Joonatan Nõgisto: Identiteet ja võim
Identiteedipoliitika tundub olevat tänapäevase poliitilise diskursuse üks kesksetest mõistetest. Tihti kuuleme seda mainitavat, kui meedias leiavad kajastust sooliste, seksuaalsete või rassiliste vähemuste probleemid. Identiteedipoliitika all pean ma silmas teatud lähenemist, mis keskendub identiteedile kui poliitilise maailma põhilisele substantsile. Nagu vihjab sõnapaaris sõna „poliitika“, on identiteedipoliitika huvitatud identiteedi suhtest võimuga. Kuivõrd poliitikaga määratakse ära, millised on ühiskonnas erinevate gruppide kohustused, õigused ja võimalused, on identiteedipoliitikat ajavate gruppide eesmärgiks võimu mõjutamine enda huvides. Identiteedipoliitika ise ei ole midagi uut, ka iseseisev Eesti Vabariik on ju suuresti eestlaste okupatsiooni tingimustes aetud identiteedipoliitika tulemus. Uus on aga mõiste laienemine: identiteedipoliitika ei ole enam vaid rahvuslike või usuliste gruppide pärusmaa, vaid nüüdseks organiseeruvad enda huvide edendamiseks ka grupid, mille identiteet põhineb rassi, soo või seksuaalsuse kategooriatel. Siinses artiklis mõistangi „moodsat“ identiteedipoliitikat kui teatud poliitilist projekti, mille eesmärgiks on sotsiaalse ebavõrdsuse kaotamine identiteetide vahel. Sellise projekti ettevõtnud gruppide eesmärgid ja vahel ka vägivaldsed taktikad on osutunud vastuoluliseks, mistõttu näevad paljud identiteedipoliitikas ohtu sõnavabadusele ja lääne ühiskonnale laiemalt. Jordan Peterson näeb moodsa identiteedipoliitika taga teatud „postmodernistlikku“ maailmavaadet, mis pärinevat 20. sajandi teise poole prantsuse mõtlejatelt nagu Jacques Derrida või Michel Foucault. Postmodernism on Petersoni käsitluse järgi marksistlike ideede ümberpakendamine, et need oleksid jätkuvalt tõsiselt võetavad olukorras, kus kommunistlike režiimide katastroofilised tagajärjed on saanud ilmselgeks [1]. Kuigi ma jagan Petersoni muret sõnavabaduse pärast lääne ühiskondades ning möönan, et identiteedipoliitika teeb tihti rohkem halba kui head, ei saa ma nõustuda väitega, et identiteedipoliitika on „postmodernne“ fenomen. Moodne identiteedipoliitika põhineb jätkuvalt suuresti uusajast pärit eeldustel võimu ning identiteeti olemuse kohta. Petersoni poolt „postmodernistidest neomarksistideks“ sildistatud mõtlejate käest on meil aga saadaval võimukäsitlus, mis seab just paljud moodsa identiteedipoliitika eeldused kahtluse alla.
Kuigi ma jagan Petersoni muret sõnavabaduse pärast lääne ühiskondades ning möönan, et identiteedipoliitika teeb tihti rohkem halba kui head, ei saa ma nõustuda väitega, et identiteedipoliitika on „postmodernne“ fenomen. Moodne identiteedipoliitika põhineb jätkuvalt suuresti uusajast pärit eeldustel võimu ning identiteeti olemuse kohta. Petersoni poolt „postmodernistidest neomarksistideks“ sildistatud mõtlejate käest on meil aga saadaval võimukäsitlus, mis seab just paljud moodsa identiteedipoliitika eeldused kahtluse alla.
