused tänaval kommunistliku režiimi lõdvenemise aegu 1970. aastate lõpul, Solidaarsuse ajal, tervitasid kergendatult kindral Jaruzelski sõjaseisukorda. Peale vajaduse korra järele ei olnud Poola vanuritel Goethega suurt midagi ühist.
Parempoolne ja vasakpoolne on igaühes meist. Alles ühe või teise ülekaal määrab, millisesse tüüpi ma end loen ja millist ideoloogiat tunnistan. Ja ülekaal ei ole püsiv, see sõltub olukorrast ning sellest, milline probleem parasjagu esil on. Mõnes asjas olen ma vasakpoolne, teises parempoolne, ning isegi samu asju võtan kord vasakpoolselt, kord parempoolselt. Absoluutselt puhast vasakpoolset ja absoluutselt puhast parempoolset kohtab üliharva, need on pigem patoloogilised isendid.
Parempoolne ja vasakpoolne on igaühes meist. Alles ühe või teise ülekaal määrab, millisesse tüüpi ma end loen ja millist ideoloogiat tunnistan. Ja ülekaal ei ole püsiv, see sõltub olukorrast ning sellest, milline probleem parasjagu esil on. Mõnes asjas olen ma vasakpoolne, teises parempoolne, ning isegi samu asju võtan kord vasakpoolselt, kord parempoolselt. Absoluutselt puhast vasakpoolset ja absoluutselt puhast parempoolset kohtab üliharva, need on pigem patoloogilised isendid.
Sellele parem- ja vasakpoolsuse kõikuvale tasakaalule indiviidis vastavad kollektiivses plaanis valimiste, ankeetide ja küsitluste tulemused. Viimased küsitlused Prantsusmaal osutasid, et enamik prantslasi on Le Peni natsionaal-populistliku partei poolt ja samas on enamik prantslasi ka selle vastu. Küsimused käsitlesid sedasama immigratsioonivastast programmi, lihtsalt need olid sõnastatud erinevalt. Seda kõikumist illustreerivad ka ajaloost tuntud vasakpoolsuse ja parempoolsuse muutumised ja muundumised. Eriti puudutab see vasakpoolseid. Vasakpoolne on paindlikum, muudab kergemini vaateid. Näiteks veel hiljuti oli ta kollektivismi maniakk, jumaldas (proletaarset) massi ja (sotsialistlikku) riiki, (valitsevat) parteid. Ajaga on ta muutunud – ikka on maniakk, aga nüüd individuaalse vabaduse maniakk. Tuleb tunnistada, et ühes punktis on ta muutumatu: alati on tema sihiks armastus inimkonna vastu, ainult et seda armastust on defineeritud kord ühtmoodi, kord teistmoodi.
Vastava terminoloogia – vasakpoolne ja parempoolne – kasutamisega on tihti probleeme. Eriti oli neid vasakpoolsetel Lääne ajakirjanikel, kes kommenteerisid Poola sündmusi kaheksakümnendate algul ja lõpul. Kas tolleaegset Solidaarsust oleks tulnud lugeda vasak- või parempoolseks? Vasakpoolseks, sest see oli massiline vabadusliikumine. Parempoolseks, sest see oli katoliiklik ja rahvuslik. Kas kindral Jaruzelski oli parempoolne või vasakpoolne? Parempoolne, sest surus maha massilise vabadusliikumise, aga võib-olla siiski vasakpoolne, sest tegi seda sotsialismi kaitseks. Kõige targem oleks neid ideoloogilisi silte üldse mitte kasutada, aga ükski vasakpoolne ei suuda sellest hoiduda – kartusest kodanliku objektivismi ees.
Nii nagu on olemas Bengali tiiger ja Ussuuri tiiger, nii on ka lääne vasak- ja parempoolne ning ida vasak- ja parempoolne, arvatavasti ka põhja (Skandinaavia) ja lõuna (Aafrika) vasak- ja parempoolsed. Sama liik, aga erinevad üksteisest geopoliitika, kultuuri ja genealoogia poolest. Põhja-Ameerika vasakpoolne ei ole päris seesama, mis Lõuna-Aasia vasakpoolne (näiteks Pol Pot), ja niisamuti on parempoolsetega. Aasta tagasi, enne Poolasse tagasipöördumist, tegin avalikult paar märkust vasak- ja parempoolsuse kohta, unustades, et minu tollane teadmine asjast oli läänelik, ameerikalik-euroopalik ning teatud üksikasjad ja olukorrad näivad Poolas teisiti. Kõik ambitsioonid selle teema universaalseks ja täpseks süstematiseerimiseks oleksid hullumeelsed. See peaks olema monumentaalne teos kahes köites: “Vasakpoolsus” ja “Parempoolsus”. Kumbki köide jaotuks määratuks hulgaks osadeks, iga osa lugematuteks peatükkideks, iga peatükk lugematuteks paragrahvideks ja iga paragrahvi juurde kuuluks määratu hulk märkusi. Tulemuseks oleks veel üks monument pretensioonikale ja tarbetule pedantsusele.
Kõige üldisemalt võib öelda, et vasakpoolne mentaalsus on horisontaalne ja parempoolne vertikaalne. Kui neid kujutada graafiliselt, saame risti. Need jooned lõikuvad täisnurga all. Mõõteriistade puhul, mille peal on sellised jaotused, näiteks snaipri sihikul, nimetatakse seda lõikepunkti nullpunktiks. Kes või mis on nullpunktis (ei ole ei vasak- ega parempoolne)? Võib-olla pühak, võib-olla debiil, võib-olla geenius, võib-olla lehm, võib-olla mitte keegi, aga igal juhul mitte enamik meist.
Kõige üldisemalt võib öelda, et vasakpoolne mentaalsus on horisontaalne ja parempoolne vertikaalne. Kui neid kujutada graafiliselt, saame risti. Need jooned lõikuvad täisnurga all. Mõõteriistade puhul, mille peal on sellised jaotused, näiteks snaipri sihikul, nimetatakse seda lõikepunkti nullpunktiks. Kes või mis on nullpunktis (ei ole ei vasak- ega parempoolne)? Võib-olla pühak, võib-olla debiil, võib-olla geenius, võib-olla lehm, võib-olla mitte keegi, aga igal juhul mitte enamik meist.
Krakow, august 1997
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Sławomir Mrożeki “Valitud teoste” V köide (Vested) ilmub septembri algul Hendrik Lindepuu Kirjastuses.
