Mihkel Kunnus: Inimolemise taimne aspekt
Loomulikult on inimese taimsest aspektist rääkides tegu metafooriga, aga selle kujundlikkuse määr sõltub suuresti vaatenurgast. Paljusid häirib juba inimolemuse liigne nihutamine loomalikkuse sfääri, mis siis veel rääkida taimsest, sellest veelgi „madalamast eluvormist“. Ometi on meil taimedega näiteks üks ja sama geneetiline kood, see tähendab, et nukleotiidi tripletid seatakse aminohapetega vastakuti samamoodi. Me oleme tõelised sugulased. Samuti on rakkudevaheline suhtlus väga sarnane (vegetatiivne semioos, ütlevad biosemiootikud). Oleme seesmiselt küllalt taimsed ja kui loomsed ehk närvisüsteemilised protsessid saavad raskelt kahjustatud – inimene on koomas – siis on ta ikka väga taimelik (inglise keel on siin üsna täpne).
Olulisem aga oleks ehk vaadata inimese sõltuvust taimest, sest see on totaalne. Esiteks on hapnik, milleta me ei suuda üle paari minutigi elada, taimset päritolu ja kohad – näiteks mõned suurlinnad –, mis on taimsest sfäärist liiga eraldatud, võivad mõjuda sõna otseses mõttes lämmatavalt.
Teiseks, taimse kanda jääb kogu primaarproduktsioon, mida inimene eluks vajab (ka fossiilkütused on taimset (ja osalt sinivetikalist) päritolu), kõik, mida inimene sööb, on vähemalt ühes etapis taimne. Naftatki muudetakse põllu abil taimseks ning siis loomsete eluvormide abil muundab inimene osa taimset ka loomseks toiduks, aga primaarne on ikkagi taimne. Pole olnud näljahäda, mis oleks tulnud näiteks sigade või kanade „ikaldusest“, küll aga kirendab ajalugu taimse saagi kõhetusest tulnud näljahädadest ja inimeste massilisest hukkumisest selle tagajärjel. Öeldakse, et eestlase päästis näljahädadest kartul ja esimese laiemapõhise hariduse andis lina.
Pikast ajaloolisest perspektiivist vaadatuna on inimliigi suuremad arenguhüpped olnud mingis mõttes taimsed revolutsioonid – kütist-korilisest põlluharijaks ja XX sajandil Roheline revolutsioon. Viimane ei tundu ehk kvalitatiivselt samaväärne, aga kui vaadata, millise tohutu demograafilise plahvatuse see endaga kaasa tõi, siis võib selle kõrvutusega leppida küll.
Mõningate aktuaalsete protsesside mudelina võiks kasutada näiteks Süüriat. Enne Teist Maailmasõda elas Süürias umbes kaks ja pool miljonit inimest, see kasvas praeguseks pea kümne kordseks – umbes 23 miljonit. Hiljuti tabasid Süüriat aastaid väldanud suured põuad ja põllumajandus – taimne! – kukkus suuresti kokku ja inimesed kolisid maalt massiliselt linnadesse, kus neil polnud eriti tööd ega elutingimusi ning see on üks ideaalne lähtetingimus massilisteks rahvarahutusteks (nagu ka leiva hinna tõus), puhkeski kodusõda ja vallandusid tohutud migrantide vood. Kes on migrant? Inimene, kellel on mingi raske probleem oma juurtega. Juur aga on taimne aspekt par excellence.
Üks, mis eristab taimset ja loomset, on see, et loom saab liikuda. Inimene saab ka ja inimene ise vajab väga vähe ruumi – tohutud inimmassid saab suurlinnadesse kokku pakkida! Taim aga vajab maad. Ja inimene vajab taimi. Kui kasutada irriteerivat võrdlust, siis Hitler ei otsinud Lebensraumi oma inimestele, vaid taimedele, millest need inimesed sõltuvad. Ja praegu hävivad vihmametsad (ja sellega ka liigid) nii pöörase kiirusega, sest inimene raadab maad sojapõldude jaoks, taimede jaoks, mille järele ta üha rohkem isutab. Hitler oli poolpõrunud malthuslane, kelle aju põrunud pool jäi muuhulgas saatuslikult kinni otsesõnaliselt võetud halba metafoorikasse, mis siinsesse tõlgituna kõlaks nii: juut on juuretuse kvintessents (rändrahvas mustlastega sai Hitler liigagi edukalt hakkama). Aga selle õnnetu metafoori järgi toimus mõne aasta eest globaaljuutlik triumf, sest rohkem kui pool inimkonnast hakkas elama linnades, eriti suurlinnades. Ja kui keegi arvab, et linnastumine on mingi konkreetse rahvuse probleem (saati, et seda saab lahendada mingit konkreetset rahvust hävitatades) on ta juba täispõrunud.
Kui metafoorikummi veelgi venitada, siis võib öelda, et riik on taimne moodustis, sest riik vajab territooriumi nagu taim, ütleme, riik on inimese taimse sõltuvuse sotsiaalkultuuriline projektsioon.
