Peeter Koppel: Ebajumal on alasti
Me peaksime elama ajastul, kus faktid, teadmine ja teadus on igasuguse ebausu lõplikult lämmatanud. Samas – kaugel sellest – popesoteerika populaarsus ainult kasvab ning ka siinse ilmarahva väidetav valgustatus ja ratsionaalsus on tegelikkuses osutunud lihtsalt vaenulikkuseks konkreetsete ja ajalooliselt olulist kaalu omanud religioossete süsteemi(de) vastu. Kui avalikult lauldakse kooris John Lennoni laulu „Imagine,“ kus ideaalse tulevikuühiskonna komponent on „…and no religioon too,“ siis tegelikkuses joostakse imekspandava hüsteeriaga iga uue salaõpetuse suunas. Täpselt nagu seda tegi kadunud Lennon, kelle (laulu)sõnad läksid tegudest selgelt lahku ning kes sööstis samuti esimesena iga „uusvaimset“ nähtust praktikas proovima.
Sellises kontekstis ei ole üllatav, et enam-vähem haritud kaasaegne inimene, kellele idee pilve serval istuvast isikustatud kõikvõimsast jumalast tundub täiesti absurdne, võtab pikemalt mõtlemata omaks usu mõnesse teise kõikvõimsasse jumalusse. Meie aja inimene on üldjuhul riigiusku. Ta usub, et Riik on kõikvõimas ning tema maailmas on peagi Riik võimeline likvideerima kõik, mis on veidigi ebameeldiv. Riik peab hoidma ära nii ebaõnne, pankrotid, kannatused, majandusliku ebavõrdsuse kui ka vabastama inimese millestki, mis näib tänapäeval olevat kõige suurem takistus elunautlemise teel – vastutuse. Kui Lääne tsivilisatsiooni aluseks olev kristlus sätestas selgelt, et inimene ei suuda iialgi luua maapealset paradiisi ning indiviidi vastutus oma tegude eest on inimeksistentsi, inimeste omavahelise ja Jumalaga suhtlemise olulisim komponent, siis riigiusk pakubki sellele diametraalset ja – mis seal salata – mugavat alternatiivi. Riigiusu üha suurema praktiseerimise parimaks mõõdikuks on riigivõlg – kui sada aastat tagasi oli riigivõla suhe SKTsse ca 10% SKTst, siis nüüd on see teatavasti enam kui 100% ning ilma keskpankade sekkumiseta oleks juba nii mõnigi riik kenasti maksesuutmatusse seilanud. Riigiusk on aidanud viimastel aastatel likvideerida kaks nähtust, mis rikkust looval süsteemil toimida lasid –intressimäärad ja kohustuse laenud tagasi maksta.
Siinkohal tekib küsimus, et kui Riik on kõikvõimas, miks me siis juba ei ela ideaalmaailmas? Või miks me liigume selle suunas liiga aeglaselt? Sellise teema kerkimisel lülitub riigiusklik autopiloodile ning suudab produtseerida teksti, mille vorm küll kohati erineb, kuid sisu on sama. Kui kristlik lähenemine on must/valge – hea/kuri, Jahve/Lutsifer, siis riigiuskliku jaoks on jumaluse saatanlikul vastaspoolusel turg. Turujõude nähakse millegi barbaarse, moraalitu ja tüütuna. Turg olevat külm ja seega kuri.
Ideaalis peaks igasuguse turujõu asendama riigiusu valgustatud preesterkond, kes evides justkui piiramatut intelligentsi, suudavad soovi korral kergendada kasvõi objektiivse paratamatusena kõiki võrdselt mõjutavat gravitatsiooni. Riigile omistatakse kõikvõimsus, ametnikele ja valitsejatele kui riigiusu preesterkonnale piiramatu arukus. Ükski tõsiseltvõetav religioon ei saa läbi ilma müstitsismi, maagia ja usuta üleloomulikku. Riigiusklike jaoks on selliseks vajalikuks maagiaks regulatsioon. Maapealne paradiis saabub läbi regulatsiooni kvaliteedi – või tegelikult siiski läbi kvantiteedi. Regulatsioon on tee õndsusesse. Käskimine-keelamine-korraldamine on suisa moraalsed imperatiivid. Veidi enam kui sajandiga ühekohalistest protsentidest kuni viiekümne ja enamani jõudnud maksumäärad on seega riigiusu kontekstis täiesti õigustatud. Rääkimata kaudsetest maksudest ja sellest, et keegi enam ei viitsigi enam ühegi uue maksu puhul rääkida selle ajutisusest.
Nagu, eelnenust aru võib saada, ignoreerib riigiusk reaalsust. Esimene koht, kus probleem tekib, on eeldus, et kuna Riik on kõikvõimas ja lõpuni moraalne, ei saa riik eksida ning tekitada näiteks mingeid turumoonutusi ja probleeme majanduses laiemalt. Riigiusklik näeb näiteks tegelikult seni kestvas finantskriisis turu täielikku ebaõnnestumist ning ignoreerib asjaolu, et etenduseks pani lava valmis just riik ning usk regulatsiooni maagiasse või kasvõi sellesse, et raha hind on miski, mille vägisi liigutamine ainult ühes suunas ei saa tuua mingeid ootamatuid tagajärgi.
Ka on riigiusklike ühiseks omaduseks võtta probleem ning pakkuda selle lahenduseks välja see, mis selle sama probleemi tekitas – sekkumine, sekkumine ja veelkord sekkumine vabade inimeste omavahelistesse majandussuhetesse. Riigiusklik ei leia, et majanduses võiks väärtuse loojale võimalikult suure tüki sellest loodud väärtusest alles jätta, sest valgustatud preesterkond teab paremini, kuidas see väärtus tekkis ning mida sellega teha.
See, et sellise suhtumise tõttu saab pärsitud motivatsioon seda väärtust luua, pole riigiusklikele arusaadav. Aga eeltoodu tõttu potentsiaalselt üha kesisemaks muutuv ninaesine ei ole riigiusu suurim probleem. Selleks on vabaduse vähenemine. Kui pole vabadust, vastutust ega motivatsiooni tegutseda ja areneda, kustub inimeses leek, mis teeb temast inimese. Siis aga jääbki alles kari lambaid, keda juhivad „valgustatud“ preestrid üha väiksema vabaduse ja üha suurema vaesuse suunas. Mul ei ole raske selline alasti ebajumal maha salata. Euroopal aga ei paista olevat hetkel ei võimet ega eelkõige tahet seda millegi muuga asendada.
