Kristiina Kivil: Jahve imetabased ettevõtmised

TÕLKIJA MULJEID

Carl Gustav Jung, “Vastus Iiobile”. Tõlkinud Kristiina Kivil. Tallinn, EKSA 2019. 134 lk.

Minu esimene kokkupuude Carl G. Jungi raamatuga “Vastus Iiobile” oli   piisavalt ehmatav, et muuta mind tõrksaks või vähemalt ettevaatlikuks. Kas ma ei saa ehk osaliseks mingis kuriteos? Tegu – oli see siis hea või kuri – sai siiski tehtud ning sündis üks lõpututes tõlgendusvõimalustes ekslev (või mänglev) suhe, millega nii pöörase raamatu tõlkijat ehk paratamatult õnnistatakse.

Mida võiks üks 76-aastane psühhoanalüütik veel soovida kui mitte seda, et tema kirjutatud raamatu mõju oleks teraapiline, s.t sunniks inimest läbi elama ja mõistma midagi võõrast või ammu unustatut, aga sellele vaatamata või nimelt selle tõttu nii mõjusat.

Nii võtab Jung oma tõrksa või juba võlutud lugeja kaasa jalutuskäigule läbi hämara tihniku, kommenteerides üpris jultunult kõikjal lahti hargnevaid sündmusi ja ilmutusi, milles kohtume Aadama, Eeva, prohvetite, Kristuse, apostel Johannese, jumaliku tarkuse Sofia ja teiste Suurtega. Ringkäigu pealkiri võiks olla “Jahve imetabased ettevõtmised” või ka näiteks “Jumala inimesekssaamise seiklusrikas teekond” või ehk hoopis “Taevariik on seespidi teie sees”. Midagi väga ümberpööratut või ümberpööravat kogu selles ettevõtmises on. Saatanat nimetatakse Jumala üleannetuks pojaks, Jahve tahab saada inimeseks, sest inimene on temast teadlikum, Kristus sureb ristil selleks, et heastada ülekohut, millega Jumal inimest ühtelugu kostitab. Lõpuks tulevad kogu segaduse ja blasfeemiana näiva kiuste meelde Ristija Johannese sõnad: “Metanoiete, sest taevariik on lähedal.” Ja “lähedal” pidavat olema siin hoopis õigem tõlkida “äkitselt ligi tulnud”. Jung toob Jumala inimesele väga lähedale.

Kui inimene tahab, et midagi temas teadvustuks (ja kui üldse midagi, siis just seda võiks inimene Jungi meelest soovida), siis peab ta taluma ära sisemise konflikti. Jung ütlebki eessõnas hoiatavalt: “Ma ei saa end väljendada külma objektiivsusega, vaid pean andma sõna ka oma emotsionaalsele subjektiivsusele, kirjeldades, mida tunnen, kui loen teatud Piibli raamatuid või mulle meenuvad muljed, mille jättis meie usuõpetus.”

Kui inimene tahab, et midagi temas teadvustuks (ja kui üldse midagi, siis just seda võiks inimene Jungi meelest soovida), siis peab ta taluma ära sisemise konflikti. Jung ütlebki eessõnas hoiatavalt: “Ma ei saa end väljendada külma objektiivsusega, vaid pean andma sõna ka oma emotsionaalsele subjektiivsusele, kirjeldades, mida tunnen, kui loen teatud Piibli raamatuid või mulle meenuvad muljed, mille jättis meie usuõpetus.” Enda sõnul vastab ta “ebaõiglusele ebaõiglusega”. Usuõpetuse ja Iiobi loo Jumal ei tundu pidavat lugu inimese inimväärikusest ja ka Jung ei kavatse kõneleda just kõige lugupidavamal toonil.

Pühamast püham asetatakse pikali hingearsti diivanile ning psühhoanalüütik asub teda pikast elukogemusest sündinud vilumusega analüüsima. Eriti terav konflikt võib tekkida neis, kes on tuttavad käsuga, et nime, mille asemel peaks üldse ütlema aupaklikult Adonai, ei tohi asja ees, teist taga nimetada. Nii Jumal, Jumalaema kui ka näiteks Püha Vaim ongi tõlkes väikese tähega mõneti meelevaldselt ja ehk vastutulekuna kristlastele, et neil oleks kergem mitte pahandada, vaid pidada meeles seda, mida Jung ise sõnastab järgmiselt:

“Mil iganes me räägime religioossest ainesest, räägime piltidest, mis osutavad millelegi sõnades väljendamatule… Hakates nüüd järgnevalt tegelema “metafüüsiliste” objektidega, olen ma täiesti teadlik, et liigun piltide maailmas ja mitte ükski mu arutluskäik ei puuduta mõistusele kättesaamatut.”

