Mikk Pärnits: Konservatiiv-liberaalne kevade

Kevade

Kui Hardo konservatismiga minu juurde jõudis, olid tunnid juba alanud. Või oli sõda juba alanud. Midagi oli juba alanud. Olin elanud kaks nädalat totaalses pasatormis, saanud kollaselt Ekspressilt idiootse loo, lükanud tagasi intekaid ja teleesinemisi, selgitanud ennast nii rahvuslastele kui kogunud toetajaid. Tausta andmiseks veel nii palju, et Pajula asju ma siiani lugenud pole. Samamoodi pole süübinud Lobjaka tekstidesse ega tegelt üldse mitte igasugustesse arvamusartiklitesse. Üldiselt üritan selliseid sfääre vältida. Aga no mis sa teed, lõpuks olin sisse tõmmatud. Nii palju Pajulast teadsin, et ta vaidles palju Kauriga ja et Pajula on vanamoodne, aga ei lahmi ega räuska. Põhimõtteliselt selline inimene, kes suudab kuulata ja rääkida. Samuti oli tal olemas selle loo konse. Lõpuks otsustasin see intekas ära teha ja siis selle tulemusena säärane lugu kirjutada.

Vaatasin ka Hardot, mõtlesin et mis silt. Ja ei hakanudki panema. Lõpuks vestles kaks eri vaatepunktidega inimest nii, nagu ühiskonnas võikski olla ja ma ei leidnud mingit vastandumist või konflikti. Hardo tahtis selgitusi ja need ta ka sai.

Taustast veel nii palju, et jutustasime umbes üheksakümmend minutit. Selle ajal mõtlesin pidevalt, et igasugune retoorika jaotuste kohta (vasak vs parem, liberaal vs konserv jne) on tinglikud ja tehislikud. Ja üldse, keda ma esindan? Endale ma mingit silti pole võtnud, neid pigem pannakse. Vaatasin ka Hardot, mõtlesin et mis silt. Ja ei hakanudki panema. Lõpuks vestles kaks eri vaatepunktidega inimest nii, nagu ühiskonnas võikski olla ja ma ei leidnud mingit vastandumist või konflikti. Hardo tahtis selgitusi ja need ta ka sai.

Kui rääkida Hardo maadlusest poliitkorrektsuse ja USA-s valitseva SJW skenega, siis on mul eemalt vaadates tihti mulje nagu muretseks ta olematute nähtuste pärast.

Sõnad. Nii mina kui Hardo oleme kirjutanud sõnadest, kuigi erineva nurga alt. Oleks mu tekst ilmunud Nihilist.FM’is, oleks sealne noorem lugejaskond minu arust lennult konteksti ja sõnakasutust mõistnud. Minu ja Hardo vahel on pea kolmkümmend aastat: Sirbis ilmununa mõjus selline keelekasutus ilmselgelt šokeerivalt. Vestluse algusest sain aru, et põhimõtteliselt kasutame ühte keelt, kuid noorem põlvkond võtab seda vabamalt ja noorema geneka jaoks on keel justkui painduvam ja „lennult haaratavam“. Ehk siis, keel laenab oma suva järgi võõrsõnu, leiutab vajaduse korral uusi ja ei lisa igale terminile kindla definitsiooni rõhku. Oluline on edasiantud mõtte selgus ja emotsioon, mis peab selguma kõnelejate vahelises suhtluses. Kui rääkida Hardo maadlusest poliitkorrektsuse ja USA-s valitseva SJW skenega, siis on mul eemalt vaadates tihti mulje nagu muretseks ta olematute nähtuste pärast. Keelekasutuse „kuritarvitamine“ pole meil minu arust mingi probleem, kuid teise põlvkonna jaoks tundub see nii olevat. Siinkohal ei ürita ma teha temast tingimata „teise põlvkonna“ maskotti või mingi grupi esindajat. Hardo kõneviis on konkreetne, terminid paigas ja igal väitel kindel vundament. Selline keelekasutus kuulub juriidika ja ametkondade suhtluse valda. Püüdsin mõista, kuidas vabalt voolavam ja „intuitiivselt haaratav“ kõnekeel võib tema jaoks tunduda. Mingi hetk mõtlesin, kas vaadata kõike toimuvat eemalt, mingist folkloristi vaatenurgast. Kuid ei, see eeldaks et mina ja Hardo või „noor ja vana“ oleksid eraldatud mingite erinevate tsivilisatsioonide müüdimüüride taha. Tolle vestluse mõtteks polnud jagada, vaid ühendada. See oli ja on minu seisukoht ja Hardo eest kõnelemata eeldan siiski temalt samasisulist lähenemist.