Oswald Spengler räägib taimsest ja loomsest oma suurteose teise köite esimeses peatükis (nii mõnigi tahk sarnaneb ülaltooduga). Ühtlasi tuletaksin meelde, et kogu ta teooria raskuspunkt asub taimsel metafooril, ta vaatab kultuuri kui taime: kultuur tärkab maal ja mullas, religioossena, jõuab suurlinnas õitsenguni, kus närbub tsivilisatsiooniks (muide, A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ järgib spenglerlikku skeemi ja autor on seda otsesõnu ka väljendanud). Kui Spengler kirjeldab seda protsessi seestpoolt, fenomenoloogiliselt ja kultuuriliselt, siis suurepäraseks positivistlikuks paarikuks „Õhtumaa allakäigule“ on ohtra faktoloogiaga väärindatud Clive Pontingi raamat „Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkukukkumine“ (e.k. Varrak 2009), milles „üksteise järel rullub lugeja ees lahti impeeriumide ja kõrgkultuuride saatus – Sumeri, Egiptuse, Maia, Polüneesia, Rooma. Selgemaks saavad varjatud reeglid, mis suuri tsivilisatsioone kord õitsengule, kord hävingusse määravad. Mudel on üldjoontes üsna sama: asustuse levik soodsa keskkonnaga piirkonda, mis jääb tavaliselt inimeste liikumisteede lõikumiskohta; kultuuri areng ja koos sellega looduskasutuse intensiivistumine; kõrgkultuuri periood, mille pikkus sõltub peamiselt looduskeskkonna ressursirikkusest ja vastupanuvõimest; näljahädad ja ühiskonna lagunemine, põhjuseks veepuudus, põldude sooldumine, soostumine, erosioon jt. inimtegevusest tulenevad keskkonnamuutused.
Suhteliselt lühikese kõrgkultuuri perioodi jooksul suudavad tsivilisatsioonid kujundada keerulise ühiskonnakorralduse ning püstitada endale mälestusmärke püramiidide, kivikolosside ja muude kummaliste ehituste näol, mille järgi neid tänapäeval peamiselt tuntakse. Samuti mõelda ja üles tähendada mõtteid oma võimsuse ja erilise positsiooni kohta. Mõtted, mida hiljem, langusaegadel, mõeldakse, kaovad ühes nende kandjatega.“ (Timo Maran „Pilguheit rohelisse peeglisse“, Sirp, 01.11.2002)
Võib mõneti üllatada, aga raskekujulise kainuse käes kannatav supermõtleja Spengler suhtub teadmistesse ja tunnetusse üldisemalt sama suure või suuremagi ükskõiksusega (et mitte öelda põlgusega) kui näide eeltoodud tsitaadis. Õpetlaslikkus, filosofeerimine ja igasugune vaimlemine ei väära protsessi.
„Kõik maailmaparandajad, preestrid ja filosoofid on ühel meelel selles, et elu väärib kõige tõsisemat järelemõtlemist, kuid ilmaelu käib omateed ega tee väljagi sellest, mida temast mõeldakse. Ja isegi kui mõnel kogukonnal õnnestub „järgida õpetust“, siis saavutavad nad sellega parimal juhul, et mõnes tulevases maailma-ajaloos on neist juttu joonealuses – pärast seda kui tõeliselt tähtis on käsitletud.
Sest lõppeks elab üksnes tegutseja, saatuseinimene, tegelikus, poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas, kus ei räägi kaasa mõisted ja süsteemid. Siin on rohkem väärt tubli hoop kui hea järeldus. Põlgusel, millega sõdur ja riigimees on igal ajal alla vaadanud tindinäppude ja raamatukoide peale (kes arvasid, et maailma-ajalugu on olemas vaimu, teaduse või koguni kunsti pärast), ei puudu teatav mõte. Ütleme selle ühemõtteliselt välja: tajumisest vabaks saanud taipamine [nii määratleb Spengler mõtlemist – M.K.] on vaid üks elu külgedest – ja mitte see otsustav. Õhtumaise mõtlemise ajalugu tohib mitte mainida Napoleoni nime, tegelikes ajaloosündmustes aga võis Archimedes koos oma kõigi teaduslike avastustega avaldada väiksemat mõju kui too sõdur, kes ta Sürakuusat rünnates maha lõi.“ (Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid, Ilmamaa, 2012, lk 32).
Jah, lõppeks kipub ikka peale jääma see va „reaalpoliitika“. Nii nagu füüsika-nobelistide patsifistlikku hoiatusjutlust ei pidanud teoinimesed suurt millekski ning tootsid tuumapomme ikka sellises koguses, et võiks kogu soojaverelise elu Maal mitmekordselt hävitada.
Samuti on praegused nii tehnlised kui moraalsed süsteemid ikka nende jõudude teenistuses, mis jätkavad inimolemuse taimse aspekti ignoreerimist. Sealt leiame sõjanduslik-poliitilise kompleksi, globaalkapitalistlikud suurkorporatsioonid aga ka inimkeskse humanistliku eetika, mis ütleb inimene ennekõike ja ükski inimene pole iial üleliigne. Inimõigustel puudub ruumiline ulatus, teisisõnu, see ei arvesta taimse aspektiga, miska Spengleri-Pontingi skeem on säilitanud oma kehtivuse ja seda nüüd juba pretsedenditult globaalses mõõtkavas.
