Hendrik Lindepuu: Filosoof, kes kukutas kommunismi

Kolakowski

Leszek Kołakowski sündis 23. oktoobril 1927. aastal Radomis. Tema ema suri, kui Leszek oli kolmeaastane. Nii kasvas Leszek peamiselt isa käe all, kes oli vasakpoolsete vaadetega vabamõtleja, samas ei surunud isa oma vaateid kuidagi pojale peale. Näiteks oma lapsepõlve lugemisvara valis Leszek ise, keegi ei suunanud teda. Lapsepõlves loetud raamatutest ei liigutanud teda mitte muinasjutud, vaid pigem lood elu hammasrataste vahele jäänud ja vaesuses virelevatest inimestest. Radom oli tollal vaesepoolne tööstuslinn, Kołakowskile jäi ereda mälupildina meelde üks kerjus, kes oli nähtavasti alles hiljuti ameti kaotanud tööline – käsi mütsiga ette sirutatud ja määratu häbi silmis.

Tollal olid Leszeki lemmikkirjanikud Stefan Żeromski ja Joseph Conrad (kodanikunimega Józef Teodor Konrad Korzeniowski). Lapsepõlves luges Leszek huviga läbi ka Henryk Sienkiewiczi “Uputuse”, aga arvas siis, et see kirjanik tahab kangesti kõiki õpetada. Meenutagem, et näiteks Witold Gombrowicz on Sienkiewiczit lausa paranoiliselt sarjanud. Küpses eas Kolakowski on aga öelnud, et noorena ta lihtsalt ei osanud hinnata Sienkiewiczi huumorit.

Esimesest Łódźi koolist, kuhu Leszek pandi, löödi ta päevapealt minema. Esimesel tunnil küsis õpetajanna kõigi käest nende isikuandmeid, muuhulgas ka usutunnistust. Klassis oli peale katoliiklaste loomulikult juute (linna elanikkonnast oli juute umbes veerand), samuti saksa päritolu luterlasi. Kui järg jõudis Leszeki kätte, siis ütles ta: “Mina olen usutunnistuseta.”

Mõni aasta enne sõja puhkemist koliti Łódźi, mis oli Radomist mitu korda suurem, aga peamiselt samasugune tööstuslinn. Esimesest Łódźi koolist, kuhu Leszek pandi, löödi ta päevapealt minema. Esimesel tunnil küsis õpetajanna kõigi käest nende isikuandmeid, muuhulgas ka usutunnistust. Klassis oli peale katoliiklaste loomulikult juute (linna elanikkonnast oli juute umbes veerand), samuti saksa päritolu luterlasi. Kui järg jõudis Leszeki kätte, siis ütles ta: “Mina olen usutunnistuseta.”

Õpetajatädi sai maruvihaseks ja hakkas karjuma: “No vaadake, kõigil inimestel on oma religioon, näe, isegi juutidel on, aga siin on meil selline filosoof, kes ütleb, et tema on usutunnistuseta.” Löödigi siis koolist minema, aga et kooliaasta oli juba alanud, ei olnud esialgu muud varianti kui minna õppima erakooli – ja see oli tütarlastekool, peale Leszeki õppis seal veel vaid kaks poissi, juuti. Pärast käis Kołakowski Skorupka nimelises poistegümnaasiumis, mis oli korralik kool. Kołakowski ei olnud kunagi ka skaut –juba lapsest peale ei meeldinud talle mundrit kanda.

Saksa okupatsiooni ajal oldi sunnitud Łódźist lahkuma – sakslased võtsid lihtsalt korteri käest. 1942. aastani elati Skórnice külas, kus Leszek luges palju – sealses mõisas oli suur raamatukogu, kus polnud üksnes poola kirjandust, vaid saksa, prantsuse ja vene kirjandust, peamiselt originaalkeeles. Mõisaomaniku äraolekul käisid küll talumehed tulehakatiseks raamatuid varastamas, aga neid jäi ikka veel palju järele. Kołakowski õppis omal käel keeli: ladina, prantsuse ja saksa keelt. Õige peatselt hakkas ta prantsuse keeles lugema, luges läbi muu hulgas kõik Maurice Maeterlincki näidendid, mis jätsid talle sügava mulje.

Garbatkas elas teoloog Tadeusz Kordyasz, kellelt Leszek käis raamatuid laenamas ning temaga teoloogilistel ja filosoofilistel teemadel juttu puhumas, nii arutati kahekesi näiteks Aquino Thomase ja teiste kristluse klassikute üle. Vestlus käis suures osas ladina keeles (Leszek oli tollal 14-aastane).