Sotsiaalteadustes ja ka avalikkuse hulgas laiemalt on juba sajandeid domineerinud toimijakeskne võimukäsitlus. Sellise käsitluse juured on kõige selgemini jälgitavad 17. sajandi inglise filosoof Thomas Hobbes’i kirjutistes. Hobbes nägi võimu allikana teatud ühiskondlikku kokkulepet, mille sõlmivad inimesed, et lõpetada kõigi sõda kõikide vastu ning elada rahumeelselt koos. Loovutades oma loomupärased õigused, loob kogum indiviide kollektiivselt fiktiivse isiku – riigi. Sellel fiktiivsel isikul on ainuõigus valitseda ehk suveräänsus, mis on riigi hingeks. Suveräänsust peab aga keegi valdama. Ühiskondliku kokkuleppega antakse kellelegi õigus riigi fiktiivset isikut esindada ehk olla kujundlikult riigi pea. Hobbes arvas, et selleks peaks olema absoluutse võimuga kuningas [2]. Hobbesi võimuteooria oli mõeldud absoluutse kuningavõimu õigustamiseks. Siiski on seda modifitseeritud kujul kasutatud kõiksuguste poliitiliste eesmärkide õigustamiseks või kritiseerimiseks. Kuigi Hobbes arvas, et suveräänsuse valdajaks peaks olema ainult üks isik, võib see ka teistmoodi olla: sama rolli võib täita näiteks rahva poolt valitud esinduskogu või kollektiivne valitsus. Locke ja Rousseau arendasidki Hobbesi ühiskondliku lepingu ja suveräänsuse teooriat edasi märksa vabariiklikumas vormis. Püsis aga arusaamine võimust kui millestki, mis on kuskil ja kellegi käes. Sellise käsitluse järgi on võimu uurimiseks vajalik keskenduda institutsioonidele, kus võim asetseb, ja toimijatele, kes seda valdavad. Marksistlik teooria on suurel määral sellise võimukäsitluse edasiarendus. Marx pani rõhuasetuse aga struktuuridele: selle asemel, et vaadata võimu konkreetsete toimijate võimuna, vaatas ta võimu kui midagi teatud klassile kuuluvat. Industriaalrevolutsiooni järgses ühiskonnas on selleks Marxi meelest kodanlus. Riik, see hobbesilik suveräänsuse kehastus, eksisteerivat ainult klassivõitluse tingimustes. Kui paratamatu ajalooline protsess viib lõpuks klassivõitluse lahenemiseni sotsialismi ja kommunismi näol, kaob riik ning seega ka võim kui nähtus.
Moodne identiteedipoliitika ei ole sellest vägagi uusajalikust võimuraamistikust väljunud. Levinud on jätkuvalt samad ontoloogilised eeldused võimu kohta. Esiteks, et võim kuulub kellelegi või millelegi, olgu võimu omanikeks siis valged, mehed, heteroseksuaalid või cissoolised. Võim on seega ressurss mida mingi grupp omab ja võib kasutada teiste gruppide vastu. Teiseks on võim repressiivne nähtus, millega võimulolijad suruvad alla need, kellel võimu ei ole. Loomulikus seisundis olid justkui kõik identiteedid võrdsed, kuni võimu tekkimine põhjustas ebavõrdsuse identiteetide vahel. Siit tuleneb ka kolmas eeldus: võimuvaba maailm on võimalik ja selle saavutamine peaks olema poliitilise tegevuse eesmärk.
20. sajandi teisel poolel tekkis aga teistsugune lähenemine, mis ei näe võimu mitte kui ressurssi, mida keegi omab, vaid kui suhet, mis eksisteerib praktikas. See tähendab, et tuleb muuta ka uurimisfookust, uurida mitte võimu toimijaid, vaid võimu protsessi. Protsessikeskse lähenemise puhul kaotavad võimusuhete osapooled üldse oma iseseisva eksistentsi: identiteet ei ole enam midagi olemuslikult iseseisvat, vaid midagi, mis on ise konstrueeritud võimusuhete kaudu. Peeter Selg on sellist lähenemist võimule nimetanud kontinentaalseks relatsionalismiks [3]. Kuulsaim kontinentaalse relatsionalismi võimuteoreetik on kahtlemata Michel Foucault, kes keskendus suuresti võimu, tõe ja teadmise vahelistele seostele. Selle asemel, et uurida võimu riigiinstitutsioonides, nagu on tüüpiline, uuris ta seda esmapilgul üpriski kummalistes kohtades nagu kool, hullumaja või vangla. Foucault’ jaoks toimib võim läbi selle poolt konstrueeritud diskursuste. Iara Lessa on Foucault’ diskursuse definitsiooni selgitanud kui „mõtete süsteemi, mis koosneb ideedest, suhtumistest, tegevussuundadest, uskumustest ja praktikatest, mis süstemaatiliselt konstrueerivad subjekte ja maailma, milles nad elavad“. Täpsemaks selgituseks vajab selline käsitlus kindlasti näidet.
Esmapilgul võib tunduda, et seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejad ja nende vastased lähtuvad täiesti erinevatest põhimõtetest. Tuline debatt rühmade vahel varjab aga mõlema osapoole jagatud eeldust: seda, et inimese seksuaalne käitumine väljendab mingit sügavat tõde inimese olemuse kohta ning et inimesi on võimalik seksuaalsuse järgi jagada teatud tüüpidesse. Mõlemad rühmitused tegutsevad tegelikult sama seksuaalsust puudutava tõediskursuse sees, vaidlusküsimuseks on pigem, millist väärtust omistada identiteetidele, mida see diskursus toodab. See, mida tähendab olla teatud seksuaalvähemus, pole konstrueeritud mitte ainult mingi privilegeeritud heteroseksuaalse enamuse poolt, vaid pidevalt taastoodetud ja kinnistatud ka seksuaalvähemuste endi tegevuse läbi. Identiteedipoliitika on ise osa inimtüüpide kategoriseerimise projektist. Sellest annab tunnistust pidevalt pikenev LGBT akronüüm või kümnete valikutega sugude loend Facebookis.