Mulle näib, et konservatism on teatud iseloomuviga või laiskus kohaneda uute oludega. Selle läbi näivad uued nähtused ähvardavatena ja otsitakse ekstreemseid näiteid, millega siis demonstreerida selle „uue“ ohtu. Üpris kummastav oli kuulda seda Berkley/Auschwitzi mõttelendu, mille Hardo kuskilt välja noppinud.

Mulle näib, et konservatism on teatud iseloomuviga või laiskus kohaneda uute oludega. Selle läbi näivad uued nähtused ähvardavatena ja otsitakse ekstreemseid näiteid, millega siis demonstreerida selle „uue“ ohtu. Üpris kummastav oli kuulda seda Berkley/Auschwitzi mõttelendu, mille Hardo kuskilt välja noppinud. Olen ise kuuekümnendate counter culture’i kohta mitmeid raamatuid lugenud ja sealt sellist mõtet kohanud pole. Üleüldse pole vaja rääkida Ameerika ja Venemaa ajaloolistest nähtustest meie kontekstis, sest see justkui võrdsustab meie ja kellegi teise olustiku. Sellest saaks rääkida siis, kui ka meil oleksid kuuekümnendad ja saaksime võrrelda paralleelselt maailmas toimuvaid nähtuseid. Muidugi, see oli Hardo esmane reaktsioon arvamusloole, mis oli tema jaoks esimesel lugemisel naeruväärne või šokeeriv. Säärane vastus säärasele loole oli mõistetav. Samas läks Hardo sealt õnneks edasi ja tahtis näha pinna alla. Kogu see arutlus siin selle jätkuks eksisteeribki. Mina viskaks need Berkeley näited minema, need ei lisa arutlusse selgust vaid on näited emotsionaalsest reageeringust.

Üritasin siis mõista, kuidas näiteks Pajula seda tajub. Tema jaoks polnud see rahvusluse osa nii oluline, vaid ehk mingi tajutav „oht“ riigikorraldusele. Põhimõtteliselt olime minu jaoks samal lehel, sest ka teda tülgastab totalitarism. Mida mina näen meedias ja ühiskonnas omakorda väikeriigi apartheidi/totalitarismi mõttelaadina, tundub talle vast normaalsemana sest tema on kasvanud üles Vene ajal ja siis taasiseseisvumise aegu.

Jäi mulje, justkui näeb Hardo toimuvat „generatsioonidevahelise konflikti“ kontekstis, kus tema on konservatiivne ja ju siis mina „radikaalne“. Enda seisukohast vaadates nii ei ole ja üritasin seda vaatenurka muuta. Kogu aeg mõtlesin, kas ta tõesti näeb mind mingi äärmusliku vasakpoolsuse „lipukandjana“? Minule jäi mulje, et osal vanemast põlvkonnast on hirmust suured silmad ja nad tajuvad mingit ebamäärast ohtu oma identiteedile või peljatakse mingi riigipöörde või rahutuste ohtu. Enda silme läbi adresseerisin rahvusluse valesid ja osutasin tähelepanu rahvusmüüdi valedele. Üritasin siis mõista, kuidas näiteks Pajula seda tajub. Tema jaoks polnud see rahvusluse osa nii oluline, vaid ehk mingi tajutav „oht“ riigikorraldusele. Põhimõtteliselt olime minu jaoks samal lehel, sest ka teda tülgastab totalitarism. Mida mina näen meedias ja ühiskonnas omakorda väikeriigi apartheidi/totalitarismi mõttelaadina, tundub talle vast normaalsemana sest tema on kasvanud üles Vene ajal ja siis taasiseseisvumise aegu. See, millega on vanem generatsioon harjunud, seda peavad nad normaalsuseks ja see on ka mõistetav. Minu generatsiooni pilgu läbi tundub, et peab sellest ka edasi liikuma. Kummalisel kombel olime jällegi ühiskonna ja laiemas plaanis ka inimkonna arengus ühel nõul: evolutsioon pole lõppenud ning täiuslikku ühiskonnakorraldust pole praktikas justkui ellu viidud. Seega on ühiskonna liikmete kohuseks eksamineerida oma elukeskkonda ja üheskoos arutada, mis viisidel oleks võimalik seda edasi viia. Tekkis tunne, et Hardo jaoks läheb kõik edasi liialt kiiresti ja läbimõtlematult, minu jaoks on juba piisavalt paigal istutud. Kusagil seal vahepeal on tõe köis, mida mööda kahekesi edasi patseerisime.

