Hardo Pajula: Kaose käsilased

“Postmodernism  on vale. See on vale tehniliselt, eetiliselt, moraalselt, intellektuaalselt, emotsionaalselt ja praktiliselt,” kuulutas Toronto Ülikooli kliinilise psühholoogia professor Jordan Peterson mõned nädalad tagasi konverentsil, mille korraldasid Kanada sõnavabaduse eest seisvad tudengid. “See võib ju nii ollagi, aga miks see mulle peaks korda minema?” esitab imestunud lugeja selle peale igati põhjendatud küsimuse. Alljärgnevalt püüan ma põgusalt selgitada, mis on postmodernism, kuidas see meid igapäevaselt puudutab ja miks Kanada teadlase hävitav hinnang nii oluline on.

“Postmodernism  on vale. See on vale tehniliselt, eetiliselt, moraalselt, intellektuaalselt, emotsionaalselt ja praktiliselt.”

Kõige parem olekski vahest alustada professor Petersoni enda kõnekast juhtumist. Petersoni tee üleilmse kuulsuse poole sai alguse 2013. aastal, kui ta oma loenguid Youtube’i üles riputama hakkas. Eelmise aasta kevadeks oli neid vaadanud üle miljoni inimese. Ühel unetul ööl lisas Peterson oma kontole video “Professor poliitilise korrektsuse vastu”, mis tegi temast korrapealt üleilmse meediastaari. Selle aasta mais esines ta tunnistajana Kanada parlamendis. “Te võite olla päris kindel, et kui üle kogu maailma vaatab Kanada senati komisjoni istungit 350000 inimest, on apokalüpsis lähedal,” ei jõudnud Peterson ise nii suurt vastukaja ära imestada. Praeguseks on tema videoklippe vaadanud juba miljoneid inimesi.

“Te võite olla päris kindel, et kui üle kogu maailma vaatab Kanada senati komisjoni istungit 350000 inimest, on apokalüpsis lähedal.”

Peterson võlgneb oma ootamatult süllekukkunud tuntuse Kanada valitsuse seaduseelnõule C-16, mis kohustab kodanikke pöörduma teiste inimeste poole selliste isikuliste asesõnadega, mis vastavad viimaste valitud sooidentiteedile. Soomeugrilasel on oma tühipalja “tema”-ga sellest probleemist mõnevõrra raskem aru saada kui indoeurooplasel, aga eks meil tuleb seda enam pingutada. “Rahvad, keda piiravad keeled, milles sooneutraalsed asesõnad puuduvad, on püüdnud neid suurema võrdsuse nimel kunstlikult luua,” lohutatakse meid näiteks Milwaukee Ülikooli LGBT kogukonna veebilehel. Ma ei imestaks, kui mingi rühm siinseid sotsiaalteadlasi on endale sellise grandi ka juba kuskilt välja nuianud.

“Rahvad, keda piiravad keeled, milles sooneutraalsed asesõnad puuduvad, on püüdnud neid suurema võrdsuse nimel kunstlikult luua,” lohutatakse meid näiteks Milwaukee Ülikooli LGBT kogukonna veebilehel.

“Heakene küll, sa räägid Kanadast, aga meil on siin endalgi probleeme küllalt,” ütleb mulle – jällegi põhjendatult – skeptiline lugeja, kes on viitsinud minuga siiani kaasas püsida. Tõsi, perifeerne asukoht ja suhteline vaesus on meid siin suuremast sõgedusest eemal hoidnud, nii et minult ei nõua postmodernse dogma vastu astumine ligilähedaseltki sama julgust kui Petersonilt. Ent me sõidame sama rongi tagumistes vagunites. Olen juba mitmes kohas kirjutanud, et mind pani nendel teemadel esimest korda tõsiselt mõtlema skandaal, mis puhkes siis, kui Aadu Luukase fond tunnustas missioonipreemiaga Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Sama palju kordi olen rõhutanud, et mind ei häirinud tookord mitte küsimus sellest, kes kellega koos tohib elada, vaid see, millise kirglikkusega Twitter’i avangard ja osa peavoolumeediast perekonna ja traditsiooni kaitsjaid tümitama tõttas. Tänaseks olen aru saanud sellest, mida ma juba toona ähmaselt aimasin: asi ei ole meie homo- või Kanada transseksuaalides (keda C-15 kaitsma peab) – need, nagu kõik uued vähemus- ja ohvrigrupid, on vaid etturikesed palju suuremas mängus. See on kontekst, kuhu me Petersoni põrmustava hinnangu asetama peame. “Põhimõtteliselt on meil tegemist ideede sõjaga [ühel pool postmodernistlik sekt, teisel pool ülejäänud ühiskond, H. P.] ja see on analüüsitase, millel meil seda käsitleda tuleb,” sõnas Peterson samas loengus.

“Põhimõtteliselt on meil tegemist ideede sõjaga ja see on analüüsitase, millel meil seda käsitleda tuleb,” sõnas Peterson samas loengus.