1942. aasta sügisel koliti Garbatkasse, Leszeki tädi sai seal arstina tööd. Garbatkas oli vähe talumehi, aga palju intelligente. Pole ka imestada, see oli nn šlahtaküla, kus elasid vaesunud väikeaadlikud, kes enamasti harisid oma põldu ise. Meenutagem näiteks, et Czesław Miłosz on vist vaid üheainsa korra näidanud üles uhkust oma aristokraatliku sünnipära üle. Sünnimaa Euroopas kirjeldab ta, kuidas 1940. aastal Vilniusest Varssavisse pagedes läksid nad läbi ühe šlahtaküla, kus nii majad kui aiad olid palju paremas korras kui tavalises Poola külas. Poola aadelkond on Euroopas üsna erandlik nähtus: kui mujal Euroopas oli tavaliselt aadlikke 2–3 protsenti elanikkonnast, siis Poolas oli šlahta osakaal umbes 15 protsenti. Garbatkas elas teoloog Tadeusz Kordyasz, kellelt Leszek käis raamatuid laenamas ning temaga teoloogilistel ja filosoofilistel teemadel juttu puhumas, nii arutati kahekesi näiteks Aquino Thomase ja teiste kristluse klassikute üle. Vestlus käis suures osas ladina keeles (Leszek oli tollal 14-aastane).

Maa okupeerinud sakslased panid teatavasti Poola koolid ja ülikoolid kinni – milleks orjarahvale haridus. Poola põrandaalune riik toimis üsna tõhusalt, korterites ja kirikutes tegutsesid konspiratiivsed koolid. Ent Leszek Kołakowski eelistas ise ennast harida: luges ääretult palju ja õppis keeli. 1943. aastal arreteeris Gestapo Leszek Kołakowski isa ja samal aastal hukati ta ka Pawiaki vanglas (Saksa okupatsiooni ajal oli see suurim poliitvangla, sealt käis läbi enam kui sada tuhat poolakat, kellest 37000 hukati, ülejäänud saadeti edasi koonduslaagritesse). Nii see traagiline sündmus kui vastumeelsus sõjaeelse natsionalistliku ja klerikaalse Poola vastu tõukasid noore Kołakowski marksismi rüppe ja 1945. aastal astus ta Poola Töölisparteisse (ehk siis kommunistlikkusse parteisse).

Hiljem on Kołakowski öelnud, et marksism pakkus ratsionaalset ja mittesentimentaalset ajaloovisiooni, kus oli kõik ära seletatud, nii minevik kui tulevik. Ligitõmbav oli ka marksismi inimkesksus. Ja marksismiga kaasaminek andis veendumuse, et ühiskondlikes konfliktides ollakse rõhutute poolel. Ent õige peatselt hakkas marksistlik maailmapilt murenema.

Kokkupuude sovetifilosoofidega oli poolakatele üsna kainestav ja hirmutav kogemus. Iga päev peeti neile loenguid, aga loenguid pidavad nõukogude filosoofid – vabandust väljenduse pärast – olid lollid nagu lauajalad. Ühtki võõrkeelt nad ei osanud, nn kodanliku filosoofia kohta teadsid vaid seda, mida olid lugenud Leninilt ja Stalinit, vahel ka Marxilt või siis pigem Engelsilt. Pjotr Pospelov võttis taskust enda kirjutatud brošüüri marksismi-leninismi kohta ja luges selle poolakatele sõna-sõnalt ette. Samas tahtsid lektorid kangesti, et neilt küsimusi küsitaks. Poolakad pidid siis isekeskis enne arutama ja kokku leppima, mida küsida, et küsimus oleks nõukogude filosoofile üldse arusaadav.

1950. aastal saadeti Leszek Kołakowski koos kuue muu poola filosoofiga Moskvasse kolmeks kuuks täienduskursustele. Nende hulgas oli ka Tadeusz Kroński, kellest räägib Czesław Miłoszi Sünnimaa Euroopa viimane peatükk “Tiiger”, mis õigupoolest kuulub oma laadilt pigem Vangistatud mõistuse juurde. Kokkupuude sovetifilosoofidega oli poolakatele üsna kainestav ja hirmutav kogemus. Iga päev peeti neile loenguid, aga loenguid pidavad nõukogude filosoofid – vabandust väljenduse pärast – olid lollid nagu lauajalad. Ühtki võõrkeelt nad ei osanud, nn kodanliku filosoofia kohta teadsid vaid seda, mida olid lugenud Leninilt ja Stalinit, vahel ka Marxilt või siis pigem Engelsilt. Pjotr Pospelov võttis taskust enda kirjutatud brošüüri marksismi-leninismi kohta ja luges selle poolakatele sõna-sõnalt ette. Samas tahtsid lektorid kangesti, et neilt küsimusi küsitaks. Poolakad pidid siis isekeskis enne arutama ja kokku leppima, mida küsida, et küsimus oleks nõukogude filosoofile üldse arusaadav.

