Hardo Pajula: Pilves Prometheused

Eessõna

Paar aastat enne Teist maailmasõda avaldas saksa filosoof Walter Schubart raamatu Euroopa ja Ida hing. See julgete spekulatiivsete üldistuste poolest kõike muud kui kitsi teos lähtub autori pärsia ja heebrea mõjutustega eooniõpetusest. Schubarti sõnul on maailma neli põhiajastut omakorda suguluses inimese nelja põhitüübiga, milleks on harmooniline, heroiline, askeetlik ja messiaadne. Euroopa on autori sõnutsi viimase tuhande aasta jooksul näinud harmoonilise inimese põhitüübiga riimuvat gooti ajastut ja selle 16. sajandi paiku välja vahetanud prometheusliku eooni, mille tunnusjooned määras omakorda ära heroiline inimene. 20. sajand olevat aga juba ettevalmistus messiaadse inimese näo järgi voolitud johannistlikku ajastusse.

Kui nii, siis toimetasid külma sõja aegses bipolaarses maailmas mõlemal pool raudset eesriiet oma hingelise põhitüübi poolest sarnased inimesed. Ida pool taheti ümber suunata Siberi jõgesid, külvata polaaroludes maisi ja vabastada elanikkond loodusjõudude laastava mõju alt. Lääne pool oli toon võib-olla vahest veidi vaoshoitum, aga suurejoonelistest eksperimentidest polnud puudust sealgi.

Rohkem kui tema uljas tulevikuprognoos pakub meile siinkohal huvi Schubarti Lääne viimaste sajandite elutunnetuse kirjeldus. „Ma nimetan teda prometheuslikuks inimeseks selle uhke titaani järgi, kes jumalate vastu mässu tõstis, selle nutika loodusjõudude allutaja järgi, selle vaimuhiiglase järgi, kes maailma oma plaanide kohaselt ümber tahtis vormida,“ iseloomustab Schubart (19) meie eooni peategelast. Kui nii, siis toimetasid külma sõja aegses bipolaarses maailmas mõlemal pool raudset eesriiet oma hingelise põhitüübi poolest sarnased inimesed. Ida pool taheti ümber suunata Siberi jõgesid, külvata polaaroludes maisi ja vabastada elanikkond loodusjõudude laastava mõju alt. Lääne pool oli toon võib-olla vahest veidi vaoshoitum, aga suurejoonelistest eksperimentidest polnud puudust sealgi.

Läänemaailma üheks olulisemaks katseks „maailma oma plaanide kohaselt ümber vormida“ võib vist pidada USA juhtimisel loodud ülemaailmset narkokontrolli süsteemi. Kirjutise juhtlauses osundatud tsitaadi järgi oli selle asjakorralduse eesmärgiks ei midagi vähemat kui ülemaailmne plaanimajandus. Mis võrreldes punaste Prometheustega harulise ambitsioonikuse osas puudu jäi (reguleerida sooviti siiski vaid üht tegevusvaldkonda), tehti geograafilise auahnuse vallas jälle kuhjaga tagasi. Kui sotsialistlik plaanimajandus vandus reaalsusele alla nüüd juba rohkem kui veerandsada aastat tagasi, siis kapitalistliku uimastimajanduse tsentraalse plaanimise kitsaskohtadest üritavad süsteemi eestkõnelejad veel jagu saada. Aasta-aastalt on aga puritaanidest apologeetide järjest meeleheitlikumad jõupingutused põrganud üha tugevamat vastuseisu nii uimastite tarbija- kui tootjariikides.

Käesolev kirjutis vaatabki tänapäevast rahvusvahelist pakkumise piiramise eesmärgist lähtuvat narkokontrolli süsteemi valdavalt majandusteaduslikust vaatevinklist.

Käesolev kirjutis vaatabki tänapäevast rahvusvahelist pakkumise piiramise eesmärgist lähtuvat narkokontrolli süsteemi valdavalt majandusteaduslikust vaatevinklist. Selleks antakse kirjatöö esimeses osas kõigepealt põgus ülevaade praeguse režiimi kujunemise tähtsamatest ajaloolistest teetähistest. Seejärel selgitatakse teises osas narkootiliste ainete pakkumise piiramise poliitika sisemisi vastuolusid. Isegi siis, kui kogu maailma hõlmav tsentraalne plaanimajandus oleks võimalik ja soovitav, peaksime leppima tõsiasjaga, et lõpuks istuvad keskametkonnas inimesed, kellel on omad avalikud ja varjatud eesmärgid. Kirjatöö kolmandas osas tulebki jutuks nn „pantvangistatud kohtuniku sündroom“ – s.o riikliku reguleerimise vallas ikka ja jälle korduv olukord, kus ühishuvi edendamiseks loodud ametkond satub just nende survegruppide mõju alla, kelle ohjeldamiseks see asutis kõigepealt üldse loodi.

