Mihkel Kunnus: Vasakintellektuaalid ja homode kalifaat

Siis sosistas ta üle minu pea vaadates, nagu näeks ta väga kaugesse aega nii ette kui taha:
„See on mu juudi urg, Momo.“
„Nojah, siis küll.“
„Sa saad aru?“
„Ei, aga sellest pole midagi, ma olen harjunud.“
„Sinna poen ma peitu, kui mul on hirm.“
„Mida te kardate, proua Rosa?“
„Kartmiseks pole vaja mingit põhjust, Momo.“
Seda pole ma kunagi unustanud, sest see on kõige õigem asi, mis ma iial kuulnud olen.

Romain Gary „Elu alles ees“

„Parempoolsetel pole peale loosunglikkuse ja labase populismi midagi ühiskonnale pakkuda ning nad jäävad intellektuaalselt vasakpoolsetele alla, leiab ajaloolane Veiko Berendsen.“ (PM 25.07.2017)

Ma olen Berendseniga nõus selles osas, et intelligents, eriti selle verevaesem ja raamatutargem osa, kaldub loomuldasa vasakule. Jättes kõrvale sõnakujundi sattumuslikkuse on selle jaotuse sisulisemal põlistumisel ka teised ajaloolised põhjused, mis viivad Dreyfusi afäärini, aga samuti sügavamalt orgaaniline seos, mis viitab juba erinevatele inimtüüpidele. Inimmõistuse jumalikustamisel ja vasakpoolsusel on tugev korrelatsioon, aga lahknevus tuleb sellest, mida sellega peale hakatakse, st kas jumalikustatakse siiralt või nähakse selles jumalikustamises ohtlikku kõrvalekallet. Mõistuse-usklikule tähendab arusaadavalt suurema mõistuspärasuse tuvastamine ju ühtlasi paremuse, et mitte öelda moraalse üleoleku tuvastamist. Kellele aga intellekt iseenesest jumalik ei tundu, näeb siin pigem loogilise korrektsusega sillutatud põrguteed.

Nii vastaksingi Berendsenile Dostojevski põrandaaluse sõnadega:

„Jahah, aga just siin see konks minu meelest ongi! Andke andeks, härrased, et ma kangesti filosofeerima kipun; nelikümmend aastat põranda all oldud, lubatagu mul nüüd veidi fantaseerida! Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine. Ja kui ka meie elu selles oma avalduses osutub tihtipeale näruseks, siis on see ikkagi elu, ja mitte lihtsalt ruutjuure leidmine! On ju näiteks täiesti loomulik, et ma tahan elada just selleks, et rahuldada kõiki oma elupotentse, aga mitte selleks, et rahuldada ainuüksi oma mõistuslikke potentse, mis on kõigest kahekümnendik mu elupotentsidest. Mida teab mõistus? Mõistus teab ainult seda, mida ta on jõudnud teada saada (on asju, mida ta arvatavasti iial teada ei saa; see ei ole küll mingi lohutus, kuid miks mitte seda otse välja öelda?), inimloomus aga toimib tervikuna– koos kõigega, mis sinna kuulub, toimib nii teadlikult kui ka mitteteadlikult, toimib valesti, aga elab. Mul on tunne, härrased, et te silmitsete mind kahetsevalt; te kordate mulle ikka ja jälle, et haritud ja arenenud inimene, ühe sõnaga selline inimene, nagu on tulevikus ette nähtud, ei saa teadlikult midagi tahta, mis talle kasulik ei ole, et see on lihtne matemaatika. Olen täiesti päri, et matemaatika. Aga ma kordan teile sajandat korda, et ühel juhul, ühelainsal juhul võib inimene meelega, teadlikult tahta endale kas või halba, või lollust või koguni lolluste lollust– ja nimelt selleks, et tõestada oma õigust tahta kas või lolluste lollust ja et mitte olla kohustatud ainuüksi mõttekalt tahtma. Sest see lolluste lollus, see isiklik tuju, härrased, võib tegelikult meiesuguse meelest ollagi kasulikum kui kõik muu, mis maa peal olemas on, teatavatel juhtudel kindlasti. Ja erandlikult võib ta olla kõigist kasudest kasulikum ka sel juhul, kui ta toob meile ilmset kahju ja on vastuolus meie mõistuse kõige arukamate kasumäärangutega, sest vähemasti jätab ta meile alles kõige põhilisema ja kõige kallima – meie isiksuse ja meie individuaalsuse. Ja näete, on neid, kes väidavad, et see on tõepoolest inimesele kõige kallim; tahe võib muidugi, kui ta tahab, ka mõistusega kooskõlas olla, eriti kui viimast ei kuritarvitata, vaid mõõdukalt pruugitakse; see on kasulik ja mõnikord koguni kiiduväärt. Ent väga sageli ja isegi enamasti läheb tahe isekalt ja täielikult mõistusest lahku ja… ja… ja kas teate, et seegi on kasulik ja mõnikord koguni väga kiiduväärt?“

Või siis Edmund Burke’i sõnadega: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.

Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton kirjutab oma teoses „Õigest usust“ (e.k. 2011), et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades samas, et „enamik moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.

Veel üks sõnastus: vasakintellektuaal on maniakk ja hull chestertonlikus mõttes. Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton kirjutab oma teoses „Õigest usust“ (e.k. 2011), et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades samas, et „enamik moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.

Loomulikult ei kannata kogu Twitteri avangard üle ääre laiutava mõistuse käes, vaid enamik neist asendab nii inimloomuse tundmise kui ka mõistuse lihtsalt idealistliku nooruspõlve universaalvasaraga – õiglustundes väljenduva võrdsus-aatega. Ei ole fakti ega loogikat, mida ei saaks võrdsusaatega põrmu taguda, samas ei vaja sellega relvastumine ei mõistust ega elukogemust.

Õigluse huvides tuleb muidugi öelda, et enamus paremnoortest pole mitte inimmõistuse piiratust ja pärispatusust tunnetanud vaimuinimesed, vaid samuti pigem arengufaasis, mis mõistuspärasuseni (veel) ei küündi, aga noorusidealismi asemel on neil motivatsioonitüüri juures hea loomalik tervis, tähendab, rikkumata instinktid ja libiido, miska nad on rohkem olendid, kelle hormoonide ja tungide meelevalda mõistus ja universaalsed eetikaprintsiibid liialt ei kõiguta. Kui näiteks feminist-emantsipeerijad on seksuaalse konkurentsi suhtes kanapimedad (vabadus ja enesemääramisõigus päästab kõik!), siis paremnoored on selle suhtes pigem ülitundlikud.

(Olgu vahemärkusena öeldud, et liiga hea mõtlemine on mu arust ka Ahto Lobjaka põhiviga st prognoosides tulevikku ei vaata ta niivõrd ühiskonna psühholoogilises kliimas ilmnevaid tendentse, vaid pigem ekstrapoleerib puhtmõistuslikult õhtumaise tsivilisatsiooni seesmist arenguloogikat. Ja veel olgu öeldud, et tema demoniseerimine häirib mind samavõrd kui Varro Vooglaiu demoniseerimine).

Ometi on arusaadav, et kui inimene pole välise jõuga surutud mingisse käitumismustrisse, tähendab, kui inimene on vaba, siis tema käitumine võtab tema „tahtmise kuju“. Ja inimese tahtmine on tujudest ja tungidest, minapildist ja refleksioonist, väärikusest ja eneseupitusest, kadedusest ja altruismist ja kõigest muust säärasest koosnev pingetes ja vastuoludes pulseeriv pundar, mille kaardistamisel on kõige kaugemale jõudnud kirjanikest suurimad.

Utoopiad – mõistuslikult konstrueeritud ideaalmaailmad – on toredad asjad. Vähemasti senikaua kuni neid realiseerida ei üritata. Sest ikka on olnud nii, et kui püütakse ühiskonda väga mõistuspäraselt korraldada, on tulemuseks midagi üsna talumatut. Probleem on suuresti psühholoogiline (nagu eluga rahul oleminegi, eks?). On õige traagiline, et ajal, mil Prantsuse revolutsiooni lipukirjast vaid „vabadus!“ on säilitanud üheselt positiivse aura, arvestatakse inimese psühholoogilise reaalsusega nii vähe. Ometi on arusaadav, et kui inimene pole välise jõuga surutud mingisse käitumismustrisse, tähendab, kui inimene on vaba, siis tema käitumine võtab tema „tahtmise kuju“. Ja inimese tahtmine on tujudest ja tungidest, minapildist ja refleksioonist, väärikusest ja eneseupitusest, kadedusest ja altruismist ja kõigest muust säärasest koosnev pingetes ja vastuoludes pulseeriv pundar, mille kaardistamisel on kõige kaugemale jõudnud kirjanikest suurimad.

