Jüri Saar: Kas ismidega või ismideta?

naamdfasdfloos

Sissejuhatus

XIX sajandi lõppu ja peaaegu kogu XX sajandit võib käsitleda kui ismide hiilguse ja viletsuse perioodi. Paljud nimetavad seda ka modernsuse domineerimise ajajärguks, mis koos tehnoloogia kiire arenguga tõi kaasa uued kollektiivsed maailmavaated ehk ismid. Maailmavaateid hakati fabritseerima, inimestel jäi üle need valmiskujul lihtsalt kasutusele võtta. Inimesed vabastati nõnda vajadusest ise maailma avastada ja tõeotsimise piinast, et „käiks klõpsatus ja kõik saaks korraga selgeks“.

Ideoloogiatest said XX sajandil religiooni aseained. Peagi ilmnes, et ükskõik millise ideoloogia kultustamine viib samasse kohta, kuhu viis usukultuse ideologiseerimine, millest taheti iga hinna eest vabaneda. Marksism, mis üritas olla modernse inimese ideoloogia, deklareerides valjuhäälselt „Jumalat pole olemas“, muutus ateistlikuks usu vormiks. Andes täpsed ja selged vastused kõikidele küsimustele, suunised igaks elus ettetulevaks olukorraks, kaotas ta kõik küsimused, alles jäid ainult vastused.

Ideoloogiatest said XX sajandil religiooni aseained. Peagi ilmnes, et ükskõik millise ideoloogia kultustamine viib samasse kohta, kuhu viis usukultuse ideologiseerimine, millest taheti iga hinna eest vabaneda. Marksism, mis üritas olla modernse inimese ideoloogia, deklareerides valjuhäälselt „Jumalat pole olemas“, muutus ateistlikuks usu vormiks. Andes täpsed ja selged vastused kõikidele küsimustele, suunised igaks elus ettetulevaks olukorraks, kaotas ta kõik küsimused, alles jäid ainult vastused.

Ismide (nt kommunism, natsism, fašism, maoism, islamism) nimel on elatud ja surdud, nende toel on tehtud nii ajaloos kui ka lähiminevikus palju kurja, tapetud miljoneid inimesi. On karta, et ka tulevikus jätkatakse sama innuga. Religiooni ideologiseerimist näeme tänasel päeval kõige selgemini islamismis. Islam pole usuna mitte inimese privaatsfääri kuuluv praktika, nagu läänemaailmas juba hulk aega on kombeks, vaid avaliku elu juurde kuuluv nähtus. Seetõttu  võibki islamismi defineerida XXI sajandil kui ideologiseeritud islamiusku, kusjuures piir usu ja ideoloogia vahel, vaatamata vastupidistele (poliitkorrektsetele) väidetele, üha hägustub.

Postmodernism lubas XX sajandi lõpukümnenditel kollektiivsed maailmavaated (ismid) ehk modernismi loodud „suured narratiivid“ (Lyotard) põrmustada, nähes just neis inimkonna paljude hädade põhjuseid. Uus ajavaim tundus esialgu olevat indiviidi kammitsatest vabastav ja ohutu, sest Balkan, Afganistan, Manhattan ja Breivik olid veel kaugel. Täna enam mitte.

Vabanemine ismidest

Esimene ja loomulik reaktsioon on kõik ismid kõrvale heita, saata n-ö ajaloo prügikasti. Kas see on aga üldse võimalik? Lihtne see kindlasti pole. Paljud ismid väärtuskompleksidena on sügavalt juurdunud meie mõttemaailmas ja mõjutavad seetõttu meie käitumist. Pealegi oleme harjunud kasutama mõisteid mõtlemata, mida nad tähendavad ja kust nad on pärit

Näiteks räägime väga tihti eesmärkidest, ilma milleta kaotavat inimesed ja inimkooslused oma eksistentsi mõtte. Küsime justkui enesestmõistetavalt, mis on Eesti eesmärk, inimese (elu)eesmärk, inimeste ühenduse (nt erakonna, umma) eesmärk. Tasub teada, et XX sajand oli sotsiaalpsühholoogiliselt üles ehitatud paljuski aksioomile, mille järgi inimeste grupi kujundab selle liikmete ühine eesmärk ja eesmärgi saavutamisel, kadumisel grupp laguneb. Niisugune inimese ja inimkoosluse käsitlus sobis hästi ka Vene bolševikele. Ja sobib täna islamistidele.

Paraku sedalaadi teleoloogilise lähenemise korral saab inimesest igal juhul vahend. Inimene ise peab olema eesmärk, inimese kasutamine vahendina on ebaeetiline, ütleb mäletatavasti kategooriline imperatiiv (Kant). Suurte ja üllaste eesmärkide nimel ei tohi keegi korda saata kõlvatuid, halbade tagajärgedega tegusid. Järelikult ei tule pöörata peatähelepanu mitte küsimusele „miks, mis eesmärgil“, vaid küsimusele „kuidas“. Kas loodud keskkond on soodus vaba inimese arenguks või mitte, see on kõige tähtsam, mitte jutt kaugetest või koguni teispoolsuses olevatest eesmärkidest.