Neljandas osas formuleeritakse otstarbeka narkokontrolli kolm põhiküsimust. Et vähemasti printsiibi tasandil peaks vastused kõigile kolmele küsimusele olema empiiriliselt põhjendatud, siis antakse viiendas osas põgus ülevaade narkokontrolli soovitavuse hindamiseks vajalike kvantitatiivsete hinnangutega kaasnevatest (tihtipeale ületamatutest) probleemidest. Kahes viimases osas analüüsitakse karmikäelise prohibitsioonipoliitika kõrvalmõjusid tarbija- ja tootjariikide poliitilistele institutsioonidele.

Maailmaajaloo edukaim narkoriik

Praegune ülemaailmse narkokontrolli režiim toetub kolmele sambale: 1961. aasta ühiskonventsioonile, 1971. aasta leppele psühhotroopsetest ainetest ja 1988. aasta konventsioonile narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega ebaseadusliku kaubanduse keelustamisest (McAllister 2012, 11). Nende kolme rahvusvahelise lepingu juured ulatuvad aga üleilmastumise hämaratesse algusaegadesse.

Juba alates Siiditeest oli Hiina Läänemaailmast majanduslikult kõvasti üle olnud. Oktsidendi vägevad himustasid kirevaid kangaid, teed, portselani ja teisi staatuskaupu, nende kaubanduspartnerid jäid aga paraku palju reserveeritumaks. Veel siis, kui Lääne tööstuslik revolutsioon juba täishoo sisse oli saanud, teatas imperaatori erivolinik kõrgilt: „Väljastpoolt Hiinat pärit kaupu saab kasutada üksnes mänguasjadena. Me võime nad vastu võtta, aga sama hästi ka ilma nendeta läbi ajada.“ (Kissinger, 48) 19. sajandi esimese poole lõpuks oli esimene lause võib-olla veel poolenisti õige, teine aga juba päris vale. Tubakaga segatud oopium ei olnud, tõsi küll, esmatarbekaup ega tootmisvahend, kuid juba 18. sajandi lõpuks oli selge, et sadadel tuhandetel hiinlastel oli ilma madak’ita – nagu kahe võimsa mõnuaine kombinatsiooni sealmaal nimetati – peaaegu võimatu toime tulla. Igatahes importis Hiina 19. aastasaja alguses Indiast tublisti üle 300 000 tonni oopiumi, mis on vaid veidi vähem kui see kogus, mida Rahvasteliidu hinnangul vajas sajand hiljem kogu ülejäänud maailm legaalseks meditsiiniliseks ja teaduslikuks otstarbeks (McAllister 2002, 11). Briti Indiast Hiinasse eksporditud oopium andis omavahelises kaubavahetuses esmakordselt jämedama otsa eurooplastele, ja kui britid esimeses oopiumisõjas (1839– 1842) Quingi impeeriumi kerge vaevaga põlvili surusid, said hiinlased tunda „maailmaajaloo kõige edukama narkoriigi, Briti impeeriumi täit jõudu“ (Ferguson, 224).

Rahvusvahelise narkokontrolli süsteemi teke ongi eelkõige tihedalt seotud globaalküla konstaabli vahetumisega. Olles vallutanud 20. sajandi künnisel Hispaanialt Filipiinid, pärisid ameeriklased ühtlasi ka sealse oopiumiprobleemi ning saarestiku piiskopist Charles Henry Brentist sai ülemaailmse prohibitsiooniliikumise eestkõneleja.

Rahvusvahelise narkokontrolli süsteemi teke ongi eelkõige tihedalt seotud globaalküla konstaabli vahetumisega. Olles vallutanud 20. sajandi künnisel Hispaanialt Filipiinid, pärisid ameeriklased ühtlasi ka sealse oopiumiprobleemi ning saarestiku piiskopist Charles Henry Brentist sai ülemaailmse prohibitsiooniliikumise eestkõneleja (McAllister 2002, 27). Põhiprobleemiks oli algusest peale see, mida hakata peale Aasia oopiumisõltlaste ja neid varustavate Lääneriikide monopolidega. Siin läksid ametit maha paneva ja uue sandarmi vaated teineteisest tublisti lahku. Britid pooldasid narkokaubanduse rahvusvahelist reguleerimist, kuid ei nõustunud ameeriklaste kõlbelistest kindlustundest lähtuva väga puritaanse hoiakuga. Enne seda, kui Teine maailmasõda kahe suure jõuvahekorra lõplikult Ühendriikide kasuks muutis, jõuti siiski kahel korral edasise suhtes teedrajava kompromissini. 1912. aasta Haagi konventsioon määras rahvusvahelise narkokontrolli režiimi põhijooned ja 1931. leppega tõmmati seadusliku ja ebaseadusliku narkokaubanduse vahele selge eraldusjoon (Collins, 9).

