Joel Sang: Katse saada selgust

Postmodernismiga on nüüd vist kõik, kuigi mõnel pool provintsis inertsist veel selle taktis tiksutakse. Postmodernismil, esmajoones poststrukturalistlikel teooriatel, on algusest peale olnud vihaseid kriitikuid, kuid nüüd on talle esitatud vägagi ränk süüdistus, mida ka parimatel advokaatidel ei õnnestu kummutada: oma keelelise pöördega on just tema üle parda heitnud tõesuse kategooria, viinud meid tõejärgsesse olukorda ja humanitaaria kriisini.[1] Tegelikult polegi mõtet postmodernismiga nii ägedalt arveid õiendada, sest ta on oma võimalused ammendanud ja suremas loomulikku surma.

Postmodernismi nihilism on loonud soodsa pinna uusreligioossusele. Kas võiks olla prognostilise väärtusega Hasso Krulli, poststrukturalistlike teooriate kunagise maaletooja praegune suundumus – nüüd räägib ta pärimusest ja animismist?[2] Animism on üks haru üldisemast panpsühhismist, mida laias maailmas jutlustab edukalt Rupert Sheldrake. Tema õpetus maailmast kui igal tasandil teadvusega entiteetidest – isiksustena tuleb kohelda nii mikroosakesi kui ka taevakehi – on meilgi kõlapinda leidnud.[3] Jäägu küsimus, kas see nägemus saab valitsevaks ja hakkab kujundama meie vaimset atmosfääri, esialgu lahtiseks. Nentigem vaid, et mingi diskursusevahetus, suurem kultuuriline katkestus on igatahes käimas.

Mis tuleb postmodernismi asemele, milline on uus moevool, uus diskursus? Postmodernismi nihilism on loonud soodsa pinna uusreligioossusele. Kas võiks olla prognostilise väärtusega Hasso Krulli, poststrukturalistlike teooriate kunagise maaletooja praegune suundumus – nüüd räägib ta pärimusest ja animismist?[2] Animism on üks haru üldisemast panpsühhismist, mida laias maailmas jutlustab edukalt Rupert Sheldrake. Tema õpetus maailmast kui igal tasandil teadvusega entiteetidest – isiksustena tuleb kohelda nii mikroosakesi kui ka taevakehi – on meilgi kõlapinda leidnud.[3] Jäägu küsimus, kas see nägemus saab valitsevaks ja hakkab kujundama meie vaimset atmosfääri, esialgu lahtiseks. Nentigem vaid, et mingi diskursusevahetus, suurem kultuuriline katkestus on igatahes käimas. Aga ikkagi tasub küsida, mis saab hingusele läinud postmodernismist? Kas pööratakse talle otsustavalt selg? Vaevalt küll. Praeguse diskursuse lõpp on iseeneslik ja pole nii järsk. Et humanitaaria on kumulatiivne ja edasiminek tähendab siin eeskätt uute mõistete sigitamist, siis jääb osa postmodernistlikust sõnavarast ja võttestikust ilmselt ka edaspidi humanitaarteadustes käibele.

Diskursuse mõiste kohta on Internetis kümneid määratlusi. Vahest piisab, kui piirduda Janek Kraavi lihtsa definitsiooniga: “Diskursuse all on üldisemas tähenduses silmas peetud tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust või mingile kultuurilis-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust.“[4] Diskursus on laiem vaimuvool, mis  paneb end maksma humanitaar- ja sotsiaalteadustes, lisaks ka kirjanduses ja kunstis. Senise diskursuse raames on toimunud vähemalt tosin pööret (ajalooline pööre, dialoogiline pööre, pildiline pööre, ruumiline pööre jne), mis on vastava vaimulaadi ilmingud.

Täppisteadustes (osalt ka sotsiaalteadustes) räägitakse diskursusevahetuse asemel paradigmavahetusest (mõiste pärineb Thomas Kuhnilt). Lihtsustades öeldult toimub see siis, kui vaatlusandmed ei mahu enam senise teooria raamidesse ja kogu teoreetiline raamistik tuleb välja vahetada. Nii areneb teadus hüppeliselt – teisisõnu – revolutsiooniliselt.

Täppisteadustes (osalt ka sotsiaalteadustes) räägitakse diskursusevahetuse asemel paradigmavahetusest (mõiste pärineb Thomas Kuhnilt). Lihtsustades öeldult toimub see siis, kui vaatlusandmed ei mahu enam senise teooria raamidesse ja kogu teoreetiline raamistik tuleb välja vahetada. Nii areneb teadus hüppeliselt – teisisõnu – revolutsiooniliselt. Paradigma valik on iga distsipliini siseasi, diskursuse haare on märksa laiem.  Pole võimatu, et uudne moevool panpsühhism haarab ka loodus- ja reaalteadusi en gros. On ju selle propageerija Sheldrake hariduselt bioloog, ja juba nüüdki otsivad paljud bioloogid taimedest ja astronoomid kosmosest hinge ja vaimu.

