Mihkel Kunnus: Franciscus I – selle maailma paavst
Paavst on meie poole üle tulnud – sellise kokkuvõtte tegin ma mõttes pärast tema entsüklika „Laudato si“ läbilugemist (e.k. „Ole kiidetud“, Gallus 2018). Ja nende samade sõnadega olen tutvustanud seda väikest raamatut ka oma mõttekaaslastele ja sõpradele. Kes on need meie, kelle poole ta on üle tulnud? Ei, sellega ma ei pea silmas põliseestlasi ümber Kalevipoja, kes vapralt ristirüütleid pillutas, ei pea ka silmas mõnda kodusemat vaenuleeri kristluse sees. Ei osuta ka praegusele „tolerantsuse“ mõiste ümber moodustunud rindejoonele nn kultuurisõjas, kus omavahel murravad piike kristluse erinevad ilmalikustumisfaasid.
Ehkki sõna ise oli olemas juba ladina keeles, muutus tolerantsus Euroopas ühiskondlikuks probleemiks XVI sajandil seoses religioossete lõhenemistega ja nendest tekkinud sõdadega. Tolerantsus tähendas toona lihtsalt seda, et kedagi ei kiusata taga usuliste veendumuste pärast. Tolerantsuse sõdalased tahtsid seadust reformida nii, et riik ei kaitseks mõõgaga valitsevat religiooni, nad selgitasid XI ja XVII sajandil, et me ei peaks erinevate vaadete pärast Pühale Kolmainsusele, armulaua sakramendile või jumalikule ettemääratusele üksteisel kõri läbi lõikama. „Jumal ei küsi meilt viimasel kohtupäeval meie õigete või valede teoloogiliste vaadete kohta, vaid seda, kas püüdsime oma elus järgida Evangeeliumi Õpetusi,“ nagu selgitab Poola filosoof Leszek Kołakowski raamatus „Miniloenguid maksiprobleemidest“.
Tolerantsuse sõdalased tahtsid seadust reformida nii, et riik ei kaitseks mõõgaga valitsevat religiooni, nad selgitasid XI ja XVII sajandil, et me ei peaks erinevate vaadete pärast Pühale Kolmainsusele, armulaua sakramendile või jumalikule ettemääratusele üksteisel kõri läbi lõikama. „Jumal ei küsi meilt viimasel kohtupäeval meie õigete või valede teoloogiliste vaadete kohta, vaid seda, kas püüdsime oma elus järgida Evangeeliumi Õpetusi,“ nagu selgitab Poola filosoof Leszek Kołakowski raamatus „Miniloenguid maksiprobleemidest“.
Ometi on Franciscus läinud veel kaugemale. Vähemasti kui selle entsüklika järgi otsustada. Nimelt viimane kohtupäev – üks kristliku usu keskseid kontseptsioone – ei tule enam üldse arvesse, see argument ei vääri isegi mainimist. Ei keelitata siin paradiisiga ega hirmutata põrgutulega, teispoolsus ja surmajärgsus ei tematiseeri maist elu enam üldse, kuigi ajalooliselt on kristlus olnud surmajärgsusele orienteeritud (nagu ka sugulasreligioonid islam ja judaism). Eestis – ja Euroopas laiemaltki – on see üsna kodune positsioon. Meil ei apelleeri surmajärgsusele ka kõige häälekamad ja innukamad kristlikud sekkujad (SAPTK ei ähvarda homosid põrguga ning eeskujulik ja kindlameelne kristlane Toivo Tänavsuu korjab annetusi vähihaigete maise elu pikendamiseks, mitte ei panusta lahkujate hingede eest palvetamisele. Ometi on kunagi liigset leinagi peetud patuks, märgiks uskmatusest, usunõrkusest, mis võimaldab kahelda surmajärgses taaskohtumises lähedastega). Kui kunagi pidi kirik hoidma tähelepanu igavestel väärtusetel ja hoiatama ajaliku ületähtsustamise eest, siis see entsüklika keskendub täielikult siinpoolsusele, ajalikule maailmale. Paavst on üle tulnud siinpoolsuse kaitsjate leeri ja kaitseb ajalikku elu kogu selle liigilises mitmekesisuses.