Või teine näide − oleme kuulnud erutavaid arutlusi kapitalismi lõpust. Kuid kõigepealt tuleb endale aru anda, et „kapitalismi“ mõiste pärineb marksistlikust ühiskonnateooriast. Kui öelda ühiskonnakorralduse kohta, mis domineerib tänases läänemaailmas, kapitalism, aktsepteerime me sellega paratamatult suurt kimpu igasugu teisi mõisteid ja kontseptsioone. Muuhulgas klassivõitlust, ekspluateerijaid ja ekspluateeritavaid, tootlikke jõude ja tootmissuhteid, lisaväärtuse omastamist, revolutsiooni kui ühiskondlike formatsioonide vahetumise viisi jms. Kasutades kapitalismi mõistet, teatame me sel juhul tahes või tahtmatult, et oleme vähemalt salamarksistid, sest me näeme maailma marksistlikus võtmes.

Oleme kuulnud erutavaid arutlusi kapitalismi lõpust. Kuid kõigepealt tuleb endale aru anda, et „kapitalismi“ mõiste pärineb marksistlikust ühiskonnateooriast. Kui öelda ühiskonnakorralduse kohta, mis domineerib tänases läänemaailmas, kapitalism, aktsepteerime me sellega paratamatult suurt kimpu igasugu teisi mõisteid ja kontseptsioone. Muuhulgas klassivõitlust, ekspluateerijaid ja ekspluateeritavaid, tootlikke jõude ja tootmissuhteid, lisaväärtuse omastamist, revolutsiooni kui ühiskondlike formatsioonide vahetumise viisi jms. Kasutades kapitalismi mõistet, teatame me sel juhul tahes või tahtmatult, et oleme vähemalt salamarksistid, sest me näeme maailma marksistlikus võtmes.

Maailma üle süstemaatiline, sügavam mõtlemine eeldab alati teatavat abstraktsuse astet, toetumist mingitele ideedele, kontseptsioonidele, hüpoteesidele, ehk teoretiseerimist. Sellest pole pääsu, kui soovida tõusta kõrgemale ümbritseva lihtsast kirjeldusest („laulan sellest, mida näen“). Me peame paratamatult ülikeerulist maailma ja selle toimimist hõlmatavuse huvides lihtsustama. Seda on hästi väljendanud Niklas Luhmann oma süsteemiteoorias: „Süsteem on defineeritud kui piiriala subjekti sisemuse (itself) ja ümbruse (its environment) vahel eraldades end lõpmatult keerulisest või kaootilisest välisilmast (exterior). Süsteemi sisemus on nõnda vähendatud komplekssuse piirkond: süsteemisisene kommunikatsioon toimub selektiivselt, valides välja üksnes piiratud hulga informatsioonist, mis on saadaval väljastpoolt süsteemi. Seda protsessi võib nimetada komplekssuse, keerukuse vähendamiseks (reduction of complexity).

Õigus süsteemina teeb täpselt sedasama, kuna ei ole võimalik luua eeskirju, reegleid igasuguste elujuhtumite jaoks, mis kõik on teatavas mõttes originaalsed, kordumatud. Õigusnormid luuakse seetõttu teatavate tüüpjuhtumite jaoks, millest tulenevad omakorda väga olulised järeldused süsteemi subjektide jaoks. Luhmann nimetas seda protsessi autopoiesiseks (eneseloomeks, selfcreation), mis seisneb nende elementide reprodutseerimises, mis on varasemalt filtreeritud välja ülimalt keerulisest keskkonnast.[1]

Kriminaalõiguses tähendab see esmalt keeldude kehtestamist mingitele käitumisviisidele ja seejärel reageerimist rikkumistele. Eesmärk pole rikkumiste täielik kaotamine, vaid kõikvõimalikest käitumisaktidest nende väljasõelumine, millele reageeritakse kindlal viisil. Tegelikuks eesmärgiks on luua ja taastoota selle protsessi käigus mentaalset substantsi, mis seob inimkooslusi tervikuks. Ja see ongi kõige tähtsam protsessi tulem maailma kujundamine inimlikuks.

Tõekesksus, isikukesksus, lepingukesksus

Toon esile kolm läänemaise algupäraga baaskontsepti, milleks on tõde, isik ja leping. Neid võib pidada ka põhiväärtuste väljenduseks, mis on lahutamatult seotud siinse religiooniga ehk kristlusega. Sotsiaalantropoloogide hulgas üldlevinud arusaam peab väärtuste põhiallikaks religiooni. See kehtib ka nende inimeste puhul, kes enda hinnangul saavad hakkama “ilma niisuguse kontseptsioonita”.