1955. aasta tõi juba totaalse taganemise marksismist: Poola vanad kommunistid hakkasid tollal rääkima Venemaast, GULAG-ist ja sovetisüsteemist. Kołakowski oli lugenud juba Koestlerit, Orwelli, Weissberg-Cybulskit. Üsnagi paljastavad olid ka 1953. aastal Läände putkanud julgeolekupolkovniku Józef Światło (sündinud Izaak Fleischfarb) pajatused Raadio Vaba Euroopas. RFE Poola osakonna juht Jan Nowak-Jeziorański on meenutanud, et kui Światło oli juba CIA käes, siis korraldati vastandamine ühe endise vangiga, keda Światło oli üle kuulanud (saamaks kinnitust, et Światło on ikka see, kellena end esitleb). Endine vang tundis lisaks Światłole ära ka oma käekella, mis ilutses nüüd julgeolekupolkovniku randmel.

Kui Kołakowski oli 1956. aastal esimest korda Pariisis, siis prantslased ei tahtnud uskuda Hruštšovi stalinismi paljastava referaadi ehtsusesse. Nad arvasid, et tegu on CIA võltsinguga ja olid kangesti löödud, kui poolakad neile kinnitasid, et tegu ei ole imperialistide kätetööga. 1957. aastal mõistis Poola Töölispartei juht Władysław Gomułka Keskkomitee pleenumil hukka Kołakowski kui revisionismi tähtsaima heeroldi. 1958. aastal kirjutas Fjodor Konstantinov Pravdas artikli Ida-Euroopa revisionistidest ning mainis nimepidi kolme: Imre Nagyt, Milovan Ðilasit ja Leszek Kołakowskit. Tegelikult polnud Kolakowski enam ammu revisionist, selleks pidi ju uskuma, et kommunistlikus ideoloogias on mingi õilis ja rikkumatu tuum. Mingil ajal püüdsid trotskistid Kolakowskit n-ö ära moosida. Prantslane Grinblat käis Varssavis ja kutsus teda Neljanda Internatsionaali salajasele põrandaalusele kongressile, aga Kolakowski ei tahtnud sõita, sest ilmselgelt oleks kongressil kubisenud nõukogude agentidest. Kolakowski ütles endale, et pagan päralt, olen küll valmis vanglasse minema, aga mitte trotskismi eest.

Kui Kołakowski 2003. aastal sai esimesena äsja asutatud Kluge preemia (Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogu preemia), siis oli tema nime taga just selline määratlus – filosoof, kes kukutas kommunismi.

Ignazio Silone tihti tsiteeritud ütlus, et tuleviku jaoks saab otsustavaks ekskommunistide võitlus kommunistidega, oli muidugi kirjanduslik liialdus, aga oma tõetera oli selles tõesti, ekskommunistidel oli üsna oluline roll kommunismi kukutamisel. Kui Kołakowski 2003. aastal sai esimesena äsja asutatud Kluge preemia (Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogu preemia), siis oli tema nime taga just selline määratlus – filosoof, kes kukutas kommunismi. 1976–1978 ilmus Kołakowski üks olulisemaid teoseid – Marksismi peavoolud: tekkimine, areng, lagunemine. Kolmeköiteline põhjalik marksismikäsitlus (kokku umbes 1400 lehekülge) lõpeb sõnadega: “Inimese Jumalaks upitamine, millele marksism andis filosoofilise väljenduse, lõpeb samamoodi nagu kõik individuaalsed või kollektiivsed inimese Jumalaks upitamise katsed: see ilmutab end inimese hädaoru farsiliku küljena.”

Kołakowski on saanud palju mitmesuguseid auhindu, ise tundis ta uhkust ka kahe veidi teistmoodi tunnustuse üle. Ta võeti Inglismaal kuningliku viskiselts liikmeks, millega kaasnes see privileeg, et sai üüratu raha eest osta selliseid haruldasi viskimarke, mis kaubandusvõrku ei jõudnud. 1997. aastal sai Kołakowski Premio Nonino, mille asutas 1975. aastal Nonino perekond, kes on üks kuulsamaid grappatootjaid. Seda preemiat, mis kujutab endast üsna ohtrat grappavaru, on saanud üle ilma tuntud intellektuaalid, kirjanikud ja teatrimehed (k.a. Peter Brook ja Jerzy Grotowski).