Terve meie vestlus puudutas pigem metafüüsilist tasandit ja reaalse elu näited olid rekvisiitideks just tollel maailmavaatelisel laval. Selles mõttes tundus ta kartvat tonte, mitte reaalseid nähtuseid. Mul oli üsna raske neile midagi konkreetset vastu öelda, sest mina pole sellist retoorikat lugenud ja lõin oma Sirbi loo ühiskonda silmitsedes. Ehk siis, minu mõtted olid tänavatasandil ja Hardo jutt pilvelõhkuja tasandilt: kokku saime keskmisel korrusel ja ma pidin rahustama et midagi ei varise kokku.

Vasakpoolsusest rääkides tõi ta minu jaoks ekstreemseid näiteid, mingeid ideoloogilisi väljaütlemisi mida ta on lugenud äärmuslastelt. Põhiliselt pelgas anarhiat ja korrastatud maailmapildi kokkuvarisemist, mis on minu arust pigem metafüüsiline hirm kui poliitiline suunitlus. Terve meie vestlus puudutas pigem metafüüsilist tasandit ja reaalse elu näited olid rekvisiitideks just tollel maailmavaatelisel laval. Selles mõttes tundus ta kartvat tonte, mitte reaalseid nähtuseid. Mul oli üsna raske neile midagi konkreetset vastu öelda, sest mina pole sellist retoorikat lugenud ja lõin oma Sirbi loo ühiskonda silmitsedes. Ehk siis, minu mõtted olid tänavatasandil ja Hardo jutt pilvelõhkuja tasandilt: kokku saime keskmisel korrusel ja ma pidin rahustama et midagi ei varise kokku.

Kui jutt läks demokraatia peale, siis tuli seletada minu ja paljude jaoks juba elementaarset mõtet: teistele võrdsete õiguste andmine ei vähenda teiste omasid. Tõesti, õigused pole nagu kook millest teisele tükki pakkudes jääb sul endal vähemaks. Rahvaenamus vs väike ladvik diskussioon oli kummastav, sest demokraatia pole minu jaoks 51% valitsemine 49% üle. Kooseluseadus ei tähenda, et teistel oleks kohustus abielluda oma sugu inimestega. Samuti ei võta teistele samade õiguste andmine kelleltki midagi vähemaks. Ja asjaolu, et kellelegi „ei meeldi“ ei ole legitiimne põhjendus õiguste eitamiseks. Üritasin lihtsustatud näitena esitleda asjaolu, et abielluda võiksid kõik täisealised inimesed. Säärase seaduse vastuvõtmine oleks küsitav siis, kui riigis tohiks näiteks kehtida ainult 100 000 abielu korraga. Kui uute abielude arv ületaks saja tuhande piiri, kästakse olemasolevatel abieludel lahutada. Idee on iseenesest totter, aga ma pidin tooma näite sellest kuidas isikuvabaduse suurendamine ei vähenda automaatselt olemasolevaid. Muidugi, mida rumalam on rahvas seda enam õigustab riigivõim oma volituste suurendamist, reguleerides erasfääri kuni perverssete detailideni (kes tohib mida süüa, kellega seksida, mida rääkida). Enamuse võim on enamlus, mida praktiseeriti Nõukogude Liidu ajal. Seal võis iga traktorist ja katlakütja võtta sõna kultuuri ja muude lennukate nähtuste alal ja kui oli koos piisavalt suur kamp karjujaid, siis oli see „rahva võim“. Nõukogude Liidu mentaliteedi alateadlikku ülevõtmist meie riigi vanema põlvkonna seas mainisin vestluses vähemalt korra.

Kui midagi Hardole vastuseks kosta, siis ajab ta vahepeal segi objekti (meie riigis toimuv) ja selle varju (mujal maailmas toimuv). Mida konservatiivid kardavad, on vist nende autoriteedi murenemine ja minusuguste „esiletõus“. Minusugune on siis ehk mingi filosoofiliselt väljatreenimata „vasakpoolne“, kes ühiskonnas „järsku“ midagi „radikaalset“ seletab. Iseenesest midagi radikaalset polegi, konservatiivid on mu arust oma ivory tower’is tudule jäänud ja maailmast natukene maha jäänud.