Tõekesksust võib nimetada ka veritismiks. Läänemaist vaimsust, enesepilti iseloomustab tõekesksus, veendumus, et tõde on objektiivne. Tõde määrab selle, mismoodi näeb meie jaoks välja päris maailm, mis sinna kuulub ja mis mitte. Kolmanda, intellektuaalse maailma kaudu on just tõde meile ülim väärtus, mille toel me lubame oma vaimumaailma teisi väärtusi.[2] Lõplik, absoluutne tõde kogu maailma kohta on inimvõimetele kättesaamatu ja meie võimuses on üksnes taotleda, et inimlik tõde oleks üha sarnasem absoluutse (jumaliku) tõega. Niisugune arusaam kajastab spetsiifilist läänelikku tõe diskursust, milleni on jõutud samm-sammult.

Läänemaist vaimsust, enesepilti iseloomustab tõekesksus, veendumus, et tõde on objektiivne. Tõde määrab selle, mismoodi näeb meie jaoks välja päris maailm, mis sinna kuulub ja mis mitte. Kolmanda, intellektuaalse maailma kaudu on just tõde meile ülim väärtus, mille toel me lubame oma vaimumaailma teisi väärtusi. Lõplik, absoluutne tõde kogu maailma kohta on inimvõimetele kättesaamatu ja meie võimuses on üksnes taotleda, et inimlik tõde oleks üha sarnasem absoluutse (jumaliku) tõega. Niisugune arusaam kajastab spetsiifilist läänelikku tõe diskursust, milleni on jõutud samm-sammult.

Ükskõik, millist konkreetsemat ühiskonnaelu valdkonda me ka ei vaatleks, vaatab meile sealt vastu “tõde” oma spetsiifilisel kujul. Tõde on otsekui refrään, üha korratav liturgia. See tähendab tõe defineerimist kindlal viisil, ehk tõene on see seisukoht, mis vastab tegelikkusele. Tõene teadmine on verifitseeritav ehk kontrollitav. Maailm, milles me elame, on tegelik, sõltumata sellest, kas keegi subjektina seda maailma tunnetab või mitte. Näiteks Maa eksistents on täiesti võimalik ilma inimliigita ja tähistaevas Maa kohal jääb alles ka siis, kui keegi enam Maalt seda ilu ja haaramatust aukartlikult ei vaatle.

Selline ettekujutus maailmast annab faktidele erilise tähenduse. Kõik tegelikkuses aset leidnud sündmused on faktid, mida ei saa enam tagasiulatuvalt muuta. See tegelikkus asub kõrgemal igasugustest tõlgendamistest ja kokkuleppest. Vastasel juhul ei omaks tegelikkus mingit iseseisvat tähendust: nt kas Vene lennuk, mis alla tulistati, rikkus Türgi õhuruumi sisenedes riigipiiri või mitte. Kui vaja, siis arutletakse selle juhtumi üle ühel viisil, kui vaja, siis teisel. Türgi poolt vaadatuna on Türgi lenduritest, kes olid varem kangelased, saanud nüüd reeturid, kes tahtsid tekitada tüli “südamesõprade Türgi ja Venemaa vahel, et kukutada Erdogani” jne, jne. Enam ei huvita kedagi, kas faktiline rikkumine leidis aset või mitte, kuigi see annaks vastuse küsimusele, kes valetab.

Tõde ja progress on ühe ja sama mündi kaks poolt, tõe aktsepteerimine teeb võimalikuks tegeliku progressi, praktikas kontrollitava veendumuse, et homne päev on parem tänasest. Mitte et tulevik on paratamatult parem, vaid inimeste võimuses on teha homne paremaks tänasest ja kontrollida, kas see õnnestus. Lennuk, lendav vaip ja isesõitev ahi ei ole võrreldavad inimvaimu saavutused, sest esimene põhineb loodusseaduste tundmisel ja kasutamisel üldiseks hüvanguks. Lennuk ei tõuse ega maandu vastavalt Allahi (Jumala) tahtele, vaid tõuseb lendu ja maandub vastavalt lennuplaanile (inimeste soovile) kindlas punktis kindlal kellaajal.

Tõe seotus läänemaise teaduse ja tehnoloogia arenguga on eriti ilmekas. Teadus on üha täpsem tegelikkuse tunnetamise vahend, objektiivsete teadmiste kogumise, suurendamise viis. See tähendab: mitte otsetee lõpmatu tarkuse juurde, vaid võimalus vältida lõpmatu lolluse ja harimatuse vohamist. Teadus eeldab “uskumist tõesse, mis seisab kõrgemal inimesest, kuid on talle põhimõtteliselt kättesaadav”. Inimesele on antud õigus lõplikku tõde mitte teada, kuid samas kohustus seda otsida.