Vahetegemine rajanes omakorda nn „hinnangute süsteemil“, mille kohaselt pidid kõik lepinguga liitunud valitsused kõigepealt piiritlema oma meditsiinilisteks ja teaduslikeks vajadusteks nõutud narkootiliste ainete mahud. Säärased hinnangud määrasid omakorda ära üleilmse legaalse narkoturu suuruse, ülejäänu osas rakendati karme kontrollimeetmeid. Süsteemi üldine eetos oli seega kantud ajastule omasest usust plaanimajanduse võimalikkusesse ja soovitavusse. „See [1931. aasta konventsioon; H.P] reguleerib tervet üht tööstusharu üle kogu maailma, alates punktist, kus toore jõuab tehasesse, punktini, kus valmistoodang jõuab seadusliku tarbijani,“ kirjutas 1964. aastal tajutava pidulikkuse ja rahuloluga Rahvasteliidu narkokontrolliteenistuse endine pealik Bertil A. Renborg.

Loomulikult oli ebaseadusliku turu kammitsemine algusest peale väga problemaatiline ja USA kompromissitu positsioon ei teinud siin asja kuidagi lihtsamaks. Seetõttu saigi üleilmne narkokontroll uue hoo sisse pärast 1945. aastat, kui ameeriklaste vaieldamatu ülemvõim nende tegevusvabadust oluliselt suurendas. Sealt alates muutuvad rahvusvahelises narkopoliitikas valdavaks nakrootiliste ainete pakkumist piiravad meetmed, ja küsimused, mida teha sõltlastega ning nende vajadusi rahuldava ebaseadusliku turuga, tuuakse ameeriklaste täieliku prohibitsiooni altarile (Collins, 9). 1961. aasta ühiskonventsioon kodifitseerib olemasolevad rahvusvahelised lepped ja kuigi see põlistab ameeriklaste pakkumispoolse poliitika primaarsuse, töötavad jänkid sellele vastu, sest nende arvates on dokument varasematega võrreldes veel liiga leebe (McAllister 2012, 11).

Uus pööre karmistumise suunas leiab aset 1970-ndate aastate alguses. 1971. aastal kuulutab Robert Nixon uimastitele sõja, nii et korraks satub marihuaana isegi kõige ohtlikumate narkootiliste ainete nimistusse („A Brief History of the Drug War“). Rahvusvahelises plaanis hakkab aga üha rohkem narkoprobleemidega kokkupuutuvaid riike ameeriklaste leppimatus poliitikas nägema ainsat selget ja kasutuskõlbulikku mudelit (Collins, 9). Samal aastal, kui Nixon narkootikumidele sõja kuulutab, laiendab rahvusvaheline konventsioon narkokontrolli ka psühhedeelsetele ainetele, kuigi seal on piirangud esialgu nõrgemad kui opiaatide, kokaiini ja kannabise puhul.

1980-ndatel aastatel saab narkovastane hüsteeria Ühendriikides veel ühe vindi peale. 1990. aastal ütleb Los Angelese politseiülem senati ees tunnistusi andes, et „isegi juhuslikud narkootikumide tarvitajad tuleks maha lasta“ ja see võrdlemisi kategooriline seisukoht annab hästi edasi kümnendi üldise tonaalsuse.

1980-ndatel aastatel saab narkovastane hüsteeria Ühendriikides veel ühe vindi peale. 1990. aastal ütleb Los Angelese politseiülem senati ees tunnistusi andes, et „isegi juhuslikud narkootikumide tarvitajad tuleks maha lasta“ („A Brief History of the Drug War“) ja see võrdlemisi kategooriline seisukoht annab hästi edasi kümnendi üldise tonaalsuse. Aasta varem oli narkootikumide kuritarvitamist pidanud riigi „probleemiks number üks“ tervelt 64 protsenti küsitletud jänkidest! Sellel emotsionaalsel foonil oli ÜRO Peaassamblee oma 1988. aasta eriistungil ebaseadusliku narkokaubanduse edasise piiramise kõrval soovitanud ka mõnuainete tarvitamise kriminaliseerimist. Kui kümme aastat hiljem tuleb sama üldkogu lagedale donkihhotliku lööklausega „Narkovaba maailm – Me suudame seda!“ (Collins, 9), on keelatud ainete pakkumise piiramisest lähtuv puritaanlik poliitika tegelikult juba ummikusse jooksmas.

Sedamööda, kuidas 1998. aasta peaassambleel seatud eesmärgi saavutamatus üha selgemaks on saanud, on asjaomastes ringkondades hakatud järjest rohkem rääkima ja kirjutama pakkumiskeskse strateegia põhimõttelistest paradoksidest. Järgmine osa keskendubki nendele vasturääkivustele.

Pakkumise paradoks

1980-ndatel aastatel Ühendriikides alanud ja hiljem teistele riikidele ettekirjutatud poliitika on keskendunud esmajoones uimastite kättesaadavuse piiramisele. Kõnealune strateegia on lähtunud oletusest, et mõnuainete pakkumise oluline vähendamine tõstab viimaste hindu ja vähendab seeläbi nende tarbimist. Olemasolev statistika demonstreerib kujukalt selle lähtekoha paikapidamatust (vt joonis 1).