Olavi Ruitlane: Humoristide tagasitulek

[vc_row][vc_column][vc_column_text css=”.vc_custom_1493196780897{padding-right: 120px !important;padding-left: 120px !important;}”]Maal kolikambrit kraamides sattusin vanade Pikrite otsa: kolm aastakäiku, 1964–1966. Pealt kolmekümnese Hando Runneli vemmalvärsid, neljakümneaastase hävituspataljonlase Uno Lahe ähvardavad riimid, tolleaegsed karikatuurid ja olmesatiir. Ei mingi tipphuumor, tagantjärele vaadates halenaljakaski, hilisemad numbrid, need mis Vladislav Koržetsi peatoimetamise ajal ilmavalgust nägid, olid märksa kvaliteetsema sisuga. Aga põnev siiski. –

Imelik aeg oli see Nõukogude oma. Eesti rahvarv aastal 1940 oli 1 054 000 inimest. 1989. aastal oli see arv vastavalt 1 565 662, siit tulenevalt tõusis eestlaste rahvaarv nõukogude huumori viljastavates tingimustes üle poole miljoni inimese võrra? Ei midagi õiget ses ajas, aga mida me nüüd valesti teeme?

Kui kodanik A. avaldas ühes numbris lapsiku huumoriga pikitud lühiloo kolhoosis N. sügisese viljakoristamise käigus märgatud anomaaliatest, ei olnud võimalik, et järgmises Pikri numbris poleks siiralt vabandavat ja kahetsevat selgitust N. kolhoosi esimehe enda poolt. Ei mingit kolhoosi pressiesindajat, ega mõnda säravat lüpsikuga tütarlast selgitamas, esimehel tuli ise olukord lahendada. Huumoriteravik, olgugi et 60-ndatele omaselt tömp ja lame, tekitas ühtaegu nii hirmu kui häbi.

Ei mingit kolhoosi pressiesindajat, ega mõnda säravat lüpsikuga tütarlast selgitamas, esimehel tuli ise olukord lahendada. Huumoriteravik, olgugi et 60-ndatele omaselt tömp ja lame, tekitas ühtaegu nii hirmu kui häbi.

Muidugi polnud see ainujuhtum, igas 60-ndate numbris leiab säärast. Satiir oli ühiskonnas tõhus korraldusvahend. Eks N. kolhoosi esimehel hakkasid kriitikat kuuldes vaikselt kõrvus küüdivagunite klõbinat kostma. Töökoht oli niikuinii ohus. Häbi otsa ei kusagil.

Sellise võllahuumoriga toonased ja hilisemadki humoristid purjetasid. Nõmmikud, Hiibused ja nii edasi. Ma kahtlen, et nad oma huumori mõju endile täielikult lahti suutsid seletada. Et see oli suuresti toonane ühiskondlik kord, mis sundis neid tõsiselt võtma. Pärast taasiseseisvumist prooviti Pikrit tulutult päästa, tiraažid vähenesid ja lõpuks tuli väljaanne lugejate huvi puudusel kinni panna. Humoristid, endised rahva lemmikud ja kangelased jäid kasutult jõude, ühe näitena võib võtta omaaegse tipu Lembit Sibula, kes pärast Pikri sulgemist töötuks jäi ja kelle süda edasisele murekoormale vastu ei pidanud. Teise näitena näitleja Paul Poom, kes vigaseks peksti. See olnuks 80-ndatel mõeldamatu.

Viimase positiivse näitena võib võtta endise Pikri kaastöölist Veiko Märkat. Tema teeb veel tänapäevalgi Pikri mõõdus nalju, tema parim taasiseseisvumisaegne nali jääb muidugi 90-ndatesse, minu mäletamist mööda oli see väljaanne Eesti Maa, kuhu Märka naljanurgas libaküsitluse koostas. Üks küsimustele vastaja oli väljamõeldud naiskodanik nimega Lits. Internet oli siis veel uus asi, kust vaene humorist teada võis, et seal valitsevad omad ohud, võttis netist mingi poolpalja missipildi, pani oma küsitluse juurde ja nii see väljaanne trükki läks. Samal päeval kui leht ilmus, oli “Litsi” jämeda kaela ja kuldketiga boifrend Eesti Maa toimetuses, räuskas ja üritas seda segi peksta. Humoristi ennast ei õnnestunud tal kätte saada, väljaanne andis Pikri kooliga Märkale igaks juhuks kiiresti kinga. Minu jaoks on see viimane kord, kus nali vanal heal Pikri kombel mõjus. Et nalja sihtmärgil, hirmutatul ja häbistatul (seekord küll alusetult) ei jäänud üle muud kui koheselt reageerida.