„Olin ennast sageli optimistiks nimetanud, vältimaks pessimismi blasfeemilisust. Aga praegusaegne optimism on võlts ja eemaletõukav, sest see püüab ikka tõestada, et me sobime siia maailma. Kristlik optimism aga põhineb faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes endale, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt oma igapäevast toitu ootab. [—] Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel.“
Oswald Spengleri sõnadega: „Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi.“ Üks sõnaosavamaid ja populaarsemaid katoliiklike apologeete Gilbert Keith Chesterton kirjeldas aastal 1908 oma ärkamist kristlusele järgmiselt: „Olin ennast sageli optimistiks nimetanud, vältimaks pessimismi blasfeemilisust. Aga praegusaegne optimism on võlts ja eemaletõukav, sest see püüab ikka tõestada, et me sobime siia maailma. Kristlik optimism aga põhineb faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes endale, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt oma igapäevast toitu ootab. [—] Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel.“
Franciscuse entsüklika sõnumi aga võiks kokku võtta järgnevalt: Sa kuulud siia, sellesse maailma, see maailm on Sinu kodu, ainus kodu, ja selle pöördumatu äralagastamine on suurim mõeldav katastroof. Ning sellise hoiakuga on ta igasuguste ökoloogide, loodusteadlaste, keskkonnakaitsjate ja teiste taoliste siinpoolsuse kaitsjate poole „üle tulnud“. Seepärast ongi mulle – ilmalikule inimesele – nii liigutav näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet (võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet) on progressiivne selle sõna ilmalikus mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal selles aspektis kõige olulisem.
Üldistades võib öelda, et Teine maailmasõda seadis inimkonnale pretsedenditu nõude käituda täiskasvanulikult. Ja ma ei pea silmas koonduslaagreid ja enneolematuid massimõrvu – liigikaaslasi on inimene alati maksimaalse tehnoloogilise jõudlusega hävitanud – , vaid esimeste tuumaplahvatustega koitma löönud arusaama, et inimene on võimeline oma koduplaneedi keskkonda sedavõrd kahjustama, et see võib saada kogu inimkonnale saatuslikuks. Enne neid sündmusi oli see ettekujutamatu.
Neli kuud enne märgilist kärgatust Hiroshimas hukati Flossenburgi koonduslaagris Hitlerile atendaadi kavandamises osalenud 39-aastane Dietrich Bonhoeffer, koguduseteenija ja teoloog, kes küsis eneselt täie rangusega, mis on kristlus tänapäeval. Ta leidis, et maailm on saanud täisealiseks, et kirik leiab end maailmast, kus inimesed tegutsevad autonoomselt, tundmata vajadust jumaliku armu või jumaliku tõe järele. Ta lükkas otsustavalt kõrvale „lünkade Jumala“, Jumala, keda oli vaja selleks, et toppida kinni lünki oma teadmistes, süütundes, kannatuses. Täiskasvanud inimene, täiskasvanud maailm peab võtma vastutuse oma eksistentsitingimuste eest. Me ei saa enam lükata vastutust kõiketeadva ja kõikvõimsa Taevaisa kaela, kelle teed on äraarvamata.
„Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab paavst ringkirjas „Laudato si“. „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Ta rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133). Ta räägib otsesõnu ökoloogilisest pöördumisest (lk 176–180).
Oma ametinimeks ökoloogide kaitsepühaku Püha Franciscuse nime võttes osutas ta vaesusele ja ökoloogiale kui oma teenistuse tähtsaimatele suundadele. Juhin siin tähelepanu sellele, et ka vaesus on selle maailma asi, vaesus tähendab viletsust selle maailma mõõtude, mitte igavikulise järgi. Vaesus ja inimeste kannatused selles maailmas lähevad talle rohkem korda kui surematu hinge saatus ja patuvabadus.
