Peeter Espak: Sada aastat kurjuse Eestit?

Eero Epner kirjutas oma arvamusloos “Kurjuse normaliseerumine”: “Kurjus ei ole ideoloogiline. Küsimus ei ole praegu parem- ega vasakpoolsuses, liberalismis ega konservatiivsuses. Kurjus, mis immitseb läbi meie eetiliste põrandapragude, on universaalne ja absoluutne, ja selle eiramine meie ühine kaassüü”.¹

Kuid „kurjus“ ja „kuri kangelane“ kui mütoloogiline arhetüüp ei ole pea kunagi universaalne ja absoluutne. Ta alistatakse hea ja õiglase kangelase poolt, kes taastab senikehtinud maailma korrastatuse „kurjuse jõududega“ sõtta minnes – olgu sõna või relvaga. Ka Püha Jüri ei kaalutle mütoloogias mitte lohemao kurjuse olemuse üle ning ei pea koletist universaalseks ja absoluutseks olendiks, vaid likvideerimisele kuuluvaks elukaks. Omistades kurjale lohemaole aga igavesest ajast igavesti olemasoleva kurjusejumala staatuse, oleme me automaatselt omaks võtnud ka usu kurjusse kui kõrgemasse ja päriselt kehtivasse printsiipi. Universaalset absoluuti ei ole aga võimalik alistada ega ka ümber kasvatada, sest ta oleks ajatu, lõpmatu ja kõikvõimas. Tema vastu võitlemine ei omaks mõtet, sest kõikvõimsat olendit pole ka teoorias võimalik alistada. Teda on võimalik ainult kummardada – olgu vihates või imetledes. Sealjuures välistades „tõe“ ja „headuse“ kui universaalse ning absoluutse printsiibi võimalikkuse, sest kahte üheaegselt kehtivat kõikvõimast ja kõikehõlmavat printsiipi korraga ei saaks olemas olla. Uskudes Kurjust absoluutse ja universaalsena, valime selle sama „kurjuse“ ka omale igaveseks ja ainukehtivaks jumalaks. Selline on olnud iga kurjust või ka maist võimu absoluudiks pidava sotsiaalse reformaatori traagika – kurjust osatakse tunnetada ja kirjeldada, headuse poolelt (mille olemasolu ei peeta absoluudiks) pole aga ühtegi valguskiirt millegigi paremaks muutmiseks. Kurjusest saab argument omaenda isiku headuse ja moraalse ülimuslikkuse õigustamiseks.

EKREle saatanliku olendi kõikvõimsuse omistamine on aga küll midagi täiesti naeruväärset. Kõik, mis puudutab kooseluseadust, kodakondsuspoliitikat või ka pagulaskvoote, on puht tehnilised küsimused ning kuuluvadki vastavalt rahva tahtele valitud parlamendis kriitilise arutelu alla, mitte kategoriseerimiseks skaalal headus-kurjus.

Epner kirjeldas kurjuse olemust just sellisena, seal juures defineerides ühe peamise kurjuse jõuna EKRE. Seda üpris sarnaselt Ossinovski valgus-pimedus teoloogia või ka Jaak Printsi hirmukartusretoorikaga. EKREle saatanliku olendi kõikvõimsuse omistamine on aga küll midagi täiesti naeruväärset. Kõik, mis puudutab kooseluseadust, kodakondsuspoliitikat või ka pagulaskvoote, on puht tehnilised küsimused ning kuuluvadki vastavalt rahva tahtele valitud parlamendis kriitilise arutelu alla, mitte kategoriseerimiseks skaalal headus-kurjus. Tänase lääne poliitikaga võrreldes ei toimu meil selles vallas miskit erilist. Ülipopulaarseid rahvuslikke liikumisi leidub samuti kõikjal – Prantsusmaast demokraatia lipulaeva USAni; rääkimata SAPTK sarnastest konservatiivsetest asutustest, milliseid on igas USA osariigis sadu.

Võttes arvesse, et bolševikust massimõrvar Lev Trotski oli ka punaväe juhataja Eesti Vabadussõja ajal, tekib kohe küsimus, kuidas oleks avalikkus reageerinud juhul, kui mõni riiklik väljaanne oleks ära trükkinud näiteks samuti Eestit okupeerinud juhtide Hitleri või Himmleri mõne bolševismi olemust puudutava arutelukäigu varustatuna kellegi tuntud elusoleva neonatsi kommentaariga?