Meie jutuajamise jaoks olid olemas lindistatud helifailid, nende kuulamise järgi kirjutamise lõpetaks nüüd ära. Esiteks ei meeldi enda lindistatud hääl, teiseks… võtaks äkki vabalt. Mu jaoks tundub Hardo konservatism kummastavana, justkui oleks ka see siin omamoodi järeleaitamise tund. Kuidas selgitada teisele, et fašism on halb? Ja et sinnapoole laskumine toimub läbi heade kavatsuste? Kui Hardo elab pilvelõhkuja tipus, näeb ta väga kaugele, isegi Ameerikasse. Mina, tänavatasandil, näen enda ümber. Laias laastus toimub minu silmis Eesti rahva vabanemine stagnatsioonist, ehk rahvusriigi eelarvamuste hävimine. Justkui konservatism on Nõukogude Liit ja geid, narkomaanid ja hallipassi inimesed on liitriigid: Hardo uurib miks näevad osad noored riiki apartheidina ja on põhimõtteliselt frustreeritud või pettunud selle korralduses. Liitriigid peaksid ikka olema iseseisvad ja saama globaalse pere osaks. See tähendab, et vähemusi peab tunnistama ja heitma „aga rahvamassidele ei meeldi“ loba ajaloo prügikasti. Filosoofia ja muudes riikides toimuva jätaks kõrvale, sest meil on tegu aktuaalsete mitte teoreetiliste probleemidega. Kui midagi Hardole vastuseks kosta, siis ajab ta vahepeal segi objekti (meie riigis toimuv) ja selle varju (mujal maailmas toimuv). Mida konservatiivid kardavad, on vist nende autoriteedi murenemine ja minusuguste „esiletõus“. Minusugune on siis ehk mingi filosoofiliselt väljatreenimata „vasakpoolne“, kes ühiskonnas „järsku“ midagi „radikaalset“ seletab. Iseenesest midagi radikaalset polegi, konservatiivid on mu arust oma ivory tower’is tudule jäänud ja maailmast natukene maha jäänud.

Kui Eesti kontekstis on vanemal põlvkonnal hirm vasaku ees, jätab see neid pimedaks parempoolsete ees. Apartheid saab ilmselt palju ilmsemaks sõnaks, sest mida enam paremale see riik läheb seda enam hakkavad noored vabadust igatsema ja Eestist seda ei saa. Võib-olla on sõnavabadus ja vähemuste kaitse siis kurjakuulutav, aga tegelt ju pole.

Samas ei tahaks kellestki teha mingi grupi esindajat. Nüüd ma lõpuks ei teagi, miks või kellele see vestlus oli, sest maailm paneb evolutsioonilisi sihte pidi edasi. Iseenesest, nagu vestluses rõhutasin, on inimese jaoks universum kas pigem heatahtlik või pahatahtlik. Sõltuvalt sellest vaatab ta maailmale kas skepsise või optimismiga. Ma arvan, et inimeste elamises pole midagi halba ja tuleks lugeda vähem filosoofilisi tekste ja käia rohkem õues. Kui Eesti kontekstis on vanemal põlvkonnal hirm vasaku ees, jätab see neid pimedaks parempoolsete ees. Apartheid saab ilmselt palju ilmsemaks sõnaks, sest mida enam paremale see riik läheb seda enam hakkavad noored vabadust igatsema ja Eestist seda ei saa. Võib-olla on sõnavabadus ja vähemuste kaitse siis kurjakuulutav, aga tegelt ju pole.

Lõppu veel nii palju, et Eesti osas pole ei mina ega Hardo alla andnud ja põhimõtteliselt oleme rohkem sarnasemad kui erinevad. Mul oli tunne, et Hardo ise seda nii selgelt ei taju, aga mina tajusin väga. Kui stereotüübid ja hirmud lammutada, jääb inimestel rohkem ruumi elada ja elamise ruumi me kõik mu arust soovimegi.

Lõppu veel nii palju, et Eesti osas pole ei mina ega Hardo alla andnud ja põhimõtteliselt oleme rohkem sarnasemad kui erinevad. Mul oli tunne, et Hardo ise seda nii selgelt ei taju, aga mina tajusin väga. Kui stereotüübid ja hirmud lammutada, jääb inimestel rohkem ruumi elada ja elamise ruumi me kõik mu arust soovimegi.

 

Jaga postitust

Jäta kommentaar