Kolm päeva tagasi, otsisin mingil põhjusel üles ühe ammu loetud ja unustatud raamatu. See on anglikaani piiskopi John A. T. Robinsoni “Honest to God”, mis ilmus 1963. aastal. Jungi “Vastus Iiobile” oli ilmunud umbes 10 aastat varem. Robinson Jungile ei viita. Ta on aga väga mõjutatud näiteks Dietrich Bonhoefferist, kes oli muuseas psühhiaatri poeg, teoloog ja kannatustega isiklikult tuttav mees ning kes hukati koonduslaagris 1945. aastal.

Robinson kirjutab nii: “Kristlik sõnum on pidevas konfliktis inimeses olevate jumalapiltidega, isegi nendega, mis on kristlastes, kes põlvkond põlvkonna järel püüavad selle sõnumi tähendust mõista. Nende piltide olemuslik ülesanne on tuua fookusesse see, mida ei ole võimalik teada, piiritleda piiritut, nii et tavalised inimesed saaksid Jumalast mõelda ning neil oleks midagi, millele suunata oma kujutlusvõime ja palved. Ent niipea, kui need pildid hakkavad asendama Jumalat, niipea, kui neist saab Jumal, nõnda et see, mida pilt ei väljenda, jäetakse sellest välja ja seda eitatakse, niipea on sündinud uus ebajumala kummardamise vorm.”

Konflikt tabab “Vastust Iiobile” lugedes ka mütoloogiast mitte huvituvaid mittekristlasi, sest nemad on jälle sunnitud rabelema selles muinasjutulises rägastikus, teadmata, kas sellest kõigest üldse midagi mõistlikku sünnib või mitte. Kas me peame tõesti arutlema selle üle, mida tähendab Maarja ihuliku taevassevõtmise dogma väljakuulutamine, mida Jung peab lausa olulisimaks sündmuseks pärast reformatsiooni? Millest me siin õigupoolest üldse räägime?! Vähemalt on Jung teekaaslasena empaatiline, kommenteerides Jahve tegemisi kriitiliselt mõtlevale inimesele meelepärases vaimus.

Kohe järgmises lauses tuletabki Jung meelde: arhetüübid ei ole paljalt ettekujutuse viljad, vaid autonoomsed, s.t elus subjektid, ning seega võib mõelda, et teadvuse diferentseerumist põhjustab miski, mis on tingitud transtsendentsest. Mis peamine – see, mida me nimetame psüühiliseks, ei ole mitte kuidagi vähem reaalne kui see, mida me nimetame füüsiliseks. Ühesõnaga – jutt ei käigi Jumalast ja tema õukondlastest, vaid inimesest ja tema avastusretkest, kus avastatavad ise enda avastamisele inimesest sootuks targemal viisil kaasa aitavad.

Viimase peatüki alguses ütleb Jung siiski lootusrikkalt või ehk lootust andvalt: “Küllap on lugeja mõistnud, et seni kirjeldatud arengud vastavad inimteadvuse diferentseerumisprotsessile.” Diferentseerumisprotsessi võib ehk esialgu vaadelda kui inimeses (aga miks mitte hoopis inimese ja teda ümbritseva vahel) elavate tegelaste tundmaõppimist: nood on mõjuvõimsad, aga ikka kuidagi osavalt varju jäävad saatjad, sõbrad ja saboteerijad, kellest ei pääse mingi valemiga. Kohe järgmises lauses tuletabki Jung meelde: arhetüübid ei ole paljalt ettekujutuse viljad, vaid autonoomsed, s.t elus subjektid, ning seega võib mõelda, et teadvuse diferentseerumist põhjustab miski, mis on tingitud transtsendentsest. Mis peamine – see, mida me nimetame psüühiliseks, ei ole mitte kuidagi vähem reaalne kui see, mida me nimetame füüsiliseks. Ühesõnaga – jutt ei käigi Jumalast ja tema õukondlastest, vaid inimesest ja tema avastusretkest, kus avastatavad ise enda avastamisele inimesest sootuks targemal viisil kaasa aitavad. Sellele enese varjamisele ja paljastamisele viitab Jung ka sõnadega: “Jumal tahab saada inimeseks, aga mitte päris. Alateadvus tahab voolata teadvustatusse, et pääseda valguse kätte, ning samas ta ka takistab end selles, kuna tahab pigem jääda alateadlikuks.”