Üleskutseid lammutada oma põhiseaduslik riigikorraldus, soovida kellelegi füüsilist kadu (kui ehk terroristid välja arvata) või oma riigi olulisemate kultuuriliste sümbolite otsest mõnitamist ning ka massimõrvaritest diktaatorite esseistika avaldamist riiklikes meediaväljaannetes aga lääne avalikus ruumis tõesti ei kohta. Viimased aastad on Eestis selles vallas toimunud märgatav diskursiivne nihe – suuresti ka väljaannete nagu Vikerkaar, Sirp ja Müürileht kaasabil, mille maailmavaateline hoiak ja autorite küpsusaste on üha kattuvam Üheks märgilisemaks näiteks uute vaatenurkade ja argumentide esitamisel võib kahtlemata lugeda Lev Trotski artikli „Mis on natsionaalsotsialism?“ avaldamist ajakirjas Vikerkaar.² Märgilisust võimendab see, et sellele on kommentaarikirjutanud kommunistlik filosoof Eero Loone . Seesama, kes olevat 1987. a dialektilise materialismi loengus öelnud Indrek Tarandile ja Eerik-Niiles Krossile „Kas te saate aru, et kui meil siin see perestroikanimeline eksperiment läbi saab, siis teiesuguste jaoks meil padruneid jätkub“.³ Võttes arvesse, et bolševikust massimõrvar Lev Trotski oli ka punaväe juhataja Eesti Vabadussõja ajal, tekib kohe küsimus, kuidas oleks avalikkus reageerinud juhul, kui mõni riiklik väljaanne oleks ära trükkinud näiteks samuti Eestit okupeerinud juhtide Hitleri või Himmleri mõne bolševismi olemust puudutava arutelukäigu varustatuna kellegi tuntud elusoleva neonatsi kommentaariga? Samas Vikerkaare numbris ilmus ka Marek Tamme artikkel „Uusreaktsioonäärne mõtlemine“,⁴ kus üritatakse välja joonistada viimasel ajal Eestis üha enam kohatava traditsionalistliku mõttevoolu piirjooni ning on analüüsitud rea väga eripalgeliste ja erineva kaaluga eesti mõtlejate (umbluudest soliidsete suurkujudeni) väljaütlemisi, kes kõik asetatakse ühisnimetaja „reaktsiooniline“ alla (võrdle: bolševistlik „kontrevolutsionäär“, „valgekaartlane“). Revolutsiooniline mentaliteet, marksism, globaalne internatsionaal ja antikapitalism on saanud meie osade kultuuri- ja ka teadusringkondade elutunnetuse normaalseks osaks. Vahe tuleb küll ehk sisse selles, mil määral maskeeritakse see mentaliteet õigeid autoriteete tsiteerides ja tekstile „viiteid“ lisades teadustööks ning kuivõrd öeldakse oma poliitilised seisukohad selgelt ja otse välja.

Kuid eri arvamuskeskkondades on ammu tekkinud diskursiivne nihe ka ideoloogiliste vastaste suunaliste solvangute ja ähvarduste edastamisel, millist alles hiljuti kohtas sageli pigem rahvuslas-rullnokkade (muuhulgas ka EKRE sümpatiseerijate) poolt pillutud kirjavigu täis kommentaarides, mitte aga eeldatavalt „haritud“ inimeste vestlustes. Tasapisi on hakanud need vastsed argumendid ja kujundid ka avaliku meedia külgede tähelepanu tõmbama. Viimasest ajast tuleb meelde üha enam fundamentaliseeruvas „Virginia Woolf sind ei karda“ Facebooki kogukonnas Nelli Kalikova Postimehes (24.02.2018) ilmunud artikli „Miks ma armastan mehi?“ üle toimunud arutelu. Lootusavalduse “Sellist juttu lugedes mõtlesin küll et millal ometi see põlvkond eest ära sureb” peale vastas rahvakirjanik Mikk Pärnits tõdemusega, et poleks üldse kurb, “kui juhtuks mõnel sellisel autoõnnetus”.⁵ See sama Pärnits, kelle nii Sirbis kui ka ERRi portaalis ilmunud lugu „Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist“⁶ kajastab meie laulupidu ning kogu rahva mentaliteeti väärastunud totalitaarsusilminguna. Meelde tulevad ka Barbi Pilvre sõnad alkoholiaktsiisi ja maaelu jätkusuutlikkuse teemal. “Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja suitsetamise mugavuses, oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele.”⁷ Viha meie mitteprogressiivse ja raske tööga oma igapäevast leiba teeniva tavainimese vastu on kuskil ringkondades kasvanud sinnamaani, et kellegi surma või väljasuremise soovimine on muutunud uueks normaalsuseks. Eesti sajanda juubeli eel kasvas enneolematuks ka sapine retoorika Eesti kui rahvusriigi kontseptsiooni vastu. Krister Parise poolt 2016 mais öeldu „Minu meelest üldjoontes igati mõistlik jutt, et rahvusriik on igand ja kuulub lammutamisele!“ levis Facebookis kulutulena üle kogu maa ning on muutunud teemakohases diskursuses üheks märgilisemaks lauseks. Kuid ka parteijuht Jevgeni Ossinovski nimetas meie rahvusriiki ohtlikuks ja ebainimlikuks düstoopiaks,⁸ manades sellise väite õigustuseks esile pildi ühest maailma turvalisemast riigist Eestist kui järsku enneolematu vihalaine kätte sattunud hullumeelsest ühiskonnast. Kõige kõnekamalt väljendas aga oma põlgust Eesti kui omapärase kultuuri eluõiguse vastu ehk Ahto Lobjakas pärast Pariisi massimõrvu. Tema väide “Kui midagi on vilets ja vaimupime, on see iseenesesse armunud kolklus. Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis”.⁹ Ükskõik, millise filosoofiaga põhjendada proovides, oleks säärane seisukoht andestatav vaid juhul, kui autor mitte ei õigustaks ennast, vaid lihtsalt vabandaks kogemata öeldud rumaluse pärast. Rumaluste rääkimine nagu ka nende tegemine ongi inimlik – mitte aga nende kaalutletud õigustamine. Eelpoolkirjeldatud mentaliteedi võtab aga kõige otsesemalt kokku Triin Heinla Müürilehes: „Mine putsi, Eesti ühiskond, oma start-up’ide, Muhu leiva ja privaatsete inimestega. Las ma olen siis mugavuspagulane. Otsin kõige soojema koha, kuhu Ryanair lendab, ja ostan üheotsapileti Tenerifele.“¹⁰ Siin esitatu oli kõigest väike valik markantsuse tõttu meeldejäävamaid mõttemõlgutusi meil toimunud diskursiivse nihke iseloomustamiseks. Iga uus nähtus vajab tõesti analüüsi huvides ka nime ning Interrinne 2.0 n% ka nime ning Interrinne 2.0 näib selleks üks ilusamaid.