Inimene tahab käituda nii nagu ta tahab ja tema motivatsioonidünaamikal ja afektistruktuuril on mõistusega õige vähe ja õige harva pistmist. Mõistus pääseb domineerima ja asju korraldama neil haruldastel hetkedel, mil on tagatud turvalisus ja põhimised baasvajadused igati rahuldatud; nii ühiskondlikus kui individuaalses plaanis, kusjuures mõnede ressursside ümberjagamine on riiklikult põhimõtteliseltki võimatu, siin sõnastuspunkt Lauri Vahtrele – „Alatihti juhtub, et Jüri armastab Marit, aga Mari hoopis Matit, ning selle vastu ei saa isegi Saint-Just ega Dzeržinski. Ehkki muidugi käed sügelevad seda üritama: Mati tuleb maha lüüa ja Marile selgeks teha kus tema õnn peitub. On üsna naiivne arvata, et see kurb paratamatus, mida võiks nimetada armuõnne riikliku garanteerimise võimatuse seaduseks, ei laiene ühiskondlikele oludele ja jääb piirnema üksnes n.-ö. erasfääriga“.
Isegi surmasuust pääsenud migrant ei ela üksnes leivast ja kui kõht minimaalselt täis, kerkivad esile uued vajadused ja tungid – mis skandaalsel kombel mõistusega üldsegi ei konsulteeri! – eriti ägedalt veel siis, kui tegu on nooremapoolsete meestega. Olgu Kölnis neil kõigil kerge!

Ühes videoloengus analüüsis ta vanu India jumalakujutisi ja tõi illustratsiooniks ühe karikatuuri, mis tema hinnangul oli psühholoogiliselt väga täpne. Sellel karikatuuril oli tubane linnakass sattunud metsa ja see, millise kujutluse maalisid kassi vaimusilma kõik need võõrad lõhnad, mida ta metsas kohtas, oli tõeliselt hirmuäratav komplekt kihvadest, sarvedest, küünistest, mürgihammastest jne. See oli selle kassi psühholoogiline reaalsus hoolimata sellest, et ühtegi sellist elukat pole olemas. See oli teatud afekti visualiseeritud representatsioon ja see on reaalselt käitumist mõjutav, see on tugevam kui mõistus.

Toronto ülikooli psühholoogiaprofessor Jordan Peterson on dostojevskiliku kirega pühendunud inimloomuse uurimisele ja ta on teinud palju selleks, et avastatust teistelegi rääkida. Ühes videoloengus analüüsis ta vanu India jumalakujutisi ja tõi illustratsiooniks ühe karikatuuri, mis tema hinnangul oli psühholoogiliselt väga täpne. Sellel karikatuuril oli tubane linnakass sattunud metsa ja see, millise kujutluse maalisid kassi vaimusilma kõik need võõrad lõhnad, mida ta metsas kohtas, oli tõeliselt hirmuäratav komplekt kihvadest, sarvedest, küünistest, mürgihammastest jne. See oli selle kassi psühholoogiline reaalsus hoolimata sellest, et ühtegi sellist elukat pole olemas. See oli teatud afekti visualiseeritud representatsioon ja see on reaalselt käitumist mõjutav, see on tugevam kui mõistus.

See videoloeng tuli mulle meelde, kui lugesin Jakko Väli kartust „homode kalifaadi“ ees.(EPL 16.08.2017).  Mõistuslikult täielik nonsenss (sest islam ja homoseksuaalsus klapivad veelgi kehvemini kui homoseksuaalsus ja katoliiklus, eks), aga psühholoogiliselt täiesti reaalne. See kujutlus mõjutab valimiskäitumist ja ühiskondlikke protsesse rohkem kui mingi teadus ja loogika.

Sattusin lugema ka Anna-Maria Penu raamatut „Eesti veri“ (Tammerraamat, 2017). See on samuti ühe hirmumustri (et mitte öelda arhetüübi) artikulatsioon, kenasti mõistuse ja loogikavaba, aga psühholoogiliselt realistlik. Peategelaseks on Eeva Ligi, partei Maarjamaa Vasak Vaim juhi tütar, kes emale kõnesid kirjutab, ajal, mil valitseb Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes on keelustanud abordi jne. Lühimalt: seal on kõik õudused ja hirmud kokku kuhjatud nagu linnakassi või Jakko Väli fantaasiaski. Kui tahame leida vabade inimeste käitumise tegelikke toetuspunkte, siis me ei saa sealt midagi välja praakida põhjendusega, et see pole loogiline või mõistuspärane (loomulikult pole ka mittemõistuspärasus või loogilisus iseenesest mingi pooltargument või relevantsustunnus!). Vabad inimesed ostavad loteriipileteid ja kardavad lennusõitu, lootuse ja hirmu dialektika ees on objekttasandi ratsionaalsus abitu. Homode kalifaat võib olla palju suurema seletusjõuga kontseptsioon rahva valikute ja psühholoogilise reaalsuse kirjeldamisel kui kõige rangemad sotsioloogilised konstruktsioonid.

Seepärast kordan Edmund Burke’i sõnu: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.