Kołakowski on vastanud küsimusele, kas ta peab end kristlaseks, nõnda: “Jah, ma ütleksin, et olen kristluse poolel, aga mitte sõjakalt. Ma ei võta osa kristlikest liturgiatest, ehkki need meeldivad mulle – eriti Trento missa, vana ladina missa. Aga ma ei osale missadel, ei käi pihil. Nii et kristlaseks saab mind nimetada üksnes üldises mõttes. Olen seotud kristliku traditsiooniga, evangeeliumite määratu jõuga, Uue Testamendiga. Ma pean kristlust meie kultuuri vundamendiks.”

Märt Väljataga tsiteeris paari aasta eest Jaan Kaplinski “Neljakuningapäevast” kirjutades (Looming, nr 10, 2015) 1973. aastal ilmunud Kołakowski artiklit ning mainis seejuures, et tol ajal polnud Leszek Kołakowski oma arenguloos veel jõudnud katoliikliku reaktsionääri faasi. Tegelikult võiks väita, et Kolakowski ei olnud kunagi katoliiklik reaktsionäär. Nagu juba öeldud, oli ta usutunnistuseta, teda ei olnud kunagi ristitud. Kolakowski ei kuulunud kunagi kirikusse, ei roomakatoliiklikusse ega mingisse muusse. Kołakowski on vastanud küsimusele, kas ta peab end kristlaseks, nõnda: “Jah, ma ütleksin, et olen kristluse poolel, aga mitte sõjakalt. Ma ei võta osa kristlikest liturgiatest, ehkki need meeldivad mulle – eriti Trento missa, vana ladina missa. Aga ma ei osale missadel, ei käi pihil. Nii et kristlaseks saab mind nimetada üksnes üldises mõttes. Olen seotud kristliku traditsiooniga, evangeeliumite määratu jõuga, Uue Testamendiga. Ma pean kristlust meie kultuuri vundamendiks.”

Ja teisest küljest võib siiski ka väita, et Kołakowski oli ometi katoliiklik reaktsionäär, aga seda juba ammu enne 1973. aastat. Teatud murdepunktiks võib lugeda 1960. aastate keskpaika, kui ta kirjutas kaks murrangulist kirjatükki. Essees “Jeesus kui prohvet ja reformaator” ütleb ta, et Jeesuse nime ega õpetust ei saa meie kultuurist lahutada ega kehtetuks tunnistada, kui see kultuur peaks edasi kestma ja looma. Seda esseed tsiteeris oma jutluses Poola legendaarne priimas Stefan Wyszyński. Muuseas, essee ilmus 1965. aastal nädalalehes Argumendid, mis oli Poola Ateistide ja Vabamõtlejate Liidu häälekandja.

Pikema essee (150 lk) “Müüdi kohalolu” kirjutas Kołakowski 1966. aastal. Kirjastus Czytelnik tahtis seda välja anda, kaks korda oli ladu tehtud ja kaks korda oli lugenud autor ka korrektuuri, aga asi jäi tsensuuri taha – 1966. aasta 21. oktoobril pidas Kołakowski Varssavi Ülikoolis kommunistliku režiiimi vastase kõne ning sai peatselt avaldamiskeelu, 1968. aastal kaotas ka oma professorikoha Varssavi Ülikoolis. Nii ilmuski “Müüdi kohalolu” alles 1972. aastal Pariisis. Kui senini oli Kolakowski kinnitanud, et elujaatamine saab toimuda vaid elu enese kaudu, mitte mingitele transtsendentaalsetele väärtustele viidates, siis nüüd oli tema seisukoht kardinaalselt muutunud: et elu mõtet võivad kinnitada vaid müüdid, eelkõige religioon. Ja et küsimus elu mõttest on õigupoolest religioosne küsimus.

Zbigniew Mentzel küsib oma mammutintervjuus “Huvitav aeg, rahutu aeg” (Czas ciekawy, czas niespokojny, 2007, 2 köidet) Kołakowskilt, kas tema filosoofilises mõtlemises on midagi, mis toob lohutust. Kolakowski vastas: “Ei, ei ole. Sest ma ei arva, et maailm on lõbus paik või et siis läheks järjest lõbusamaks. Ja ma ei tea, millega saaksin mina põhjustada, et maailm oleks lõbus paik. See ei ole seda ja punkt. Tõelist lohutust võib pakkuda üksnes religioosne perspektiiv.”

