Mihkel Kunnus: Carl Gustav Jungi evolutsiooniline kristlus
ARVUSTUS
Carl Gustav Jung, “Vastus Iiobile”. Tõlkinud Kristiina Kivil. Tallinn, EKSA 2019. 134 lk.
Miks üldse ja kuidas minna Jungi juurde?
Küllap on viimatine eestindus, Jungi hilise loomeea suurteos „Vastus Iiobile“ (EKSA, 2019) üks ebasobivamaid tekste, millega alustada Šveitsi psühhiaatri ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungi (1875–1961) mõttemaailmaga tutvumist. Ometi tutvumist see väärib. Võib ehk isegi öelda, et iseäranis praegusel ajastul, mil inimhinge hämaramates soppides peituvad motiivitasandid ähvardavad taas jõulisemalt sekkuda ühiskondliku elu suunamisse. Arhailised kujutelmad ja nende kõikuv aktuaalus inimese püühikas ja sedakaudu motivatsioonidünaamikas olid aga Jungi ühed analüüsiobjektid.
Küllap on viimatine eestindus, Jungi hilise loomeea suurteos „Vastus Iiobile“ (EKSA, 2019) üks ebasobivamaid tekste, millega alustada Šveitsi psühhiaatri ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungi (1875–1961) mõttemaailmaga tutvumist. Ometi tutvumist see väärib. Võib ehk isegi öelda, et iseäranis praegusel ajastul, mil inimhinge hämaramates soppides peituvad motiivitasandid ähvardavad taas jõulisemalt sekkuda ühiskondliku elu suunamisse. Arhailised kujutelmad ja nende kõikuv aktuaalus inimese püühikas ja sedakaudu motivatsioonidünaamikas olid aga Jungi ühed analüüsiobjektid.
Kui Jungi mõttemaailm on täiesti võõras, siis üsna hea ja referatiivse eestikeelse ülevaate saab Epp Annuse toimetatud kogumikust „20. sajandi mõttevoolud“ (TÜ Kirjastus, 2009), kus Jungile on pühendatud omaette artikkel. Päris hea oleks alustada ka tema autobiograafiast „Mälestused, unenäod, mõtted“, mille tõlkest ilmus hiljuti kordustrükk (Eesti Raamat, 2017). See on isiklikuma mõõtmega teos ning pakub ka kultuuriloolise väärtusega kõrvalepõikeid, ent on selle võrra mahukam (ca 400 lk) ja laialivalguvam (kõrvalepõikena võib märkida, et Jung oli pikalt tõrges oma mälestusi publitseerima ning seda osalt just seetõttu, et „Vastus Iiobile“ leidis nii halva ja mõistmatu vastuvõtu).
Küllap on algajal Jungi huvilisel kõige parem alustada näiteks Jordan Petersoni Jungi-teemalistest videoloengutest või siis Calvin S. Halli ja Vernon J. Nordby väiksemahulisest raamatust „Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse“ (Väike Vanker, 2007).
Jungi arusaam inimese evolutsioonist
Hall ja Vernon resümeerivad: „Kollektiivse alateadvuse avastamine oli orientiir psühholoogia ajaloos. Meel on läbi oma füüsile vaste, aju, pärinud omadused, mis määravad kindlaks viisi, kuidas inimene kogemustele reageerib ja mis tüüpi kogemusi ta saab. Seega, üksikisik on seotud oma minevikuga, mitte ainult imikueaga, vaid olulisemalt liigi minevikuga ja sellele eelnenud orgaanilise maailma evolutsiooniga. See psüühe paigutamine evolutsiooniprotsessi oli Jungi silmapaistvaim saavutus“ (lk 39).
Siin söandaks teha väikse paranduse. Jungi suurus ei seisne psüühe paigutamises evolutsiooniprotsessi – arusaamas, mis õigupoolest ei eelda muud kui evolutsioonilise maailmapildi läbimõeldud omaksvõttu –, samuti ei olnud ta siin sugugi esimene ega ammugi mitte erakordne. Jungi suurus seisneb pigem ikka tema erakordses fenomenoloogilises võimekuses, võimes tähele panna neid psüühika elemente, mida tavaliselt eriti ei märgatagi, ja kui, siis on harjumuslik pidada neid tähendusetuks psüühiliseks sodiks. Nõnda sarnaneb ta pigem suurte psühholoogiliste realistidega, kirjanikega, kelle teoseid lugedes tunneme end ära ja kes suudavad artikuleerida mõtteid ja tundmusi, mida ise ainult ähmaselt adume või kõrvalise abita tähelegi panna ei oska.