See, mida tähendab olla teatud seksuaalvähemus, pole konstrueeritud mitte ainult mingi privilegeeritud heteroseksuaalse enamuse poolt, vaid pidevalt taastoodetud ja kinnistatud ka seksuaalvähemuste endi tegevuse läbi. Identiteedipoliitika on ise osa inimtüüpide kategoriseerimise projektist. Sellest annab tunnistust pidevalt pikenev LGBT akronüüm või kümnete valikutega sugude loend Facebookis.
See, kuidas me mõistame seksuaalsust, on aga vägagi hiljutine nähtus. Oma teoses „Seksuaalsuse ajalugu“ andis Michel Foucault ülevaate seksuaalsuse mõiste kujunemisest [4]. Homoseksuaalsusust näiteks ei olnud enne uusaega üldsegi olemas. Tõsi, seksuaalaktid samasooliste vahel muidugi toimusid ja võisid leida ühiskonna poolt tugevat hukkamõistu, kuid selliseid akte kutsuti lihtsalt sodoomiaks. Sodoomia tähendas igasugust seksuaalvahekorda, mis ei leidnud aset mehe ja naise vahel lapsesaamise eesmärgil. Sodoomia oli patt, aga kristliku arusaamise järgi oleme me kõik loomult patused. Sodoomia oli suhe, milleks kõik olid võimelised, selle praktiseerimine ei avaldanud mingit sügavamat tõde inimese olemuse kohta. Alles siis, kui seksuaalne tegevus sai teadusliku uurimise objektiks, võime rääkida seksuaalsuse sünnist. Sellest ajast peale avaldas inimese seksuaalne käitumine mingit sügavamat tõde tema olemuse kohta, teda sai selle järgi kategoriseerida ja eraldada teatud tüübiks, millega kaasnes ka arusaamine sellest, kuidas see inimene suhestub maailmaga. Foucault arvas, et üheks tähtsaimaks instrumendiks selle protsessi käigus on pihtimine. Nagu katoliiklikus kirikus pihitakse oma patte preestrile, nii pihime ka meie, tunnistades „tõtt“ oma seksuaalsuse kohta. Tuleb vaadata ainult kui palju LGBT kogukondades tähtsustatakse „kapist välja tulemist“, et näha, kuidas need kogukonnad ise aitavad raamistada LGBT identiteeti.
Nüüdseks peaks olema selge, et võim ei ole ainult represseeriv nähtus, vaid ka midagi konstruktiivset. Võim ei suru indiviidi maha, vaid loob ise indiviidi kõigi oma väärtuste, hoiakute ja võimalustega. Me ei räägi millestki, mis on iseenesest halb, vaid võimust kui ühiskonna paratamatust osast, mille erinevad avaldumisvormid võivad olla meile vähemal või rohkemal määral vastuvõetavad. Identiteedipoliitika kui suur vabastav projekt on seega võimatu; me saame oma tegevusega ainult võimu ümber kujundada, mitte seda hävitada. Kindlasti kujundab identiteedipoliitika ühiskonnas võimu ümber, aga seda ei maksaks ka vasakpoolsetel vaadata kui protsessi, mis viib paratamatult õiglasema ühiskonnakorralduseni.