Rääkides aga hirmust ja päriselt maailmas toimivast kurjusest, mis on saabunud just läbi ideoloogiate ning mitte universaalse ja absoluutse kurjusejumala, võiks hetkeks hoopis mõelda antikapitalistlikes Venezuelas ja Põhja-Koreas nälgivatele ja vangistatud miljonitele inimestele. 

Kas ei oleks ehk aeg ühel osal meie noortest intellektuaalidest pisut järele mõelda ning mitte kiita kooris kaasa mõnele „gurule“, kel ehk professori, toimetaja või ka ministri aunimetuse tõttu suur autoriteet näib olevat? Äkki peaks hoopis mõtlema esmalt sellele, mis annab üldse kellelegi õiguse väita, et ta on moraalselt ülim – headuse poolel võitlemas kurjuse vastu? Kas moralisti ja kurjusejutlustaja megalomaanset ja nartsitsistlikku retoorikat kinnitavad mingidki tõendid? Rääkides aga hirmust ja päriselt maailmas toimivast kurjusest, mis on saabunud just läbi ideoloogiate ning mitte universaalse ja absoluutse kurjusejumala, võiks hetkeks hoopis mõelda antikapitalistlikes Venezuelas ja Põhja-Koreas nälgivatele ja vangistatud miljonitele inimestele. Ning vahel ka neile Trotski, Lenini ja Stalini punaarmee poolt mõrvatud kaasmaalastele, tänu kellele on teil üldse võimalus osta üheotsapilet Tenerifele, saada riigilt honorare oma rahva ja kultuuri mõnitamiseks, teoretiseerida töötava rahva kulul antikapitalismi kasulikkuse üle ning olla meie pimedas Eestis rõhutud, hirmul, kurjuse meelevallas ja ahistatud.

Ühiskondi, mis lasevad ennast ise enda vahendite eest mõnitada sealjuures repressioone rakendamata on isegi läänemaailmas haruldased. Me ei viska enam „riigivastaseid“ detsembrikommunistide kombel vangikongi, ei sulge teisitimõtlejate väljaandeid, ei kriminaliseeri inimeste vihaseid ja kurje sõnu, ega võta ka revolutsioonilistelt kunstikollektiividelt raha ära, vaid oleme niivõrd jõukad, et peame ka rahva absoluutse enamusega vastanduvaid ringkondi üleval. Ja see ongi hea. Äkki olemegi tunnistajaks headuse normaliseerumisele Eestis ning ka Pärnits täidab hoopiski headuse jõudude instrumendi rolli seda ise mõistmatagi? Olles hoiatavaks näiteks teistele, kui kaugele inimeselaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna.

Tekst ilmus algselt Eesti Päevalehe arvamusrubriigis 11.II 2018. Siin ilmub toimetatult.