Ka ütleb ta seda, et antropomorfistlikud ettekujutused Jumalast ei suuda vastu seista mitte mingisugusele ratsionalistlikule kriitikale, samas on need antropomorfistlikud pildid ülimalt tugeva emotsionaalse mõjuga. Seega ei saa neid lihtsalt niisama kõrvale heita.

Paralleele Jahve ja inimese vahel ei joonita alla, ehkki muud justkui pildil polegi. Eksplitsiitselt väidab Jung hoopis vastupidist: Jahve ei ole inimene, vaid fenomen, pigem midagi loomalik-looduslikku – ta on vähem kui inimene. Paralleeli Jahve ja arhailise valitseja vahel nimetab ta küll. Ka ütleb ta seda, et antropomorfistlikud ettekujutused Jumalast ei suuda vastu seista mitte mingisugusele ratsionalistlikule kriitikale, samas on need antropomorfistlikud pildid ülimalt tugeva emotsionaalse mõjuga. Seega ei saa neid lihtsalt niisama kõrvale heita. Pähe tuleb igasuguseid paralleele laste ja suurte vahelistest võimalikest suhetest ja nende mõjust, mida täiskasvanuna saab võib-olla transformeerida üksnes läbi ajapikku transformeeruva suhte Jumalaga. Või siis inimesega, kes mingil kummalisel viisil ilmutab ühtaegu jumalikku ja heidutavat, nii nagu vanem mõjub jumaliku ja heidutavana lapsele, eriti nii väikesele, kes mõistab maailma ainult piltides ja üldsegi mitte sõnades.

Üks korduvaid teemasid selles vägagi mitmehäälses loos on jumaliku unustuse teema. See leplik, ent siiski kaeblev viis tõstatab ikka ja jälle küsimuse: miks ei rakenda Jahve oma kõigeteadmist. Jungi vastus on ilus (ja ma ei saa parata, et mulle meenub siinkohal nii vastsündinu kummaliselt sügav pilk kui veidi suuremate, aga ikka veel väikeste laste maailmaavastamise rõõm). Tsiteerin:

“Me võime oletada midagi sellesarnast, et Jahve oli oma järjestikustest loomisaktidest niivõrd haaratud ja huvitatud, et ta seetõttu oma kõigeteadmise unustas. On täiesti mõistetav, et kõikvõimalike, mitte kunagi varem sellisel vaatemängulisel viisil eksisteerinud objektide materialiseerumine tekitas piiritut jumalikku rõõmu. Sofial on see päris hästi meeles, kui ta ütleb:

„Kui ta kinnitas maa alused,
siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps,
olin päevast päeva temale rõõmuks.” (Õp 8:29j)

See suursugune loomisrõõm kajab vastu ka veel Iiobi raamatus, kui Jahve kõneleb oma suurtest, hästi õnnestunud loomadest:

„Vaata ometi jõehobu,
kelle ma olen loonud nagu sinugi,
—
Ta on Jumala töödest parim
—
Tema on kõigi uhkete loomade kuningas.”
(Ii 40:15,19; 41:26)

Veel Iiobi ajalgi on Jahve võlutud oma loomingu tohutust väest ja suurusest. Mis on selle kõrval saatana torkimine või ühes jõehobuga loodud inimese kaebed, isegi kui too kannab endas jumala kujutist? Tundub, et Jahve on ülepea unustanud, mida see viimane veel tähendas, muidu ei oleks ta Iiobi inimväärikust nii täielikult ignoreerinud.”

Jahved võib vaadelda kui seda aspekti inimesest, mis on alateadvusest pidevalt otsustavalt mõjutatud, aga ise seda ei tea. Ta on nagu ebateadlik laps inimeses, “kelleks me jääda tahaksime”, mitte see laps, kes sünnib individuatsiooniprotsessi tulemusena, kellele viitavad Kristuse sõnad “Kui te ei saa otsekui lapsed…” ja kelle kohta Jung ütleb, et ta “sünnib meheea küpsusest”. Üleüldse hakkab tunduma, et õigus on neil, kes ütlevad, et elu on uni. Kõik, mida ma enda ümber näen, saab Jungi mõjuväljas viibides Jumala unenäo või jumaliku alateadvuse varjundi. Maailm ja inimesed mu ümber on alateadlik Jumal, keda “saab armastada, aga peab ka kartma”, sest ta ei tea, mida ta teeb. Ometi on tema kätte mängitud tohutu võim hävitada.

