Hardo Pajula: Ainuke õnnetooja
Ülemöödunud aastal surnud Frankfurter Allgemeine Zeitung’i kaasväljaandja Frank Schirrmacheri mälestuseks asutas temanimeline fond auhinna, millega tunnustatakse “silmapaistvaid saavutusi meie ajastu mõtestamisel”. Neist esimene omistati 2015. aastal saksa kirjanikule Hans Magnus Enzensbergerile, teise sai sel aastal Michel Houllebecq. 28. septembril pidas prantslane Zürichis auhinna üleandmise puhul oma tänukõne.
Houllebecq alustas võrdlemisi süngetes toonides ja väitis, et paljudele prantsuse ajakirjanikele valmistaks tema surm tõelist heameelt. Omalt poolt lubas ta aga jõudumööda osade ajalehtede pankrotile kaasa aidata. “See on väga keeruline,” möönis ta, “sest Prantsusmaal toetab ajalehti riik” ja lisas, et ta peab seda “kõige häbiväärsemaks riigi raha kulutamise viisiks”. Ometi nägi kirjanik siin siiski ka optimistlikke märke. Tema sõnul on kogu vasakpoolne meedia – ja Houllebecqi arvates on kogu Prantsuse meedia vasakpoolne – raskes seisus. Meedia madalseis annab omakorda tunnistust aga sügavamatest probleemidest: Prantsusmaa vasakpoolsed on rängas kriisis ja nende allakäik on pärast François Hollandi ametisse astumist veelgi kiirenenud. Seetõttu on pahempoolsed üha “agressiivsemateks ja kurjemateks muutunud. Siin on tegemist klassikalise juhtumiga nurka surutud loomast, kes tunneb surmahirmu ja on ohtlik”.
Houellebecqi sõnul ei ohusta tema eksistents ega ta raamatute müügiedu mitte niivõrd “poliitiliseks korrektsuseks” nimetatud režiimi, vaid nähtust, mida ta nimetab oma kõnes “uueks progressivismiks”. Kirjanik peab selle mõttesuundumuse alusepanijaks marksistlik-maoistliku taustaga prantsuse esseisti Daniel Lindenbergi, kes avaldas 2002. aastal mõnekümneleheküljelise vihiku Üleskutse korrale: Uurimus uutest reaktsionääridest. “Mind paigutati kohe uute reaktsionääride esiritta,” rääkis Houllebecq. Kuigi pealkirjast võis jääda mulje, nagu tahaksid uued reaktsionäärid korra majja lüüa, oli Houellebecqi arvates lugu pigem vastupidi. Korrale kutsuti just uusi reaktsionääre: “Tähelepanu, te olete unustanud vasakpoolsetega ühineda, aga seda viga annab veel parandada!”
2002. aastal heideti Lindenbergile ette – Houellebecqi arvates õigustatult –, et ta oli uute reaktsionääride alla arvanud kõige erinevamad inimesed, kelle vaadetest oli väga raske mingitki ühist nimetajat leida. “Aga kui uued reaktsionäärid üksteisest tõepoolest sedavõrd erinevad, siis just seetõttu, et nende vastased, uued progressivistid, kujutavad endast üha kitsamat väikest ja äärmiselt pretensioonikat kildkonda.” Nii kuulusid Lindenbergi reaktsionääride nimistusse tavaliste parempoolsete kahtlusaluste kõrval ka kommunistid ja üldse kõik need, kes “polnud valmis turumajanduse reegleid kõrgeima eesmärgina tunnustama”. Reaktsionäärid olid nii riikliku suveräänsuse pooldajad kui ka prantsuse ja teiste rahvuskeelte kasutusala kaitsjad. Inimene, kes oli vastu sellele, et tema maa Euroopa föderaalses ruumis lahustub, oli reaktsionäär, nagu ka inimene, kes ei pooldanud üleüldist inglise keelele üleminekut. Reaktsionäär oli muidugi ka parlamentaarset demokraatiat ja parteisüsteemi umbusaldav kodanik, muidugi ka see, kes arvas, et valijaskonnalt võiks teatud küsimuste puhul sagedamini nõu küsida. Ka internetti, nutitelefonidesse, massimeelelahutusse ja -turismi liigleigelt suhtuv inimene oli loomulikult reaktsionäär. Oluline polnud seega mitte kõikvõimalike uuenduste olemus, vaid uuenduse fakt kui selline. “Lindenbergi progressivistliku usutunnistuse järgi elame praegu parimatel kõigist ajastutest ning ükskõik milline uuendus teeb selle teistest ajastutest juba niigi kõrgelt üle oleva ajastu veelgi paremaks,” võttis Houellebecq kokku Lindenbergi kreedo.