Tõde õiguses, eriti läänelikus kriminaalmenetluses on omaette tõsine teema. Tõe tuvastamine kriminaalmenetluse eesmärgina leidis esimest korda rakendamist inkvisitsiooniprotsessides. Lihtsustatud lähenemise korral tähendab tõde täna eeldust õiglaseks kohtuotsuseks, kuid tegelikus elus pole seda sageli või enamasti võimalik tagada. Kui kohut tuleb pidada ja otsuseid langetada kindlas ajavahemikus, siis võiks tõeotsimise justkui taandada teisejärguliseks või hoopis kõrvale heita. Esiplaanile kerkivad menetlusökonoomika ja õigusrahu kui baasargumendid, millest oleme ka siinmail palju kuulnud.

Ja see on väga suur problem, mis õõnestab meie usku õiglase õigusmõistmise võimalikkusse. Nii me ei saagi menetluse lõpuks teada, kas parteijuht ületas kiirust või mitte, võttis altkäemaksu või mitte, kas parlamendiliige oli autot juhtides umbjoobes või mitte. Kas inimeste loodud ja kokkulepitud kriminaalmenetluse protseduurid süüteo esinemist suudavad kinnitada, on keskne küsimus sanktsioonide määramisel. Kuid mis veelgi tähtsam, sellest sõltub kohtupidamise ja määratud karistuste legitiimsus, s.t kas inimesed peavad toimuvat õiglaseks, õigustatuks.

Isikukesksust võib nimetada ka personismiks. Läänemaist vaimsust, enesepilti iseloomustab isikukesksus, kus indiviidil on kõrge omaväärtus. Inimelu ja selle pühadus paikneb väärtushierarhia tipus, vaba isik evib vaba tahet ja võimalusi teha valikuid, millest tuleneb tema vastutusvõime (Bentham). Tulles õigussfääri juurde nendime, et õiguslik vastutus, süü on läänemaise arusaama järgi individuaalne ̶ inimene vastutab ainult selle eest, mida tegi, mitte selle eest, kes ta on.

Siin näeme pikaajalist arengut, mis ulatub antiikajast kaasaega. Sellest on põhjalikult kirjutanud Marcel Mauss juba 1930. aastatel. Oma artiklis[3] käsitleb ta mentaalset, kultuurilistest raamidest sõltuvat arengut „rolli“ (personnage) mõistest „persooni“ (personne) ja sealt edasi „mina“ (moi) mõisteni. Ta analüüsib enesekontseptsiooni kultuurilist arengut vanadest, algupärastest enesetajumise vormidest tänapäevase lääneliku arusaamani iseendast. Roll, mis omistatakse inimesele teiste grupi liikmete poolt, on kõige arhailisem inimeseks olemise vorm. Arusaam isikust saab alguse mõistest persona, nagu see on fikseeritud juba arhailiste hõimude juures, kus indiviid omamoodi lahustus hõimus, kollektiivis. Kuid samal ajal eristus sellest tänu tseremoniaalsele maskile, tiitlile, positsioonile, enda rollile elus maapeal ja taassünnile järglaste kaudu, kellele omistatakse sama saatus, eesnimi, tiitel, õigused ja funktsioonid.

Ladina persona tähendas teatavasti samuti traagilist maski, rituaalset maski, esivanemate maski. See traditsioon ulatub antiikaja algusaegadesse. Indiviid võis vastavalt maskile, mida ta kandis omada teiste jaoks erinevaid rolle. Sealt samast sai alguse areng, mis viis tänase läänemaise isiku mõisteni. Ka teistes suurtes tsivilisatsioonides avastati ühel hetkel individuaalsus (Mauss pakub selleks ajavahemikuks viimased sajandid enne Kristust), kuid edasi mindi eri teid pidi. Näiteks buddistide käsitluses on ego illusoorne ja kõiksus ning indiviid moodustavad lahutamatu terviku. Hiinas tähendas inimese nimi (ming) üksnes tema individuaalsust läbi kollektiivi. Indiviidi „nägu“ ja viljeldav eluviis on seotud sünnijärjestusega, seisusega, sotsiaalse asukohaga, esivanematega. Selles mõttes taoism ja buddism takistasid „persooni“ teket ning paljud teised suured religioonid-tsivilisatsioonid (nt islam) on võtnud omaks sarnased ideed.

Ladina persona tähendas teatavasti samuti traagilist maski, rituaalset maski, esivanemate maski. See traditsioon ulatub antiikaja algusaegadesse. Indiviid võis vastavalt maskile, mida ta kandis omada teiste jaoks erinevaid rolle. Sealt samast sai alguse areng, mis viis tänase läänemaise isiku mõisteni. Ka teistes suurtes tsivilisatsioonides avastati ühel hetkel individuaalsus (Mauss pakub selleks ajavahemikuks viimased sajandid enne Kristust), kuid edasi mindi eri teid pidi. Näiteks buddistide käsitluses on ego illusoorne ja kõiksus ning indiviid moodustavad lahutamatu terviku. Hiinas tähendas inimese nimi (ming) üksnes tema individuaalsust läbi kollektiivi. Indiviidi „nägu“ ja viljeldav eluviis on seotud sünnijärjestusega, seisusega, sotsiaalse asukohaga, esivanematega. Selles mõttes taoism ja buddism takistasid „persooni“ teket ning paljud teised suured religioonid-tsivilisatsioonid (nt islam) on võtnud omaks sarnased ideed.