Ja minus tõstab pea kummaline igatsus Jumala järele, kes ei oleks minu nägu, vaid kes oleks Täiesti Teine ja – vaatamata sellele, et ta läbistab kõik maailmad ja inimesed – seisaks ometi vaikivast taevast või inimnäolisest kurjusest üle, nõnda et võiksin tema kohta ikkagi isepäiselt öelda summum bonum. Ja ma mõtlen: soovides kohata Jumalat inimeses ja pöörates sel eesmärgil oma peegeldav teadvus inimese (olgu enda või teise) poole, on tõesti paratamatu, et see Jumal, keda ma sel moel kohtan (ja keda ma ju samuti igatsen), ei saa kuidagi olla summum bonum, vaid jääb alati just selliseks, nagu kirjeldab teda Jung terve selle raamatu vältel.

Ja siis ütleb Jung: “Oletust, et maailma looja on teadvustav olend, tuleb pidada tõsiste tagajärgedega eelarvamuseks.” Ja siis: “Reflekteerival teadvusel on võimatu uskuda Jumalat, kes peaks olema summum bonum”, s.t “kõige hea summa”. Ja seejärel saabub minu sisse vaikus. Ja kurbus. Ja minus tõstab pea kummaline igatsus Jumala järele, kes ei oleks minu nägu, vaid kes oleks Täiesti Teine ja – vaatamata sellele, et ta läbistab kõik maailmad ja inimesed – seisaks ometi vaikivast taevast või inimnäolisest kurjusest üle, nõnda et võiksin tema kohta ikkagi isepäiselt öelda summum bonum. Ja ma mõtlen: soovides kohata Jumalat inimeses ja pöörates sel eesmärgil oma peegeldav teadvus inimese (olgu enda või teise) poole, on tõesti paratamatu, et see Jumal, keda ma sel moel kohtan (ja keda ma ju samuti igatsen), ei saa kuidagi olla summum bonum, vaid jääb alati just selliseks, nagu kirjeldab teda Jung terve selle raamatu vältel. “Isegi valgustunud inimene jääb ikka selleks, kes ta on, ega ole kunagi midagi enamat kui ta piiratud ego selle ees, kes temas elab, kelle kujul ei ole tajutavaid piire, kes teda igast küljest ümbritseb, põhjatu nagu maa sügavikud ja ääretu nagu taevas.”

Ja lugedes edasi Robinsoni raamatut, lohutab see mind järgmiste mõtetega: “Võib-olla on võimatu kujutleda kogu meie olemise isiklikku vundamenti teisiti kui kõikvõimsa Isikuna, kellel on samasugune teadvuse keskpunkt ja tahe nagu meil endil ja kes on samas ka täiesti teine. Sümbolitena on need pildid võimsad ja omal kohal. Neist saavad ebajumalad vaid siis, kui neid hakatakse nägema reaalsuse mõistmiseks vältimatult vajalikena; nad muutuvad ohtlikeks vaid siis, kui nad lakkavad reaalsust vahendamast ning saavad hoopis barjääriks.”

Igatsusest räägib ju ka Jung, taas ümberpöördult, nimetades Jumala igatsuseks (lausa vajaduseks) seda, mis teda peegeldaks. Raamatu kõige pimedama lõigu järel ütleb ka tema kõige lohutavamad sõnad, kirjeldades midagi hetkel, kui see on sündimas. Ta ütleb, et see on “liigutavalt, koguni maagiliselt ilus, kuna sündimise hetkel kujutab iga asi kõige väärtuslikumat, kõige sügavamalt igatsetut ja õrna asja – nimelt mudelit looja lõputust armastusest ja headusest.”

Eks see igatsus summum bonum’i järele võib olla jälle omamoodi pimestav,  toites inimese lennukas fantaasias kõikvõimalikke kujutlusi, nii et ununevad hoopis need “mitte kunagi varem sellisel vaatemängulisel viisil eksisteerinud materiaalsed objektid”, mille nimel kogu maailma loomine ometi ette võeti, ja eriti kipub ununema siis see, et “loomisel (s.t maailma üleminekul konkreetseteks ajas ja ruumis toimuvateks sündmusteks) hakkavad asjaolud üksteise vastu hõõrduma ja põrkuma.” Ja inimene ärkab oma unelustest taas ehmatusega.

Eks see igatsus summum bonum’i järele võib olla jälle omamoodi pimestav,  toites inimese lennukas fantaasias kõikvõimalikke kujutlusi, nii et ununevad hoopis need “mitte kunagi varem sellisel vaatemängulisel viisil eksisteerinud materiaalsed objektid”, mille nimel kogu maailma loomine ometi ette võeti, ja eriti kipub ununema siis see, et “loomisel (s.t maailma üleminekul konkreetseteks ajas ja ruumis toimuvateks sündmusteks) hakkavad asjaolud üksteise vastu hõõrduma ja põrkuma.” Ja inimene ärkab oma unelustest taas ehmatusega.