Houellebecqi sõnul olid kolmeks kõige sagedamini ja kõige põhjalikumalt tsiteeritud “uueks reaktsionääriks” peale tema veel selle aasta alguses surnud ulmekirjanik ja muusik Maurice Dantec ning kümme aastat tagasi lahkunud esseist ja romaanikirjanik Philippe Muray. Nendest kolmest on just Houellebecqi peetud omalaadseks prohvetiks, ent “see pettekujutlus on tekkinud tänu sellele, et just minu raamatute ilmumise ajal on miskipärast aset leidnud väga dramaatilised sündmused.” Nii ilmus Alistumine Prantsusmaal just samal päeval, kui toimusid rünnakud Charlie Hebdo toimetusele. New York Times’is Platvormi ilmumise puhul ilmunud leheloos heitis kirjanikku usutlenud ajakirjanik Houellebecqile ette, et see liialdab islami ohuga. “Läks aga nii, et see intervjuu ilmus New York Times’is 11. septembril 2001. aastal,” meenutab kirjanik. Kuigi Houellebecqi arvates lõbustab Jumal, Juhus või mõni muu julm jumalus end sellega, et loob tema raamatute ilmumise ja traagiliste sündmuste vahele imelikke kokkulangevusi, hindab ta oma kahe sõbra prohvetlikke võimeid enda omadest kõrgemateks.
“Aga kui me nüüd suuremat pilti vaatame, siis mida ma nii väga olen ette näinud?” küsis ta oma kõnes. Saare võimalikkuses kujutatud transhumanismi võidukäigu kõrval on tema tuntuimaks tulevikupildiks Alistumises maalitud mõõduka islamipartei võimuhaaramine Prantsusmaa 2022. aasta presidendivalimistel. Praegu ei ole aga tema sõnul mõõdukast islamist just liiga palju märke. “Selle mõõdupuu järgi olen ma halb prohvet,” tunnistas ta. Mingid sarnasused raamatu tegevustiku ja tegelikkuse vahel on siiski olemas. Nii oleme tunnistajaks Prantsusmaa ja teiste Euroopa ülikoolide selgroo paindlikkusele. Sellele kergusele, millega nad lähevad ükskõik millistele järeleandmistele, niipea kui mingi naftamonarh oma suure kukruga silmapiirile ilmub. “Siin avaldub taaskord prantslaste loomupärane kollaboratsionistlik kalduvus,” märkis ta mürgiselt. Me näeme ka seda, et paljudes linnaosades ei julge noored tüdrukud end enam nii seksikalt või provotseerivalt riidesse panna kui varem. “Ma ei ole kindel, kas see on hea või halb,” jättis ta seejuures hinnangu andmata. Kokkuvõttes söandas ta end prohvetiks pidada vaid selle sõna osalises tähenduses. Ta olevat prohvet, kelle ettekuulutused täituvad väga aeglaselt.
Ent kuidas on lood teise kahega? Mida Maurice Dantec ette kuulutas? Ulmekirjanikuna rääkis ka Dantec transhumanismist, ent erinevalt Houellebecqist, kes kirjutas peamiselt selle nähtuse geneetilistest aspektidest, huvitasid Danteci esmajoones inimese ja masina ühtesulamisest tekkivad probleemid. Houellebecqi sõnul nägi aga just Dantec teistest kõige varem ette agressiivse ja vägivaldse, maailmavallutamisplaanidest hingestatud islami taasilmumist. Ta nägi seda ette, sest oli läinud Balkani sõdade ajal Bosniasse ja see oli üks esimesi maid, kus rahvusvahelise džihaadi ninamehed oma sõdureid ette valmistasid. “See oli peamine põhjus, Maurice Dantec sõitis Bosniasse ja mõistis, mis seal toimus. Ta oli ainuke.”