Need kultuurid, kus hakati nägema inimindiviidi kui lõplikku ühikut, üksust, mis on sõltumatu kõigest muust Jumala poolt loodust, nagu läänemaailmas tavaks, on maailma mastaabis pigem erandid. Ja isegi läänemaailmas on tulnud ette mentaalseid tagasilööke, mil inimindiviidist saab taaskord ajaloo tuultes lendlev tolm ja tal on roll vaid koosluse seisukohalt. XX sajandil domineerinud behavioristlik sotsiaalpsühholoogia jäi õnnetuseks pidama just sedalaadi isiksuse käsitluse juurde, mis tuletati inimese grupilisest rollist, mis omakorda tulenes grupilistest ühiseesmärkidest.

Lepingukesksust võib nimetada ka kontraktismiks. Läänemaist vaimsust, enesepilti ja õiguskultuuri iseloomustab lepingukesksus. Vabad inimesed ja suveräänsed riigid sõlmivad omavahel vastastikku kasulikke lepinguid. Vabatahtlikult sõlmitud lepinguid tuleb täita, ütleb juba Rooma õigusest pärit põhimõte – pacta sunt servanda. Sõlmitud lepingutest mittekinnipidamine näitab, et ei hoolita tõest, et tegemist pole isikuga (riigiga), kellel on eneseväärikus, kes on usaldusväärne ja suudab oma tegude eest vastutada. Klubisse saamine ja klubis olemine eeldab, et vastatakse kindlatele nõuetele.

Adda Bozeman on lepingute sõlmimist Lääne tsivilisatsioonis kirjeldanud järgmiselt: „Lepingu teeb unikaalseks euroopaliku ajataju väljendusena just usalduse mõiste, mida see sisaldab. Usaldus ei tähenda mitte ainult inimeste võimet ette näha tulevasi aegu ja neid korraldada, seda seoses lubadustega edaspidi teha midagi või mitte teha, vaid ka minevikus endale võetud kohustuste siduvat olemust. Kõik läänemaised konstitutsioonid, õiguste deklaratsioonid ja õigusaktid, mis on pigem normatiivsed ja pole formaalsed või üksnes retoorilised, on täpsemalt analüüsides sedalaadi mõtlemise tulem. See tähendab, et neid ei saa kohaldada, siirdada teistesse tsivilisatsioonidesse, kus valitsevad totaalselt teistsugused poliittraditsioonid ja ajafilosoofiad.”[4]

Lepingu teeb unikaalseks euroopaliku ajataju väljendusena just usalduse mõiste, mida see sisaldab. Usaldus ei tähenda mitte ainult inimeste võimet ette näha tulevasi aegu ja neid korraldada, seda seoses lubadustega edaspidi teha midagi või mitte teha, vaid ka minevikus endale võetud kohustuste siduvat olemust. Kõik läänemaised konstitutsioonid, õiguste deklaratsioonid ja õigusaktid, mis on pigem normatiivsed ja pole formaalsed või üksnes retoorilised, on täpsemalt analüüsides sedalaadi mõtlemise tulem. See tähendab, et neid ei saa kohaldada, siirdada teistesse tsivilisatsioonidesse, kus valitsevad totaalselt teistsugused poliittraditsioonid ja ajafilosoofiad.

Lepingu sõlmimine ja täitmine eeldab seda, et kõik partnerid, lepingu subjektid tajuvad maailmas toimuvat ühtviisi ja lepivad kokku ainult neis asjades, mis neist tõepoolest sõltuvad. Lepinguid ei saa teha tuginedes lepingupoolte mõjust väljapoole jäävatele asjaoludele. Inimesed ei saa sõlmida omavahel lepingut näiteks aastaaegade vaheldumise suhtes, tehes näo, justkui sõltuks see nende tahtest. Seetõttu pannakse lepingutesse (nt tsiviilõiguses) force majore’i klauslid, mis välistavad lepingu kehtimise olukordades, mil hakkab mõjuma mingi väline ja pooltest sõltumatu faktor. Samuti ei saa sõlmida lepingut kaks partnerit, kui ühe tahtest sõltub kõik ja teisest mitte midagi. Lepingulised suhted on alati täpselt piiritletud raamidega, lepingupooled on võrdsed, väljaspool lepingut vastastikused kohustused puuduvad.

Lepingulise baassuhte vastand on klientelism, kus üks pool allub alati teisele, üks pool teeb kingitusi, on lojaalne. Teine pakub talle vastu kaitset, mõnikord öeldakse „teeb katust“, ja kõige kõrgem ülemus on Jumal. Klientelismis, mis iseloomustab nt islami ja slaavi õigeusklikku maailmataju, käsitletakse kogu maailma toimimist ja inimese rolli selles force majore’i tingimustes. Muslim, kelle arvates kõik asjad on Allahi otsustada, lisab iga sõlmitud kokkulepe juurde alati: „Kui Allah tahab“.