Samasse pesakonda kuulub veel üks termin, mida eelnevas tekstis on juba kasutatud. 1990. aastatel lansseeris (jällegi!) Hasso Krull kultuurilise katkestuse mõiste, kuid jättis selle ripakile, lahti kirjutamata. Ta esitab oma kontseptsiooni ühel leheküljel[5] ja tal on öelda järgmist:

“Eesti kultuur on algselt üles ehitatud katkestuse motiivile. Esimene positiivne katkestus on lahtirebimine baltisaksa ja üldse saksa kultuurikooslusest, manifesteerides iseseisvust. Esimene negatiivne katketus on ajalooline müüt muistse iseseisvuse kaotamisest. Kõik järgnevad on olnud suuremal või vähemal määral nende kahe põhikatkestuse variatsioonid. Niisiis mõtlen katkestuse kultuuri all kõigepealt eesti kultuuri iseloomulikku soodumust üldse.”

Vaevalt on katkestus eesti kultuuri eriomane tunnus. Kui piirduda ainult kaunite kunstidega, siis on toonud katkestusi Euroopa kultuuri kasvõi pidev kunstivoolude vaheldumine, mille käigus uus on alati põlustanud eelneva. Eurooplastena in spe oleme meiegi käinud seda rada.

Pealegi kerkib küsimus, mis mastaabis tuleb neid katkestusi vaadelda. Kas kultuurilisi katkestusi võib täheldada ka üksiksiku tasandil, kui autor järsku oma loomelaadi muudab, näiteks Jaan Kross teeb lõpparve deklaratiivse vabavärsiga ja hakkab kirjutama ajaloolist proosat? Või on selleks vaja põlvkondade vahetust? Tulijad tõmbavad endale üldsuse tähelepanu ja astuvad enamasti opositsiooni eelkäijatega, kuulutades nende loomingu iganenuks, vahel ka neid otseselt kritiseerides (vrd Tuglase arveteõiendamist Vilde ja Särgavaga).

Siiski huvitavad meid siin vaid suured, kapitaalsed katkestused, millega kaasneb üldisem diskursuse muutus. Need käivad kaasas suurte ühiskondlike murrangutega.[6] Mainitud sai juba ärkamisaega. Edasi tulevad punktiirselt Noor-Eesti ja 1905. aasta sündmused; Siuru ja Esimene ilmasõda; arbujad ja vaikiv ajastu; Nõukogude okupatsioon ja kohustuslik sotsrealism; Hruštšovi sulaaja järelkajana kassetipõlvkond, semiootika ja generatiivne grammatika; perestroika ja patriootiline lauleldus; rahva vaesumine 1990. aastate algul ja küüniline vabavärss; globalismi pealetung, Internet ja tahvelmaali taandumine installatsiooni ning video ees…

Kui diskursusevahetus toimub normaalsel teel ja uus põlvkond vahetab välja vana, siis kaotavad eelkäijad oma koha parnassil, nad lihtsalt surutakse tagaplaanile. Kui aga tegemist on vägivaldse pöördega, siis võib see anda paradoksaalseid tulemusi: võimude poolt põlustatud põlvkond omandab rahva silmis erilise, vahest isegi teenimatu aupaiste.

Kui diskursusevahetus toimub normaalsel teel ja uus põlvkond vahetab välja vana, siis kaotavad eelkäijad oma koha parnassil, nad lihtsalt surutakse tagaplaanile. Kui aga tegemist on vägivaldse pöördega, siis võib see anda paradoksaalseid tulemusi: võimude poolt põlustatud põlvkond omandab rahva silmis erilise, vahest isegi teenimatu aupaiste. Nii juhtus see arbujatega, nii juhtus see pallaslastega, ühe provintsi kunstikooli vilistlastega. Kui kõik oleks läinud loomulikku rada, oleksid nende kohale astunud noored anded ja neist poleks saanud kultuslikke kujusid. Võibolla suhtuksime ka õndsasse “eesti aega” ilma vägivaldse juunipöördeta kui autoritaarse Pätsi repressiivsesse ajastusse, mis ei vääri mingit imetlust.

Püüdsin siin lahti harutada üht mõistepesa ja pean tunnistama, et mitte eriti edukalt. Taksonoomias on vasturäärkivusi. Aga eks suur tükk aja suu lõhki.

2019

 

 

 

[1] D. Monticelli, XX sajandi tõdedest XXI sajandi tõejärgsuseni. Humanitaaria vastutus. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 8–9, lk  607–623; R. Marling, Olukorraline teadmine tõejärgsel ajastul. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 8–9, lk 624–635.

[2] https://media.kuku.ee/tahenduseteejuhid20191013.mp3; https://etv2.err.ee/911612/plekktrumm-hasso-krull.

[3] R. Sheldrake, Dogmadeta teadus: uuriva vaimu vabastamine. Tallinn, Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2014; R. Sheldrake, Teadus ja vaimsed praktikad. Tallinn, Postimehe Kirjastus, ilmumas.

[4] J. Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Villjandi, Viljandi Kultuuriakadeemia, 2005, lk 122.

[5] H. Krull, Katkestuse kultuur. Tallinn, Vagabund, 1996, lk  7.

[6] “Üks selge näide, mis mulle tõesti katkestusena meenub, on XVIII/XIX sajandi vahetusel aset leidnud keeleline nihe. Saksa keeles ei saanud XIX sajand enam hästi aru, mida XVIII sajandil öeldi nendesamade sõnadega, mis olid kasutusel ka pärast sajandivahetust. Hegelit ei ole võimalik mõista XIX sajandi saksa keeles. Muutus keeleline mõtlemine, ja muutus pinnalisemaks.” (Linnar Priimäe märkus.)