Kõige huvipakkuvam oli aga seisukoht, milleni Maurice Dantec seal jõudis. Lääne valitsused, eriti Prantsusmaa oma, suhtusid tollal oma uude võistlejasse üleolevalt. Lääs pidi võitma, sest selle väärtused – sekularism, demokraatia, liberalism, inimõigused jne – on alternatiivist kõvasti üle. Pealegi (sellest aga valjult ei räägitud) olid läänel palju paremad relvad. Dantec nägi aga paraku midagi muud. Siinkohal viib Houellebecq jutu oma teisele mõttekaaslasele. “Nende kirjutised võivad küll paljuski erineda, aga selles kohas langevad nad kokku ja täiendavad üksteist.” 2002. aastal oli Philippe Muray avaldanud suurema tähelepanuta jäänud süngelt iroonilise teksti Armsad džihadistid. “Armsad džihadistid, kartke lühikestes Bermuda-pükstes mehe raevu! Kartke tarbijate, ekskursantide, turistide ja huvireisijate vagunelamutest kerkivat viha! Kujutage vaid endale ette, kuidas me oma lõbudes ja meelelahutustes püherdame ja sel kombel järjest nõrgemaks muutume,” kirjutas Muray, kelle arvates suudaks vaid kristluse või juutluse taoline spirituaalne jõud islamile vastu seista.
Siinkohal tegi Houellebecq kõrvalepõike Prantsuse revolutsiooni ajalukku. Alphonse de Lamartine’i Žirondiinide ajaloos, mida ta just parajasti lugevat, oli teda esmajoones jahmatanud revolutsionääre hingestanud usk. Just see usk pani neid sooritama kujutlematuid kangelastegusid ja lubas neil Prantsusmaa vastu liitunud Euroopa riigid sõjaliselt alistada, olgugi et samal ajal lõõmas riigis endas veel mitu kodusõjakollet. “Kas meil, liberaalsetes demokraatiates, on 21. sajandi alguses veel samasugune vabariiklik usk?” küsib ta siinkohal retooriliselt ja jätkab: “Niimoodi küsida tähendab ka juba ühtlasi vastata.”
Peale selle rabas teda revolutsionääride tohutu julmus. Olevat täiesti võimalik mõista tema kaasmaalasest filosoofi Joseph de Maistre’i, kelle jaoks Prantsuse revolutsioon oli läbi ja lõhki satanistlik riitus. Lamartine’i raamatu igal neljandal või viiendal leheküljel silgatakse ringi piikide otsa torgatud peadega. Säärastel hirmulugudel pole otsa ega äärt. Kõige kuulsamas neist on juttu Lamballe’i printsessist, kelle laibalt üks ülestõusnutest vulva ära lõikas ja sellest endale valehabeme tegi. Teisal on juttu mahalöödud peadega mängitud keeglist ja oma vanematele haudu kaevama pandud lastest. Sagedasti korduvad episoodid, kus timuka abilised giljotiini alt kukkunud pea üles tõstavad, et sellele publiku vilekoori saatel veel paar viimast kõrvakiilu virutada. “Nende Prantsuse revolutsionääride kõrval näivad Islamiriigi tegelased veel suhteliselt tsiviliseeritud.”
Taolistes verdtarretavates lugudes peituvat ometi ka väike lootuskiir. Üldiselt ollakse seisukohal, et usust – olgu see siis religioosne või revolutsiooniline – inspireeritud inimene on võimeline nii kangelastegudeks kui ka mistahes julmusteks. Aga mis siis, küsib kirjanik, kui asi on pigem vastupidi? Nii et vahel inimene lihtsalt joobub vägivallast, julmusest ning verest ja haarab sel juhul oma tegude õigustamiseks ükskõik millise usu järele. Sellisel juhul võtavad tapatalgud ja veresaun järjest suuremad mõõtmed ning võivad viimaks terved riigid kaosesse paisata. “Ja siis järsku saab see kõik läbi. Miks jõudis Prantsuse revolutsioon lõpule? Miks sai inimestel ühe ropsuga sellest vereorgiast kõrini? Me ei tea seda. Ühel hetkel, ilma nähtava põhjuseta, jätsid inimesed järele ja verejanu sai otsa. Ja võib-olla läheb nüüd ka nii, ilma nähtava põhjuseta, segastel asjaoludel ja vaikse visinaga kaob ühel päeval ka Islamiriik?”