Huumor ja kirjasõna üldse oli mõjus kommunikatsioonivahend. Isegi multifilmidesse ja lasteraamatutesse peideti allteksti ja seda otsiti väsimatult. 1981. aasta Loomingu septembrinumbris ilmus Andrus Rõugu luuletus “Silmades taevas ja meri”, mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõnad “sini-must-valge”. Autor heideti selle peale Kunsiinstituudist välja, ajakirja peatoimetajale Kalle Kurele määrati parteiline karistus, ühena selle määrajate hulgas oli ka Jaak Jõerüüt.

90-ndatest alates, koos uue meedia pealetungiga on nii huumor kui muu kirjasõna oma olulisust ja uudisväärtust lihtsamale meelelahutusele kaotanud. Põhjuseks arvamuste paljusus ja vilets kvaliteet. Praegu piisab põhikooliharidusest või vähemastki, et Facebookis selle või teise avaliku elu tegelasega vaidlemist alustada. Nii on lapiku maa teooria jüngritel ja kildagaasi vandenõu kuulutajatel oma tõdede kuulutamiseks parteide tagatubadega samad kanalid: Twitter ja Facebook. Kui Taavi Rõivas postitab Facebooki teabekillu, algab allpool kommentaariumis lihtklassi hüsteeria, mis debati kui sellise juba eos välistab.

Väljaannetest on saanud turumajanduses propagandaedastajad ja olmesodi müügiplatsid. Ajakirjanikud on muutunud info edastajatest meelelahutajateks. Artiklite pealkirjadest on saanud küsimused. Üks õudsamaid uusi ajakirjandusžanre on inimeste empaatiavõimel lägastav “Südantlõhestav video”.  Koer ei lahku aastaid peremehe haualt, väikelaps püüab äratada üledoosis kokkuvarisenud ema, haruldast vähivormi põdev noormees abiellus haiglas teist haruldast vähivormi põdeva…

Üks õudsamaid uusi ajakirjandusžanre on inimeste empaatiavõimel lägastav “Südantlõhestav video”.  Koer ei lahku aastaid peremehe haualt, väikelaps püüab äratada üledoosis kokkuvarisenud ema, haruldast vähivormi põdev noormees abiellus haiglas teist haruldast vähivormi põdeva…

Kokku moodustab see kõik sogase müra, keegi ei orienteeru enam igapäevaselt edastatavas andmemahus, tões ega vales. Mis on omakorda tinginud selle, et ülaltpoolt mäe otsast ja ministeeriumitest tehakse otsused tuima kalanäoga ära, altpoolt kellegagi arvestamata, kedagi kuulamata, kellestki välja tegemata. Tipptasemeks on muidugi veel see, et tänapäeval saab uudislugusid vajadusel osta, TV3 pakub klientidele neile sobivaid nupukesi müüa, ilma neid mingi sisuturunduse märkega eraldamata. Suur küsimus ongi, kuidas läbi selle lämmatava ja eksitava müra sõnum või maailmavaade inimeseni viia.

Mul on vastus täitsa olemas – lahenduseks on seesama satiir, mis on pärast tublit veerandsajandit varjus olemist nüüd lõpuks valmis ühiskonda tagasi tulema. Ses’ mõttes, et ühiskond on välja puhanud ja jälle võimeline sellele reageerima. See mis 90-ndate alguses enam ei töötanud, töötab praeguses hetkes väga hästi – pruukis Juurel ja Ojal Ärapanijas Autorollo laul lahti lüüa, kui Jürgen Ligi Facebookis pahurdas, umbes, et Mart, sa panid praegu ikka alt omaenese lati, inimesed on heast südamest tööd teinud ja sina tuled ja alandad…

Eelnimetatust möödus ainult mõni päev, kui Kaja Kallas võrdles Jürgen Ligit õunaussiga, kes ei käi omast ubinast väljas. Jürgen tuli momentaalselt õuna seest välja, roomas Postimees TV-sse ja porises seal Kallaste aadressil oma 20 minutit jutti. Kokutas niisamakaua, niheles toolil nagu oleks teda tagumikust kõrvetatud.  Satiir peab mõjumiseks toetuma kindlal jalal tegelikkusele. Jürgen Ligi puhul näete toimis, üks varasemaid kodumaiseid satiirikatseid, pilt kus Martin Helme kaela oli riputatud silt “Minu mu..n on puhas” samal põhjusel jälle suuresti mitte. Eks see satiir olegi suuresti tehnika küsimus.

Ennustan ette, et lähituleviku valimiste võidukombinatsioon on karismaatiline, inimestele sümpaatne ja plekkideta juht ja tema taha koondunud humoristide plejaad, kes siis kõrvetavad sinna kuhu tarvis. Viimase aja kombinatsioon, kus õnnetu humorist pannakse etteotsa ja tegelikud juhid kalkuleerivad mitmekesi tagatoas, enam tänapäeva inimeste peal ei toimi.[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]