Vernoni ja Halli muidu väga heas käsitluses on ka üks ilmumisajast pärinev mõra, üks aegunud parandus, mis on järgmises märkuses:
„Bioloogid on esitanud kaks seisukohta kollektiivse alateadvuse evolutsiooni mehhanismidest. Üks vaatenurk väidab, et tulevased põlvkonnad pärivad eelnevate omandatud kogemused ning neid pole vaja uuesti omandada. Harjumused muutuvad instinktideks. Seda nimetatakse omandatud tunnuste doktriiniks või lamarkismiks selle looja järgi. Teine seisukoht, mida aktsepteerib enamik biolooge, ütleb, et evolutsioon jätkub muutuste kaudu pärilikkusaines, mida nimetatakse mutatsioonideks. Mutatsioonid, mis soodustavad üksikisiku kohanemist keskkonnaga ja suurendavad võimalusi ellu jääda ning paljuneda, kalduvad olema põlvkkonnalt põlvkonnale edasi kantud. Need muutused, mis kahjustavad kohanemist, ellujäämist ja paljunemist, elimineeritakse. Jung võttis kahjuks omaks ebapopulaarse lamarkismi seisukoha: ühe või mitme põlvkonna vältel omandatud hirm madude või pimeduse ees võib päranduda ka järgnevatele põlvkondadele“ (lk 40).
Kõnekas mõra olekski siis arvamus, et Jung n.-ö. lamarkismiga eksis. Esiteks on juba eksitav öelda, et Jung oli lamarkist. Jung rõhutab väga sageli, et ta on empiirik (tõsi, ka see enesemääratlus võib olla eksitav, sest reeglina peetakse empirismi all silmas välismaailma tõsiasjadele toetumist, aga Jungi empirism toetub ikka psüühilistele tõsiasjadele s.t. tema empirismi alla käivad ka viirastused, hallutsinatsioonid, UFO-kogemused[i] jms – tema empirism on psüühiline empirism). Ja siin on oluline märkida, et bioloogilise evolutsiooni mehhanismide kontseptualiseerimine teda ülearu ei huvitanudki.
Kõnekas mõra olekski siis arvamus, et Jung n.-ö. lamarkismiga eksis. Esiteks on juba eksitav öelda, et Jung oli lamarkist. Jung rõhutab väga sageli, et ta on empiirik (tõsi, ka see enesemääratlus võib olla eksitav, sest reeglina peetakse empirismi all silmas välismaailma tõsiasjadele toetumist, aga Jungi empirism toetub ikka psüühilistele tõsiasjadele s.t. tema empirismi alla käivad ka viirastused, hallutsinatsioonid, UFO-kogemused jms – tema empirism on psüühiline empirism).
Veel, Vernoni ja Halli raamat on kirjutatud 1972. aastal. See oli aeg, mil psüühika asetamine adekvaatsesse bioloogilisse konteksti oli juhtumisi mitmekordselt takistatud ja ei sobinud kuidagi ajastu vaimuga. Täpsemalt siis inimindiviidi käitumise biologiseerimine oli topeltraskendatud. Esiteks kadus indiviid – üldisemalt siis üksikorganism – bioloogia vaateväljalt. Viiekümnendate alguses oli kindlaks tehtud DNA struktuur ja piltlikult öeldes haaras suur hulk biolooge vaimustusega mikroskoobi järele. Samuti leiutati elektronarvutid ning loodi tehniline võimekus matemaatiliseks populatsioonigeneetikaks, tähendab, teine osa biolooge haaras sarnase vaimustusega teleskoobi järele ning neid, kes ei haaranud kätte ei mikro- ega teleskoopi, ehk siis neid, kelle vaatevälja jäi üksikorganism, jäi õige väheks. Samuti oli suureks takistuseks Teise maailmasõja õuduste kaja, mis tegi inimkäitumise bioloogiliste algete otsimisest sellise tabuteema, et sellest pole tänini toibutud. Psüühika on aga nähtus, mis on samuti evolutsiooniline, aga ometi selline, millele ei pääse ligi kui tahes filigraansete populatsioonigeneetliste mudelitega või kui tahes innustunud iseka geeni jälgimisega. Ajapikku on aga bioloogiline pilk taas avardunud (või eelmist metafoori kasutades – fokusseerunud) ning „Jungi lamarkism“ leidnud endale igati väärika teoreetilise katuse. N.-ö. „epigeneetilise pöörde“ ülevaateartikli kokkuvõttes kirjutab Kalevi Kull: „Epigeneetiline pööre on seotud sügava muutusega ontogeneesi ja fülogeneesi, fenotüübi ja genotüübi vahekorra käsitlemisel. Epigeneetilise arusaama kohaselt määravad ontogeneesi võimalused fülogeneesi võimalusi, mitte vastupidi. Muutused genoomi ekspressioonis võivad selle mehhanismi kohaselt eelneda neid muutusi fikseerivatele juhuslikele muutustele genoomis. Organismi aktiivsus ei ole siis mitte niivõrd genoomi tulem, kuivõrd iseseisev elussüsteemide struktuure kujundav faktor. Epigeneetiline pööre langeb suuresti kokku süsteemibioloogia esilekerkimisega. Praegusaegne epigeneetiline pööre võib olla sõnastatud ka kui üleminek neodarvinismilt postdarvinismi.“[ii]. Oluline koht selles kontseptuaalses nihkes on Baldwini efektil[iii] ,ja James Mark Baldwin’i (1861–1934) töödega oli Jung tuttav (nt viitab talle „Psühholoogilistes tüüpides).