Islami kultuuritraditsioonis (tegelikult ka slaavi õigeusklikus) pole lepingute kui selliste positsioon samavõrra kõrge kui Läänes, vaid sõltub alati saatanliku ja jumaliku (madala ja kõrge) kõrvutamisest, nähtava ja nähtamatu kohalolust. Lepingus endas on midagi immanentselt patust ja pahelist, sest mis juhtub tegelikult, paneb paika kõige kõrgema tahe. Selle loogika järgi tähendavad inimestevahelised kokkulepped vaid kehtetuid tehinguid niisuguste subjektide vahel, kellest tegelikult midagi ei sõltu. See on ka põhjus, miks Jumalaga ei tehta lepinguid, sest Jumalale saab üksnes alluda.

Postmodernismi kriitika

Post-modernismi positsioonilt vaadatuna on eelnimetatud fenomenide näol (tõekesksus, isikukesksus, lepingukesksus) tegemist üksnes subjektiivsete konstruktidega, millest võib rääkida vaid suhtelises võtmes. Kõik need on lahutamatult seotud keelega ja võimuga, ja keel on kõige lihtsamalt öeldes „fašism“ (Barthes).

Post-modernismi positsioonilt vaadatuna on eelnimetatud fenomenide näol (tõekesksus, isikukesksus, lepingukesksus) tegemist üksnes subjektiivsete konstruktidega, millest võib rääkida vaid suhtelises võtmes. Kõik need on lahutamatult seotud keelega ja võimuga, ja keel on kõige lihtsamalt öeldes „fašism“ (Barthes).

Maurizio Ferraris, üks uue realismi liikumise loojatest ja postmodernistlike mõttesuundade kriitikutest, väidab, et näeme praegu kaks sajandit väldanud mõtteviisi kulmineerumist ja langust. Valgustuse algne motiiv oli teha maailma analüüsimine võimalikuks, võttes jumalikult autoriteedilt õiguse defineerida reaalsust ja andes selle inimesele ehk inimese mõistusele. Immanuel Kant kirjeldas valgustuse olemust 1784. aastal järgmisel viisil: “Valgustus on inimese väljumine omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada enda mõistust kellegi teise juhatuseta. Omasüüline on alaealisus siis, kui selle põhjus pole mitte aru puudumises, vaid otsustusvõime ja julguse puuduses kasutada oma mõistust ilma teise juhatuseta. Sapere aude![5] Julge kasutada omaenda mõistust!  ̶  selline on valgustuse juhtlause.”[6]

Descartes’i «mõtlen, järelikult olen» andis teadmise autoriteedi inimese mõtlemisele. Kuid kui ainus, mida saad teada, on su enda mõistus, siis jõutakse solipsismi, ehk nagu Schopenhauer seda väljendas: «maailm on minu kujutlus». XX sajandi postmodernistid läksid kaugemale, väites, et «ei ole midagi väljaspool teksti» ja et kõik meie ideed maailma kohta on tuletatud meile pealesunnitud võimumudelitest. See on viinud süllogismini, mille Ferraris võtab kokku nii: „kogu tegelikkus on konstrueeritud teadmise poolt; teadmine on konstrueeritud võimu poolt; järelikult reaalsus on konstrueeritud võimu poolt. Tõe ja vale samaväärseks muutmine on põhjustatud postmodernismist ja relativismist, mis on nõrgunud viimase enam kui kolmekümne aasta jooksul akadeemilisest maailmast ajakirjandusse ja sealt kõikjale mujale. See mõtteviis on tõlgendanud Nietzsche maksiimi «pole fakte, on vaid interpretatsioonid» arusaamana, et iga versioon toimunust on üksnes veel üks narratiiv, kus valesid saab välja vabandada «alternatiivse vaatenurga» või «arvamusega», sest «kõik on suhteline» ja «igaühel on oma tõde»“.[7]

Maurizio Ferraris toob välja kolm postmodernismile omast joont: kalduvuse irooniaks, desublimatsiooni ja deobjektiviseerimise.

Kalduvus irooniaks – igasuguse teooria tõsiselt võtmine on käsitletav dogmatismina. Seetõttu peab kõiki teoreetilisi konstrukte kirjeldades kasutama kohustuslikus korras jutumärke (“tõde”, “fakt”, “sugu”, “õigus” jne), mida tehes postmodernist tunneb suurimat naudingut. Need, kes julgevad mõistetelt jutumärgid ära võtta, on kas naiivikud või vägivallatsejad, lausa “fašistid”, sest igasugune mõistete tõsiselt kasutamine on mentaalse „fašismi“ ilming.