Muidugi, kui keegi soovib Kołakowskit reaktsionääriks nimetada, siis lasku aga käia. Teine poolakas, keda olen palju tõlkinud ning kes on mulle äärmiselt südamelähedane – Czesław Miłosz – armastas Berkeleys oma tudengitele aina korrata, et ta on reaktsionäär – sest usub heasse ja kurja. Lisaks kirjutas ju Miłosz “Teoloogilise traktaadi” (Valitud luuletused”, 2013, lk 375–392).

1968. aastal oli Kołakowski sunnitud emigreeruma – kodumaal ei olnud enam tööd ega avaldamisvõimalusi. Aasta pidas ta loenguid Montreali McGilli ülikoolis, seejärel Berkeleys, kus oli õppejõuks ka Czesław Miłosz. Berkeleys suhtlesidki Kołakowskid kõige enam Miłoszitega. Kolakowski ütles Czesław Miłoszi kohta, et ta väga keeruline persoon, sisemiselt äärmiselt tundlik. Kołakowski sõnul olid Miłoszil aina hingel usu, Jumala ja lunastuse probleemid. Pidevalt maadles ta religioossete küsimustega, justkui uskus, aga samas mõistis hästi ka uskmatuse põhjuseid. Ja veel – et inimkonna progressi idee oli Miłoszile üdini võõras.

Berkeley Ülikool pakkus Kołakowskile peale aastast professuuri ka jätkamist, ent Kołakowskid otsustasid Oxfordi All Souls College’i kasuks. Seda paljuski tütre Agnieszka pärast – ei tahetud, et tütar kasvaks kohas, kus narkootikumid on tänaval, kus on palju vägivalda. Oxfordis oli Kołakowski professor (Senior Research Fellow) kuni 1991. aastani. Pensionile jäädes sai ta aunimetuse Honorary Member of Staff. Paljud peavad Kołakowski peateoseks Marksismi peavoole, ent Kołakowski enda arvates on nendeks hoopis Horror metaphysicus (1988, e.k. 2000) ja Jumal ei ole meile midagi võlgu (Bóg nam nic nie jest dłużny, 1994).

Nüüd, kui Naeruvääristatud Jeesus on kaante vahel, on eesti keeles juba kuus Kołakowski raamatut, ehk siis kaks korda rohkem kui Soomes, Lätis ja Leedus kokku.

Nüüd, kui Naeruvääristatud Jeesus on kaante vahel, on eesti keeles juba kuus Kołakowski raamatut, ehk siis kaks korda rohkem kui Soomes, Lätis ja Leedus kokku. Leedu keeles on ilmunud vaid Horror metaphysicus, soome keeles kuuekümnendate keskel läbi saksa keele tõlgitud esseevalimik Inimene ilma alternatiivita (Ihminen ilman vaihtoehtoa) ja 1983. aastal raamatuke Kołakowski muinasjuttudega Ilus nägu (Kauniit kasvot). Läti keeles ei ole ühtki Kołakowski raamatut ilmunud.

Lõpetuseks üks lõik 1979. aastal ilmunud esseest “Kaotatud side”: “Soovi kuuluda tõelisesse ja elavasse kogukonda, unistus elust, kus inimesed suhtlevad omavahel ilma institutsioonide vahenduseta, on korduvalt iseloomustatud kui reaktsioonilist fantaasiat, kui meeleheitlikku katset eitada tänapäeva tsivilisatsiooni, kui ulmelist pagemist leebesse barbaarsusesse. Kas see on reaktsiooniline või mitte, aga see soov on meis tugevam kui kunagi varem ja otsib väljendust erinevates ideoloogilistes vormides. Ja arvamaks, et omadussõna “reaktsiooniline” ei ole üksnes kirjeldav (nimelt siis viitav mingite ammuste eluvormide juurde naasmisele), vaid ka halvustav, ei piisa progressi tunnistamisest, tuleb tunnistada, et midagi peale progressi ei olegi olemas: sõna selles tähenduses eeldatakse, et mõelda tagasipöördumisest tähendab alati mõtlemist halvemast. Seda seepärast, et kui sõna “reaktsiooniline” kasutada nii, et selline väärtushinnang sisaldub selles automaatselt, tuleb rajada kogu möödapääsmatu ja pideva progressi globaalne teooria, mille tõesus on pehmelt öeldes ümberlükkamatu.”

Jaga postitust

Jäta kommentaar