Nüüdseks peaks olema selge, et võim ei ole ainult represseeriv nähtus, vaid ka midagi konstruktiivset. Võim ei suru indiviidi maha, vaid loob ise indiviidi kõigi oma väärtuste, hoiakute ja võimalustega. Me ei räägi millestki, mis on iseenesest halb, vaid võimust kui ühiskonna paratamatust osast, mille erinevad avaldumisvormid võivad olla meile vähemal või rohkemal määral vastuvõetavad. Identiteedipoliitika kui suur vabastav projekt on seega võimatu; me saame oma tegevusega ainult võimu ümber kujundada, mitte seda hävitada. Kindlasti kujundab identiteedipoliitika ühiskonnas võimu ümber, aga seda ei maksaks ka vasakpoolsetel vaadata kui protsessi, mis viib paratamatult õiglasema ühiskonnakorralduseni. Identiteedipoliitikaga kaasas käiv inimtüüpide aina täpsem kategoriseerimine asetab indiviidi aina kitsamasse kasti. Teada „tõde“ enda seksuaalsuse, rassi või soo kohta tähendab seada piirid ka iseendale. Kas inimene, kes jääb alati nägema ennast maailmas vaid mingi identiteedigrupi liikmena, saab tõesti olla vaba? Mis siis, kui midagi indiviidi juures ei klapi sellega, mida tema grupp liikmetelt ootab? Parempoolne poliitikakommentaator Milo Yiannopoulos on pidevalt vastuolude keskmes ning tema esinemised lõppevad tihti vägivaldsete vasakpoolsete protestijate algatatud tänavakaklustega. Tegu on pigem provokaatori kui tõsiseltvõetava intellektuaaliga [5]. Ainuke põhjus, miks Milo on üldse kuulus, on näiline konflikt tema vägagi rõhutatud homoseksuaalsuse ja parempoolsete vaadete vahel. Kuigi Milo pigem naudib pahameelt, mida ta LGBT kogukonnas põhjustab, näitab ta sellega, et ka väidetavalt vabameelses LGBT kogukonnas on teatud reeglid, milline peab olema seksuaalvähemus. Vasakpoolsed ei kohtle teda kui tavalist parempoolset vastast, vaid kui eriti ohtlikku nähtust, kuna ta lõhub LGBT kogukonna näilist vasakpoolset ühtsust. Seega isegi kui identiteedipoliitikat ajavad grupid saavutavad oma poliitilised eesmärgid, ei ole indiviidil vabadust olla see, kes ta soovib, vaid teda seni määratlenud võimusuhted asenduvad uutega. Küsitav on ka erinevate identiteedigruppide eesmärkide kokkusobitatavus. Rassiliste, sooliste ja seksuaalsete gruppide vahel võib leida pingekohti, näiteks küsimuses, kas läänelik feminism ei sunni mitte meie arusaamist soorollidest peale teistele kultuuridele, rikkudes nende „õigust“ kultuurilisele autonoomiale. Identiteedipoliitika võib selliseid pingekohti süvendada ja tekitada identiteedigruppide vahel uusi konflikte.
Jordan Peterson ja tema kaasmõtlejad teevad suure vea, kui nad heidavad kõrvale tohutult rikka intellektuaalse traditsiooni kui „postmodernistliku neomarksismi“. Isegi kui postmodernistidest prantsuse õpetlased tegutsesid vägagi vasakpoolses keskkonnas, võiks enne nende ideede kõrvaleheitmist vähemalt üritada nendest aru saada. Loodan, et olen näidanud, kuidas relatsiooniline võimukäsitlus, mida arendasid mõtlejad nagu Michel Foucault, on iseenesest väärtusvaba ning kuidas seda saab kasutada ka vasakpoolsete poliitiliste projektide kritiseerimiseks. Foucault tegi võimu nähtavaks seal, kus ta enne oli varjatud; mis väärtushinnang anda sellele maailmale, mille ta päevavalgele tõi, jääb meie endi otsustada.
Loodan, et olen näidanud, kuidas relatsiooniline võimukäsitlus, mida arendasid mõtlejad nagu Michel Foucault, on iseenesest väärtusvaba ning kuidas seda saab kasutada ka vasakpoolsete poliitiliste projektide kritiseerimiseks. Foucault tegi võimu nähtavaks seal, kus ta enne oli varjatud; mis väärtushinnang anda sellele maailmale, mille ta päevavalgele tõi, jääb meie endi otsustada.
[1] Philipp, Joshua. (21.06.2017) Jordan Peterson Exposes the Postmodernist Agenda . The Epoch Times. https://www.theepochtimes.com/jordan-peterson-explains-how-communism-came-under-the-guise-of-identity-politics_2259668.html (vaadatud 9.29.2017).
[2] Skinner, Quentin. (1999). Hobbes and the Purely Artificial Person of the State. The Journal of Political Philosophy: Volume 7, Number 1, 199, pp. 1-29.
[3] Selg, Peeter. (2015). Mis on relatsiooniline võimukäsitlus? Acta Politica Estica Nr. 6.
[4] Foucault, Michel. The History of Sexuality, vol. 1, Harmondsworth, Penguin, 1981.
[5] Grossman-Heize, Dahlia. (03.01.2017) Bad Things Milo Yiannopoulos Has Done, In Case His New Publisher Cares. Bitch Media. https://www.bitchmedia.org/article/bad-things-milo-yiannopoulos-has-done-case-his-new-publisher-cares-just-kidding-they-totally (vaadatud 1.10.2017).