Kalduvus irooniaks – igasuguse teooria tõsiselt võtmine on käsitletav dogmatismina. Seetõttu peab kõiki teoreetilisi konstrukte kirjeldades kasutama kohustuslikus korras jutumärke (“tõde”, “fakt”, “sugu”, “õigus” jne), mida tehes postmodernist tunneb suurimat naudingut. Need, kes julgevad mõistetelt jutumärgid ära võtta, on kas naiivikud või vägivallatsejad, lausa “fašistid”, sest igasugune mõistete tõsiselt kasutamine on mentaalse „fašismi“ ilming.

Desublimatsioon – teatavasti on Freudi järgi kultuur suuresti seksuaalsuse sublimatsioon (mahasurumine, asendamine) alternatiivsetel viisidel. Desublimeerimine tähendab tungide “vabaks laskmist”, kuna loogiline arutlus ja intellekt on domineerimise vormid, ehe kehalisus on aga vabanemine, s.t revolutsiooniline ilming per se. Kui tahad astuda vahekorda arvuti või traktoriga, siis tee seda julgesti, sest vahet ju pole.

Lisaks niisugusele “repressiivsele desublimeerimisele” kritiseeritakse radikaalsel viisil moraali ja selle alustalasid, paljastades eriti võimulolijate pahelisust. Laia kasutamist on leidnud küsimine “Mis on pildil valesti?”, mida on eriti efektne esitada meedia vahendusel. Avalik arvamus on minetanud oma esmase rolli võimu kriitikuna ja muutunud tasapisi manipulatsiooni vahendiks. Veelgi enam, meedia abil muutub avalik arvamus areeniks, kus populismi kaarti saab kõige efektiivsemal viisil kasutada.

Deobjektiviseerimine ̶ kuna “fakte pole”, kõik on üks ja sama, sisaldub selles justkui võimalus üleüldiseks, ülemaailmseks leppimiseks. Oluline järelm on sõbralik globaalne solidaarsus, mis hakkab domineerima, prevaleerima tundetu ja vägivaldse objektiivsuse üle. See avaldub poliitkorrektsuse ja moraalse relativismina. Faktidel rajanevate argumentide hülgamine emotsioonide kasuks saab väärtuseks omaette.

Faktide koorma kõrvaleheitmises avaldub mingi teismelise rõõm – faktid on hariduse, autoriteedi, oma koha ja piirangute teadmise sümbolid. Lend tehnofantaasiatesse on seotud majandusliku ja sotsiaalse ebakindlusega. See paneb inimesi igatsema taga olevikust turvalisemat minevikku ja toidab nostalgiat. Äärmuslikel juhtudel loob see fantoomkodumaa, mille nimel ollakse valmis surema või tapma.

Nende kolme postmodernistliku suundumuse lõppväljund on “realitism”, elu mitte tegelikus maailmas, vaid osalemine n-ö reality show’s ehk Pomerantsevi poolt nimetatud elus “post-fakti maailmas, post-fakti ajastus”. Postmodernistlik objektiivse tõe eitamine viib realitism, mida kirjeldab hästi Peter Pomerantsev oma raamatus ja artiklis.[8]

Nii võib esitada TV saates kõrvuti tuumafüüsikut ja kolmanda silma spetsialisti, arstiteadlast ja selgeltnägijat-ravitsejat kui oma ala eksperte. Või luua TVs stseene igapäevaelust, kus tegelikult mängivad näitlejad kindlaid rolle (nt Krimmi okupeerimisel tuvastati korduvalt ühtede ja samade isikute osalemist kohalike elanikena, kes olid väidetavalt langenud Ukraina fašistide ohvriks). Või vastupidi, luua simulaakrum, kus unistuslikku maailma demonstreeritakse nagu päriselt eksisteerivat. Neid võimalusi saab kombineerida lõpmatuseni, põimides neid ka uudistesse ja reportaažidesse, mille tulemusel televaataja usub nähtut („see peab olema tõestisündinud, päris, kuna näidati TVs“).

Ekspertteadmised kaotavad tähtsuse. Kui omal ajal Isaac Asimov manitses deintellektualiseerumise ohtude eest, mille puhul “minu ignorantsus on sama hea kui sinu teadmised”, siis tänapäeval öeldakse üha sagedamini,”minu ignorantsus on ehe, seega parem kui sinu teadmised, mis on on rämps, sest segavad sul ja mul õigesti elada”. Brexiti liider Michael Gove väitis, et Suurbritannia inimestel on «ekspertidest kõrini», Trump lööb lärmi «magevoolumeedia» üle ja online-ajakirjanduses õilmitsevad «alternatiivsete uudiste» saidid.

Maurizio Ferraris esindab kaasaegse filosoofilise kultuuri kardinaalset muutust, mis tähistab lingvistilise pöörde lõppu. Filosoofidel on taas tärganud huvi reaalse maailma vastu. Teiseks tullakse tagasi tajumise, pertseptsiooni juurde ehk huvitutakse sellest, kuidas inimene tajub maailma. Kolmandaks teostatakse ontoloogiline pööre, mis tähendab suure hulga objektide taasavastamist.