Oma ametinimeks ökoloogide kaitsepühaku Püha Franciscuse nime võttes osutas ta vaesusele ja ökoloogiale kui oma teenistuse tähtsaimatele suundadele. Juhin siin tähelepanu sellele, et ka vaesus on selle maailma asi, vaesus tähendab viletsust selle maailma mõõtude, mitte igavikulise järgi. Vaesus ja inimeste kannatused selles maailmas lähevad talle rohkem korda kui surematu hinge saatus ja patuvabadus. Fundamentalistid vihastaski ta välja sellega, et homoseksuaalidest rääkides ei mõistnud ta neid hukka, vaid lausus retooriliselt: „Kes ma olen, et olla neile kohtunik?“ (Ka Eestis on meediapildis eelkõige fundamentalistid ning nii võibki jääda mulje, et katoliku kiriku põhiasi on võitlus homoseksuaalsusega, vaenlasega, keda ta ei suuda oma püsivaks alanduseks ja frustratsiooniks isegi oma pühakojast tõrjuda.)
Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas BioScience avaldasid hoiatuse, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, inimkonna kontrollimatu kasv ja muu selline.
Kuna tegu on ringkirjaga, mis on mõeldud võimalikult laiadele hulkadele, siis korratakse seal üle mitmed aabitsatarkused, mis on küll üsna lihtsalt mõistetavad, aga paraku üsna raskelt rakendatavad.
„Keskkond on üks neist kaupadest, mida turumehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada,“ ütleb ta (lk 156) ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks. „Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline eliit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, koordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50).
Aasta eest seda ringkirja tutvustav Jaan Kaplinski ütles, et tema „jaoks räägib paavst siin üsna sama, mida meil näiteks Valdur Mikita oma „Läänemeresoomlase viimases karjes“. Vatikani entsüklikas on koos katoliiklik teoloogia, ökoloogia ja inimkonna muistne elutarkus, millega meie uue aja ideoloogia on rängas vastuolus. Me oleme juba mitu põlve masinavärgi teenrid, mis muutub vähehaaval aina totalitaarsemaks“ („Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on meile sama sõnum“. – Sirp 2. VI. 2017).
Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; sel kombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside eest, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“
Ringkirja kolmanda peatüki pealkiri on „Ökoloogilise kriisi inimlikud juured“. Siin võib näha dialoogi Lynn White juuniori artikliga „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“(1967 ajakirjas Science; e.k. 2008 kogumikus „Keskkonnaeetika võtmetekste“), mille lõpus White tegi ettepaneku kuulutada Franciscus ökoloogide kaitsepühakuks. Nii on ka läinud.
„Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma“ (lk 139). Loodame siis koos paavstiga, et inimkond võtab mõistuse pähe ja… Parandan! Võtame mõistuse pähe ja saame täiskasvanuks, võtame ise vastutuse oma arvukuse ja keskkonnamõju eest, tulevaste põlvkondade elutingimuste ja surmaeelse elu võimalikkuse eest.
Kahtlus on inimese pärisosa ja Jeesus, kes oli tõeline inimene ja tõeline Jumal, kahtles veel ristilgi. Kui meie ökoloogiline päästeprojekt siiski luhtub ja inimesel tuleb miljardite kaupa kõngeda, siis kuluks hädasti ära see vana hea surmajärgsusele orienteeritud kristlus, mille edu ja tugevus seisneski naeratuse toomises surijate nägudele.
P.S. Kahtlus on inimese pärisosa ja Jeesus, kes oli tõeline inimene ja tõeline Jumal, kahtles veel ristilgi. Kui meie ökoloogiline päästeprojekt siiski luhtub ja inimesel tuleb miljardite kaupa kõngeda, siis kuluks hädasti ära see vana hea surmajärgsusele orienteeritud kristlus, mille edu ja tugevus seisneski naeratuse toomises surijate nägudele.
