Indrek Lepik: Igaühe renessansimees Joe Rogan
Teda pole ei televisioonis ega raadios, kuid 50-aastane Joe Rogan on üks kõige populaarsemaid saatejuhte maailmas. “The Joe Rogan Experience” on iTunesi podcast’ide kogus (1) juba aastaid esikümnes (2). Mitutkümmet miljonit kuulajat-vaatajat see parajasti tähendab, on avalike allikate põhjal raske täpselt öelda, kuid vähemalt paarteist miljonit kuulajat on saatel kindlasti (3). Võttes aga arvesse selle meediumi populaarsuse jätkuvat kasvu, suurenevad menukaimate saadete kuulajanumbrid aastatega mitmekümneprotsendiliselt. Rogani jõmmilik välimus ja lapselik uudishimu on selle fenomeni keskmes.
Kiilakas, turske, aga heas vormis — selline on temast esmamulje. Varajases nooruses võitluskunstidega alustanud Rogan jõudis kikkpoksis ka kõrgemal tasemel võistelda, enne kui 20ndate alguses karjäärile joone alla tõmbas. Mehe enda sõnul sundisid teda selleks aina sagenevad peavalud. Ootamatult sai tema elukutseks hoopiski püstijalakomöödia, mida ta sõprade kihutusel 1980ndate lõpul tegema hakkas ja mis talle juba paari aasta pärast elatise tagas. 1990ndad tõid edukad esinemised ja ka telerolli, kuid sajandi lõpp viis ta tagasi võitluskunstide juurde. Samuti 1990ndail alguse saanud Ultimate Fighting Championship ehk UFC, mis on tänaseni suurim vabavõitluse matše korraldav organisatsioon, palkas Rogani ekspertkommentaatoriks — ametisse, mida ta peab tänaseni. Raha ja nime tegi Rogan endale aga hoopis Eestiski tuntud “Hirmuvabriku” saatejuhina. Tõsielusaade, kus osalejad auhinnaraha eest igasugu trikke tegid ja solki sõid, suurendas Rogani kuulsust oluliselt ning andis tõuke nii tema koomikukarjäärile kui ka üleüldise kõlapinna laienemisele.
Kõige selle tulemusel nägi 2009. aastal ilmavalgust Rogani isiklik saade “The Joe Rogan Experience”. Sõbrast koomiku Brian Redbaniga käima lükatud projekti kontseptsioon oli esialgu Rogan ja Redban “sülearvutite ees jama ajamas” (4), tänaseks on tegu aga maailma ühe kõige populaarsema saatega nii podcast’ide maailmas kui ka võrdluses klassikalisemate tele- ja raadiosaadetega. Formaat on saatel lihtne — tunni või ka mitme kestel keskendutakse intervjuule ühe või paari külalisega. Mis on teinud selle aga paeluvaks niivõrd suurele kuulajaskonnale, on saate haare ja avatus.
Enam kui tuhande saate jooksul on stuudios käinud hulk kolleege komöödiamaailmast (näiteks Bill Burr või Amy Schumer), Hollywoodi tippnäitlejaid (Jamie Foxx), samuti lahterdamatu, “Jackass’ist” tuntud Steve-O või ka elukutseline provokaator Alex Jones (USA alt-right’i esindav raadiohääl ja vandenõuteoreetik). Erinevalt tavapärasest, kus näitlejad-muusikud käivad agentide mahitusel saadetes oma värsketest projektidest rääkimas, arutavad need inimesed Roganiga laiemaid ja üldfilosoofilisemaid küsimusi. Aga mitte ainult. Näiteks Steve-O kirjeldab avameelselt hoopiski oma tänaseks ületatud uimastisõltuvust.
Kõige laiema kõlapinnaga ongi saated, mis lahkavad paljusid aktuaalseid küsimusi Lääne (ja eriti USA) ühiskonnas. Konservatismi või, lihtsamini öeldes, kaine mõistuse eestkõneleja Jordan Peterson (5) on saates juba mitu korda esinenud. Põhja-Ameerika akadeemilisse maailma hiilinud “poliitkorrektsus” ja selle ohvrikultuurist kaasanne on Rogani ja Petersoni kesksed vestlusteemad. Stuudios on olnud ka biolooge ja etnolooge ning teisi elusorganisme uurivaid inimesi, kelle ta on kutsunud rääkima inimloomusest ja selle väljakujunemisest, selle asemel, et tõdeda: inimese omadused ongi üksnes sotsiaalne konstruktsioon.