Postmodernistliku maailmavaate nurgakiviks on õige tähelepanek, et iga nähtuse või teksti võimalike tõlgenduste hulk on pea lõpmatu. Ka nende järgmist küsimust – kui võimalike tõlgenduste hulk on lõpmatu, siis miks peaks üks teistest parem olema? – ei ole kerge kõrvale heita. Veelgi enam, see küsimus nõuab vastust. Kui me väidame, et kõik tõlgendused või uskumused on võrdselt väärtuslikud või väärtusetud, pole võimalik ilmas toimetada, aga me peame siin toimetama. Seega peitub postmodernistlikus maailmapildis sisemine vasturääkivus: kui üks alusmüüt pole parem kui teine, kui iga tõlgendus on sama hea kui mistahes muu, siis miks me peaksime just soo-, seksuaal-, rassi- ja etnilisest jne jne identiteedist nii suurt numbrit tegema? Sellele küsimusele ei ole mõistlikku vastust, ja ega keegi ei üritagi seda pakkuda. Esiteks pole loogika ja sidusus postmodernistide silmis kuigi hinnatud. Teiseks osutub kogu nende dogma lähemal vaatlusel ühe teise õpetuse kattevarjuks.

Pärast Solženitsõni Gulagi arhipelaagi ei leidnud isegi Prantsuse vasakintellektuaalid enam endas marksismi kaitseks jõudu. Nad jätsid lõplikult hüvasti lootusega, et töölisklass kord kodanluse kukutab ja andsid 1970-ndatel aastatel Marxi õpetusele uue vormi. Kui varem räägiti majanduslikust võimust, siis nüüd sai see mõiste tunduvalt avarama sisu. Doktriin ise jäi aga laias laastus muutumatuks: ühiskond on rõhujate ja rõhutute vaheline antagonistlik nullsummamäng. Nüüd oldi aga rõhutud enam mitte töölisena, vaid soo, seksuaalse sättumuse, nahavärvi jne pärast. Ainulises keskendumises võimule kui inimese põhilisele liikumapanevale jõule avaldub aga neomarksistlike postmodernistide maailmapildi veel üks sisemine vasturääkivus. Pidades kõige kurja allikaks domineerimist, tahavad nad vähemasti sõnades maailma võimust kui sellisest vabastada. Ent seda arulagedalt utopistlikku eesmärki on võimalik ellu viia vaid täielikku võimu omades ning seda nad marksistidena tegelikult ka taotlevad ja sellest siin õigupärast jutt käibki.

Pärast Solženitsõni Gulagi arhipelaagi ei leidnud isegi Prantsuse vasakintellektuaalid enam endas marksismi kaitseks jõudu. Nad jätsid lõplikult hüvasti lootusega, et töölisklass kord kodanluse kukutab ja andsid 1970-ndatel aastatel Marxi õpetusele uue vormi.

“Jaga ja valitse!” on iidne põhimõte ja postmodernne arusaam võimalike identiteetide lõpmatusest laseb neomarksistidel seda rakendada enneolematus ulatuses. “Kuivõrd ainus asi, millesse nad usuvad, on võim, siis võite olla täiesti kindlad, et nad kasutavad seda igasuguste kõhklusteta,” hoiatas Peterson. Kui midagi peale võimu ei ole olemas, siis käib sõda võimu pärast, ja kui see on nii, siis võib võimu vabalt kasutada, sest midagi muud ju kasutada pole; ei ole loogikat, konsensust ega heausksete inimeste vahelist mõistuspärast arutelu, on vaid võimu- ja identiteedigruppide vaheline hobbeslik sõjaseisund. “Psühhoanalüütikuna kipun ma järeldama, et see on just see, mida nad tahavad: ajada meid rassilise, etnilise ja soolise identiteedi, sugueluliste eelistuste ja väljendusvabaduse pinnal omavahel tülli. Kõik need lõputult paljunevad grupiidentiteedid kutsuvad meid kaosesse ja see on just see, mida ma silmapiiril näen. See peab lõppema ja see peab lõppema nii kiiresti kui võimalik,” jätkas Peterson.

“Psühhoanalüütikuna kipun ma järeldama, et see on just see, mida nad tahavad: ajada meid rassilise, etnilise ja soolise identiteedi, sugueluliste eelistuste ja väljendusvabaduse pinnal omavahel tülli. Kõik need lõputult paljunevad grupiidentiteedid kutsuvad meid kaosesse ja see on just see, mida ma silmapiiril näen. See peab lõppema ja see peab lõppema nii kiiresti kui võimalik.”

Võla- ja rändekriisid on lääne vahepealsest nõiduslikust jõukusunest üles äratanud, meie jalge all liiguvad võimsad jõud, me elame segaste aegade künnisel (tegelikult juba ammu nende keskel), keset suurt ideoloogilist konflikti. Kõigi südametunnistusega inimeste esmaseks mureks peaks olema see, et need ühiselust väljajuurimatud lahkhelid jääksid ideede pinnale ega sillutaks teed sortsidele. Petersoni sõnul pole kirjeldatud vastasseis üksnes ideoloogiline, see on ka filosoofiline, “võib-olla isegi sügavam kui filosoofiline – see võib olla koguni metafüüsiline või teoloogiline – kõik sõltub sellest, kui sügavale te vaatate.” Ma usun, et konservatiivse temperamenditüübiga inimestel pole põhjust muretseda. Tuleviku ajaloolased kirjutavad, et Lobjaka lääne (vt PM 12.6.16) tagasirullimine algas 2017. aastal. Samal aastal tähistati ka reformatsiooni 500. aastapäeva.

Petersoni sõnul pole kirjeldatud vastasseis üksnes ideoloogiline, see on ka filosoofiline, “võib-olla isegi sügavam kui filosoofiline – see võib olla koguni metafüüsiline või teoloogiline – kõik sõltub sellest, kui sügavale te vaatate.”