Kolm märksõna, mis vastanduvad postmodernistlikele eksimustele, loogikavigadele: ontoloogia, krititsism, valgustuse taastulek.

Ontoloogia tähendab, et reaalsel maailmal on omad objektiivsed seaduspärasused. Post-modernism ajas segi ontoloogia epistemoloogiaga, ehk segas selle, mis on, sellega, mida me teame olevat. Näiteks vesi, aine valemiga H₂O, oli olemas ammu enne keemia kui teaduse tekkimist. Veel on ainena kindlad omadused ̶ muuhulgas võime tuld kustutada, aurustuda kõrgetel temperatuuridel, mis ei sõltu sellest, kas me neid omadusi teame või mitte. Reaalsus on esiletükkiv, muutumatu, mis lubab eristada reaalsust unenäost, teadust maagiast. Ontoloogia  on mittevahetatav, epistemoloogia on muutuv, vahetatav, arenev.

Krititsism, kriitiline pilk maailmale, mille eelduseks on realism. Haiguse ravi eelduseks on õige diagnoos ja vale diagnoosi korral õnnestub ravi üksnes juhuslikult. Irrealism on seevastu nagu muinasjutt lapsele enne uinumist. Seepärast tuleb irrealistil lasta demonstreerida enda tegelikku võimet muuta maailma või iseennast (nt demonstreerida loodusseadustele mitteallumist). Postmodernistliku dekonstruktsiooni asemel peab tulema esiplaanile rekonstruktsioon.

Valgustuse taastulek. Postmodernism tähendas omamoodi valgustuse tähtsuse eitamist, anti-valgustatuse puhangut (Habermas). Valgustus ütles, et teadmised annavad võimu. Postmodernism väitis vastupidiselt, et iga teadmise taga peitub võim, mida kogetakse negatiivse nähtusena. Seetõttu teadmised mitte ei vabasta, vaid on inimese orjastamise instrumentideks. Uus realism vastandab ennast otsustavalt sedalaadi obskurantismile ja progressi eitamisele.

Postmodernism tähendas omamoodi valgustuse tähtsuse eitamist, anti-valgustatuse puhangut (Habermas). Valgustus ütles, et teadmised annavad võimu. Postmodernism väitis vastupidiselt, et iga teadmise taga peitub võim, mida kogetakse negatiivse nähtusena. Seetõttu teadmised mitte ei vabasta, vaid on inimese orjastamise instrumentideks. Uus realism vastandab ennast otsustavalt sedalaadi obskurantismile ja progressi eitamisele.

Kokkuvõte

Ismidest kui teoreetilisest positsioonist, ideedest pole pääsu, kuid need ei tohi kunagi asetuda sotsiaal-kultuuriliste põhiväärtuste kohale. Uus realism lubab naasta tõe kui keskse kategooria juurde, mis üldfilosoofilises plaanis peab maailma tegelikuks, s.t tegelikkuses eksisteerivaks, mitte fiktsiooniks ega tahete kokkupõrke tulemiks. Teiseks lubab see tagasi tuua niisuguse isiku, indiviidi, kelle põhiolemuseks pole animaalsus ja instinktide maailm, vaid internaliseeritud väärtused, mis juhivad tema käitumist. Kolmandaks saame taas rääkida inimestevahelistest ja ka laiemalt lepingutest, mis kehtivad ja mille alusel muutub tulevik ennustatavaks, sest inimesed on vastutusvõimelised ja mitte tumedate  jõudude poolt liigutatavad marionetid.

Võib olla on neid baasväärtusi rohkem, kuid enamiku läänemaailma väärtustest seotus kolme eelkäsitletuga on ilmne. Siis jäävad meie jalad maa peale, kui ka mõte läheb mõnikord uitama mingitesse kaugetesse mentaalsetesse sfääridesse.

Lõpetuseks tsitaat Simon Blackburnilt:

„Me peame võitlema segase nihilismi, skeptitsismi ja künismiga. Me ei tohi uskuda, et kõik kõlbab. Me ei tohi uskuda, et kõik arvamused on ideoloogia, et mõistus pole muud kui võim ja et pole olemas tõde, mis peale jääks. Ilma kaitseta postmodernse iroonia ja künismi, multikulturalismi ja relativismi eest me jõuame kõik üheskoos põrgusse.“[9]

„Me peame võitlema segase nihilismi, skeptitsismi ja künismiga. Me ei tohi uskuda, et kõik kõlbab. Me ei tohi uskuda, et kõik arvamused on ideoloogia, et mõistus pole muud kui võim ja et pole olemas tõde, mis peale jääks. Ilma kaitseta postmodernse iroonia ja künismi, multikulturalismi ja relativismi eest me jõuame kõik üheskoos põrgusse.“[9]

 

[1] Vt N. Luhmann. Sotsiaalsed süsteemid. Ilmamaa, 2009.

[2] K. Popper.

Jaga postitust

Jäta kommentaar