„Epigeneetiline pööre on seotud sügava muutusega ontogeneesi ja fülogeneesi, fenotüübi ja genotüübi vahekorra käsitlemisel. Epigeneetilise arusaama kohaselt määravad ontogeneesi võimalused fülogeneesi võimalusi, mitte vastupidi. Muutused genoomi ekspressioonis võivad selle mehhanismi kohaselt eelneda neid muutusi fikseerivatele juhuslikele muutustele genoomis. Organismi aktiivsus ei ole siis mitte niivõrd genoomi tulem, kuivõrd iseseisev elussüsteemide struktuure kujundav faktor. Epigeneetiline pööre langeb suuresti kokku süsteemibioloogia esilekerkimisega. Praegusaegne epigeneetiline pööre võib olla sõnastatud ka kui üleminek neodarvinismilt postdarvinismi.“
Nii võib Hallile ja Vernonile – kelle raamat on sissejuhatuseks Jungi juurde siiski väga hea – teha märkuse, et evolutsiooniteoreetilisest aspektis tegi Jung õigesti, kui oma empirismile truuks jäi. Sest, nagu resümeerib Kalevi Kull, „üheltpoolt on selge, et Cricki dogma kehtib, eluajal omandatu ei saa adekvaatselt muuta DNA järjestusi. Teiseltpoolt, DNA ei toimi kui organismi elu determineerija.“[iv] Pärilikkusel ja mälul on palju mehhanisme ja need on mitmel tasandil tagasisidestuvad. On Baldwini efekt ja on epigeneetika, on Cricki tsentraaldogma, aga on ka kultuur, mille üks laiemaid määratlusi ongi pärilikkuse kaudu – kultuur kui mittegeneetiline pärilikkus. Kokkuvõtteks võib ehk lihtsalt rõhutada tõsiasja, et mitte kunagi pole ükski geen läbinud pudelikaela, kus teda poleks mõjutanud organism kogu oma keerukuses ja hetkekski paigale tardumatus ontogeneetilises komplekssuses, tähendab, mälulises ja interpreteerivas keskkonnas, mis ulatub rakusisust maastiku ja kultuurini.
Jung kui evolutsiooniliselt mõtlev, tõeliselt kaasaegne kristlane
Jung on kristlane ja „Vastus Iiobile“ on päevselgelt kristliku pärandiga tegelev ning seda aktiivselt mõtestav tekst. Kuid märkimist väärib siin veel ehk see, et Jung näeb kristlust evolutsioonilisena (selles on ta väga sarnane Uku Masingule). Mitte lihtsalt muutuvana, vaid just nimelt evolutsioonilisena. Tähendab igasugune fundamentalism ja radikalism kui tendentsid, mis taotlevad mingi kadunud autentsuse ja juurte juurde tagasi minekut, on põhimõtteliselt välistatud. Evolutsioon on tagasipöördumatu protsess. Jung tõlgendab Iiobi lugu Jeesuse loo vältimatu ja orgaanilise eeletapina, evolutsioonilse eellasena. Ning see vahest enam nii triviaalne ei ole.
Jung kahtleb, kas jumal ja alateadvus on (vähemasti fenomenoloogiliselt) eristatavad. Tema nägemuses evolutsioneerub inimene – ja Baldwini efekt lubab kultuurilist evolutsiooni, mis ei sõltu geneetilisestki – ja evolutsioneerub inimese ja jumala suhe, nende vahekord, eristamatus ja eristatavus, tähendab, meie alateadvus on ju korraga immanentne ja transtsendentne. Nii nagu nende vahel võnkuva teoloogia ajalugu ka näitab.
Jung kahtleb, kas jumal ja alateadvus on (vähemasti fenomenoloogiliselt) eristatavad. Tema nägemuses evolutsioneerub inimene – ja Baldwini efekt lubab kultuurilist evolutsiooni, mis ei sõltu geneetilisestki – ja evolutsioneerub inimese ja jumala suhe, nende vahekord, eristamatus ja eristatavus, tähendab, meie alateadvus on ju korraga immanentne ja transtsendentne. Nii nagu nende vahel võnkuva teoloogia ajalugu ka näitab.
Igatahes Jungi sõnul „[s]eda, et jumalus avaldab meile mõju, saame kindlaks teha ainult psüühika vahendusel, kusjuures meie võimuses ei ole eristada, kas see toime tuleneb jumalast või alateadvusest, s.t meil ei ole võimalik kindlaks teha, kas jumal ja alateadvus on kaks erinevat suurust“ (lk 131–132).
[i] Näiteks „Tänapäeva müüdi“ eessõna lõpetab Jung järgmiselt: „Psühholoogina pole mul UFOde füüsilise olemuse kohta midagi lisada. Võin oma hooleks võtta ainult nende psüühilise aspekti, mis kahtlemata eksisteerib, ja edaspidi piirdungi peamiselt sellega.“
[ii] Kalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“. TÜ Kirjastus, 2019, lk 364–365.
[iii] Vt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“. TÜ Kirjastus, 2019, lk 221–225.
[iv] Samas lk 222.