Kõne järgmises osas hüppab Houllebecq Alexis de Tocqueville’le ja tsiteerib võrdlemisi pikka lõiku Tähelepanekutest Ameerika demokraatiast:
“Kujutlegem korraks neid uudseid jooni, mis võiksid iseloomustada despootiat meie maailmas. Kõigepealt tuleb mulle silme ette lugematu hulk ühetaolisi ja võrdõiguslikke inimesi, kes ajavad väsimatult taga väikesi labaseid lõbusid, millega nad oma elu täidavad. Kõik nad kisuvad oma poole, ligimeste saatus ei lähe kellelegi korda: lapsed ja lähedased sõbrad esindavad igaühe jaoks kogu inimkonda; inimene seisab oma kaaskodanikega ühes reas, aga ta ei näe neid, ta puudutab neid, aga tema kompimismeel on surnud; ta on olemas ainult iseendas ja iseenda jaoks, ja kuigi tal ongi veel perekond, siis isamaad tal õieti-öelda enam ei ole.
Kõigi niisuguste inimeste kohal kõrgub üks määratu suur hooldaja, ainus võim, kes tagab, et nad oma väikesed naudingud kätte saavad, ainus, kes valvab nende saatuse järele. See võim on absoluutne, pedantlik, järjekindel, ettenägelik ja malbe. Kui tema eesmärgiks oleks inimeste ettevalmistamine meheea tegudeks, siis oleks ta vahest natuke isa moodi, kuid tema taotleb hoopis vastupidist, ta püüab inimesi hoida igaveses lapsepõlves. Ta soovib, et kõik kodanikud tunneksid elust rõõmu – tingimusel, et sellega nende ihaldused piirduksidki. Ta aitab meelsasti kaasa nende õnnele, aga ta tahab olla ainuke õnnetooja, kodanike õnne ainuke hindaja; ta tagab neile julgeoleku, teab ette, mida nad tahavad, ja ka rahuldab nende vajadusi, ta pakub neile võimalusi lõbutseda, korraldab kõiki nende peamisi asjaajamisi, reguleerib nende ettevõtmisi, sätestab pärandusõigust ja jaotab pärandusi. Ühesõnaga, ta teeb, mis võib, et neid täielikult vabastada mõtlemise vaevast ja elamise murest.”
“Mis ideedesse puutub, siis kätkeb see lõik endas kõiki mu kirjutatud raamatuid,” kõneles Houellebecq kommentaariks ja lisas vaid ühe momendi: kui Tocqueville’i üksikindiviidil olid veel sõbrad ja perekond, siis meie ajal tal neid enam ei ole. “Isoleerumisprotsess on lõpule jõudnud.”
Mis ideedesse puutub, siis sisalduvad selles samas lõigus Houellebecqi sõnul ka pea kõik Philippe Muray raamatud. Ent tänapäevane “määratu suur hooldaja” ja “ainus võim” ei ole oma loomult enam mitte isalik, vaid emalik. See uus ajastu, mida Philippe Muray ette kuulutas, kujutab endast vaid matriarhaadi tagasitulekut oma uues vormis – nimelt riigina. “Kodanikke hoitakse jätkuvas lapsepõlves ja suurim vaenlane, mida lääne ühiskonnad välja üritavad juurida on mehelik ajastu, see on maskuliinsus ise,” rääkis Houellebecq. Tema sõnul on prantsuse ühiskonna areng pärast sotsialistide võimu juurde naasmist Muray ennustustega jalustrabaval määral kooskõlas olnud. Muutused on olnud kiiremadki, kui Muray oleks osanud ette näha. “Asjaolu, et Prantsusmaast on Rootsi järel saanud teine riik maailmas, kus prostituutide kundesid karistatakse, oleks minu arvates isegi Philippe Murayt tõeliselt üllatanud.”