Tõsi, Rogan tulistab tihti ka vastassuunas. Eelmainitud Alex Jones kinnitas eetris, et mõttelugejaist vampiirid kontrollivad meie mõistust. Jonesi puhul on tegu juba iseenesest provokaatori ja vast isegi satiirilise tegelasega, kuid ta pole ainus, kes sedalaadi jutuga eetris on käinud. Roganil on olnud saates 9/11 vandenõuteoreetikuid, lameda maa ja tulnuka-usku inimesi (neid, kes usuvad, et tulnukad on kindlasti olemas ning et nad on kas meie planeeti külastanud või ka aktiivselt siin) ja muid pealtnäha idiootsete uskumustega tegelasi. Tunne nende ideede idiootsusest saate jooksul tingimata ei vähene, ehkki ka Rogan ise on avalikult nii mõnegi teooriaga kaasa läinud. Kuid selles, et sedalaadi inimesed stuudiosse pääsevad, ongi “The Joe Rogan Experience’i” võlu. Just saates Petersoniga ütles Rogan, et ta ei taha vastanduda ega konflikti luua, vaid inimesed ära kuulata; seda isegi siis, kui nad tõsimeeli väidavad, et meid juhivad vampiirid või sisalikud.
Eriti just Donald Trumpi ajastul on USA meediamaastik partei liini pidi vastandunud. Fox News, mis Barack Obama ametiajal andis eetri inimestele, kes teda moslemiks kutsusid ja tema sünnitunnistuse kahtluse alla seadsid, kaitseb nüüd eranditult Trumpi kõiki eksimusi. MSNBC, mis pidas end Obama ajal selgelt valgeks meediaks, on asunud Trumpi ajastul presidendi soengutki naeruvääristama. CNN marsib seal kuskil vahepeal, tehes kogu poliitikast ühe ESPN-liku spordisõu. Kui selline tsirkus meeldib sügavalt vasak- ja parempoolsetele inimestele, siis enamikus tekitab see tülpimust. Rogan võib ju aeg-ajalt peaaegu et paberitega hulle saatesse kutsuda, kuid ta kuulab kõik ära ja esitab täpsustavaid küsimusi — seda nii Tom Delonge’i (legendaarse poppunk-ansambli Blink-182 asutaja) puhul, kes on loonud ühingu tulnukate maakülastuste uurimiseks kui ka publiku lemmiku Petersoni puhul, kellega Rogan küll selgelt maailmavaadet jagab, kuid kelle protestantlikule kriitikale seab ta vastu noorte eneseusu.
“The Joe Rogan Experience” annab hea pildi mehest endast. Saade läks pikka aega eetrisse väikesest stuudiost ühes Los Angelese vanas tööstuspargis. Seinal olid teiste seas politsei tehtud näopildid Elvis Presley’st, Rosa Parksist ja Jimi Hendrixist, kelle ansamblist The Jimi Hendrix Experience Rogan selgelt ka saate nimetamisel inspiratsiooni sai. Samavõrd sümboolselt seisab uue stuudio seinal Rogani selja taga suur Ameerika lipp.
Ühtpidi on Rogan jõmm, kellele meeldivad võitluskunstid, kes kütib metsloomi ja sõidab kiirete autodega. Teisalt on ta abielus ja isa, edukas ettevõtja ning tervislike eluviiside edendaja. Ta suitsetab kanepit, eksperimenteerib psühhedeelikumidega ja hõljub mitu korda nädalas helikindlas tsisternis täis kehatemperatuuril soolvett (sensory deprivation tank). Ta räägib vastutusest omaenda elu eest ja ratsionaalsusest samal ajal vandenõuteooriatega flirtides. Tema kriitikud vihjavad Ameerika lipule stuudio seinal ja ütlevad, et temast ongi koos Petersoni ja teiste mõttekaaslastega saanud alt-right’i häälekandja. Ta ise aga apelleerib pigem laiemale mõistele patriotism.
See kombinatsioon iseloomustabki tänaseks üht kõige populaarsemat jutusaadet kogu maailmas. Soundbite’idele toetuv vana ringhäälingumeedia on vähemasti USAs suuresti oma sisukuse minetanud, mistõttu pole tegelikult üllatav, et niivõrd suur hulk inimesi viitsib kuulata Rogani tundidepikkust jutusaadet. Talk-radio pole USAs muidugi midagi uut, kuid just see kesktee otsimine on see, mis internetipõlvkonda võlub. Jälgides ka seletava ajakirjanduse järkjärgulist populaarsuse kasvu, võib ehk järeldada, et uuele põlvkonnale on see eelistatuim ajakirjanduse vorm.
(1) – Apple’i iTunes’i kogu oli esimene podcast’ide ehk taskuhäälingu kogu, mis on kuulajanumbrite poolest selle maailma etalon.
(2) – http://podbay.fm/browse/top
(4) – https://thom-carnell.squarespace.com/writing-samples/2016/1/24/interview-joe-rogan
(5) – Jordan Peterson on end ise nimetanud klassikaliseks liberaaliks.
