Andres Soosaar: Meditsiini piirid

Meditsiin ja arstimine on mõne aastatuhande jooksul läbinud pika ja küllap käänulisegi arengutee inimese eksistentsiaalse olukorra mõistmisel ja selle parandamisel. Meditsiini põhiülesanne on tervise saavutamine ja hoidmine ning võimalikult tõhus toimetulek haigus(t)ega. Toimetulek haigustega on omakorda tihedasti seotud paratamatuse ilmingutega inimeste elus. Meditsiin on olnud suuteline kõrvaldama või leevendama konkreetseid sümptomeid teatud haiguste puhul (nt nakkushaiguste ravimisel antibiootikumidega) ja samas tunnetama paratamatuse korral selgemini ka omaenda võimekuse piire. Terviseprobleemid võivad inimesi tabada mistahes eluperioodil, mistõttu võib meditsiin sekkuda inimese ellu mistahes hetkel. Et meditsiini enda sisemine areng on ideoloogia, majandusliku ja tehnoloogilise võimekuse, kultuuri jt nähtuste kaudu ühiskonnas ja inimeste psüühikas toimuvaga tugevasti seotud, siis on küsimus meditsiini piiridest ja nende nihutamise võimalustest paljude erinevate aspektidega kompleksne teema. Samas on üpriski suur kiusatus kaardistada meditsiini mõningaid piire ning seda eesmärki teenis ka Edmund Burke’i Seltsi vastavateemaline ühisarutus, mille ühe ettekande kokkuvõtteks on käesolev kirjatöö. Et seminari teemavalik keskendus meditsiini piiridele just inimelu lõppjärgus, siis käsitles neid ka mainitud ettekanne.

 

Meditsiini ja selle piiride olemuslikud jooned

Meditsiinisõnastiku kohaselt on arstiteadus (varasemalt arstikunst) ehk meditsiin tervise säilitamise ja taastamisega ning haiguste ennetamise ja raviga tegelev teadus ning sellel põhinevad menetlused. Kuigi nii selles määratluses kui ka moodsamates ideoloogiates üldisemalt peetakse tervist primaarseks, on meditsiin pikka aega keskendunud just haigustele ja seetõttu võib meditsiini vaadelda ka kui teatud normaalsusest kõrvale kalduvate eksistentsiaalsete seisundite uurimise ja mõjutamise valdkonda.

Meditsiinisõnastiku kohaselt on arstiteadus (varasemalt arstikunst) ehk meditsiin tervise säilitamise ja taastamisega ning haiguste ennetamise ja raviga tegelev teadus ning sellel põhinevad menetlused. Kuigi nii selles määratluses kui ka moodsamates ideoloogiates üldisemalt peetakse tervist primaarseks, on meditsiin pikka aega keskendunud just haigustele ja seetõttu võib meditsiini vaadelda ka kui teatud normaalsusest kõrvale kalduvate eksistentsiaalsete seisundite uurimise ja mõjutamise valdkonda.

Haigusekeskse lähenemise korral kujutab tervis endast haiguste puudumist, kuigi tavaelu kogemus paistab äsjaöeldule vastupidine olema, s.t inimese eksistentsiaalne lähteseisund on terveolek, mida kimbutavad haigused. Nii mõnedki meditsiinifilosoofid (meil näiteks Valdar Parve) kipuvad veel omakorda eristama haigust ja tõbe (üks on n-ö objektiivne nähtus ning seega ka objektiivselt tuvastatav ja mõjutatav, teine seevastu midagi suhtelist või isegi subjektiivset ja vaid patsiendi vaimus pesitsev). Selle jaotuse taga peituvad teatud dualistlikud valikud igihalja keha-vaimu probleemi lahendamisel, mida teaduslik meditsiin ei vaja. See lähtub ikkagi materialistlikust maailmapildist, sh haiguse objektiivsusest ning selle kehalistest ja psüühilistest ilmingutest. Teadusliku meditsiini üheks suureks saavutuseks on kokkulepe haiguste nomenklatuuri osas, millega klassifitseeritakse arvukad normaalsest kõrvale kalduvad eksistentsi stsenaariumid.  Seda valdkonda kutsutakse nosoloogiaks ning praeguseks üleilmseks kokkuleppeks on rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versioon (RHK-10, mis lähitulevikus asendub RHK-11-ga), milles sisaldub ligikaudu 15 000 erinevat diagnoosi. See arv ei ole kindlasti lõplik, sest meditsiini arengu üheks tulemuseks on ebanormaalsete olukordade järjest täpsem diferentseerimine, mis omakorda tekitab probleeme tervise n-ö objektiivsel määratlemisel ja komplitseerib veelgi tervise ja haiguste vahekorra teemat.