Prostitutsiooni keelustamine tähendab ühiskondliku korra ühe samba kõrvaldamist. See tähendab, et abielu muutub võimatuks. Ilma abielu kitsaskohti õgvendava prostitutsioonita läheb see hukka ja koos abieluga läheb hukka ka perekond ning kogu ülejäänud ühiskond. “Prostitutsiooni ärakaotamine tähendab Euroopa ühiskondade jaoks lihtsalt enesetappu,” põrutas Houellebecq – ma võin üksnes arvata, mis näo meie feministid nüüd selle jutu peale teevad.
Seetõttu võib Houllebecqi sõnul ennustada salafistlikule islamile suurt tulevikku. Džihadismile tuleb tema arvates varem või hiljem lõpp, sest inimesed lihtsalt tüdinevad ühel hetkel pidevast veresaunast. Aga islami pealetung läheb kummatigi just siis lahti, sest selle poolt on demograafia ning lastetu Euroopa on endale juba nööri kaela pannud. Ja see ei ole aeglane enesetapp. “Kui sündimuse määr langeb juba kord 1,3 või 1,4 peale, lähevad asjad tegelikult päris kiiresti.”
Säärases olukorras ei puutu intellektuaalide debatid kiriku ja riigi lahutatusest, islamist ja muust enam üldse asjasse, sest need vaatavad mööda ainsast olulisest tegurist: abielupaari ja perekonna olukorrast. Seetõttu ei olevat tema arvates ka imestada, et viimase paarikümne aasta jooksul on ühiskonna kohta midagi huvitavat ja asjakohast öelda olnud mitte elukutselistel intellektuaalidel, vaid nendel, keda huvitab inimeste tegelik elu, st kirjanikel. Ja küllap just see asjaolu Houellebecqile ja tema kahele mõttekaaslasele uue reaktsionääri tiitli tõigi.
Kusjuures Muray ja Danteci puhul polnud Houellebecqi meelest määrav mitte nende kirjanduslik andekus, kuigi ka see oli harukordne, vaid nende julgus ja sõltumatus. “Neile ei läinud korda, kui üks või teine ajaleht nendest ära pööras, nad lasid sel juhtuda, nad ei kartnud seista täiesti omapäi. Nad kirjutasid lihtsalt ja üksnes oma lugejatele, ilma et nad oleksid mõelnud piirangutele või kartnud, mida kuuluvus ühte või teise ringkonda neile endaga kaasa toob. Teiste sõnadega, nad olid vabad inimesed.”
Nende vabadus oli aga vabastav. Tänu nendele on prantsuse intellektuaalid end tänaseks Houellebecqi hinnangul vasakpoolsuse hullusärgist lahti harutanud. Nad on vabad ka seetõttu, et nad ei ole enam sääraste pühaks peetud suurvaimude mõju all, kes nende eelkäijaid veel oma lummuses hoidsid. Esimene, kes sellest näiliselt igipüsivast mausoleumist välja visati, oli Marx. Veidi hiljem maeti maha Freud. “Nietzschega ei ole veel nii läinud, aga ma olen kindel, et varsti järgneb neile ka tema.”
“Ma ei saa öelda – ja ma tahan seda eriti rõhutada –, et prantsuse intellektuaalid oleksid iseenda vabastanud,” sõnas kirjanik kokkuvõtteks. “Tõde on see, et meie vabastasime nad. Meie lõikasime läbi neid sidunud köidikud ja ma olen uhke, et mul oli kõiges selles Philippe Muray ja Maurice Danteci kõrval oma osa. Kedagi meist ei oleks võinud pidada suureks mõtlejaks, selleks olime me liiga palju kunstnikud, aga me oleme mõtlemise vabastanud.” Teistel tuleb siit nüüd ise edasi minna. Elagu nad siis Prantsusmaal või mujal.