Teadusliku meditsiini üheks suureks saavutuseks on kokkulepe haiguste nomenklatuuri osas, millega klassifitseeritakse arvukad normaalsest kõrvale kalduvad eksistentsi stsenaariumid.  Seda valdkonda kutsutakse nosoloogiaks ning praeguseks üleilmseks kokkuleppeks on rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versioon (RHK-10, mis lähitulevikus asendub RHK-11-ga), milles sisaldub ligikaudu 15 000 erinevat diagnoosi. See arv ei ole kindlasti lõplik, sest meditsiini arengu üheks tulemuseks on ebanormaalsete olukordade järjest täpsem diferentseerimine, mis omakorda tekitab probleeme tervise n-ö objektiivsel määratlemisel ja komplitseerib veelgi tervise ja haiguste vahekorra teemat.

Meditsiini ja arstimise olemuses on läbi aegade olnud kesksel kohal empaatia haiguste ja kannatuste küüsis vaevleva inimese suhtes, samuti soov toimuvat paremini mõista, et abistada kannatanut nii hästi kui võimalik. Kolmandana lisandub neile veel techne ehk olemasolevate teadmiste rakendamise võimekus. Iseäranis oluline on see teatud meditsiinialadel (kirurgia üldisemalt, tänapäeval näiteks ka invasiivradioloogia erinevad valdkonnad). Minu arusaamist mööda on meditsiini arengu algimpulsiks olnud just meedikute empaatia ligimese suhtes, kuigi tänapäeval on need 3 mõõdet tihedasti omavahel läbi põimunud ning raske, kui mitte võimatu, on eristada meditsiini arengu primaarseid ja sekundaarseid mootoreid.

Meditsiini piiride otsing on põnev teema nii teoreetilises plaanis kui igapäevase praktika seisukohalt. Meditsiini piiride käsitlemisel tuleb taas meenutada selle tegevusvaldkonna eetilist, tunnetuslikku ja tehnilist mõõdet ning nende alusel eristada vastavalt meditsiini eetilisi, tunnetuslikke ja tehnilisi piire. Niisuguse eristuse tegemisega kerkib muidugi kergesti küsimus, kuidas nad üksikuna võttes seostuvad meditsiini kui terviku piiridega. Vastuseks sellele küsimusele tõdegem, et nende piiride rakendumisel on omakorda paslik vahet teha absoluutsel ja suhtelisel piiritlusel. Esimesel juhul on barjäär antud ajahetkel ületamatu, teisel juhul saab põhimõttelisel barjääri ületada, sest tõkke on seadnud meditsiini enda või ühiskonna tõekspidamised ja praktikad.  Kõige enam sõltuvad sotsiaalsetest asjaoludest ja on relatiivse iseloomuga meditsiini eetilised piirid. Selle iidseks ja tänaselgi päeval kehtivaks kinnituseks on Hippokratese vande mitmed normatiivsed käsud, iseäranis see, et arst annab korraldusi vastavalt oma võimetele ja arusaamadele, st tunnetab oma teadmiste ja oskuste piire ega hakka neid riskeerivalt ületama. Millised meie võimalused meditsiini piiride avardamiseks siis ikkagi on? Üks lahendus on siin meditsiini mitmekesisus (peavaldkondadeks arstiabi pakkuv kliiniline meditsiin, haiguste olemust uuriv alusteaduslik meditsiin, haiguste levikut kirjeldav epidemioloogia ning haiguste ennetamise ja terviseedendamisega tegelevad rahvatervishoiu alad), mille puhul edusammud ühes valdkonnas toetavad omakorda teiste arengut. Samas on meditsiiniajaloos hulgaliselt näiteid üksikute väljapaistvate meedikute terava pilgu, avastusliku mõttetöö või virtuoosse käeosavuse kohta, mis on samuti laiendanud meditsiini piire. Kuskil siin kulgeb ka piir teadusliku ja alternatiivse meditsiini erinevate voolude ja praktikate vahel. Kokkuvõttes märkigem, et teaduslik meditsiin areneb suure kiirusega ning kasvatab pidevalt meditsiini võimekust lahendada inimeste terviseprobleeme.

Elukaar ja meditsiini väljavaade selle pikendamiseks

Meditsiini kognitiivsed ja tehnilised edusammud paljude haiguste mõistmisel, ennetamisel, diagnoosimisel ja ravis on iseäranis viimase sajandi või pooleteise jooksul olnud ilmsed, niisamuti on järjest paremini mõistetud inimeste tervise säilitamiseks ja edendamiseks tarvilikke tingmusi. Tähtis on siinjuures mõista, et see areng ei sõltu üksnes meditsiini käekäigust, vaid märksa komplekssemast ümbritseva keskkonna ja inimeste eneste igapäevase käitumise koosmõjust. Meditsiin on ise mitmetahuline sotsiaalse tegevuse valdkond, mis üritab järjest paremini mõista inimeksistentsi tervise ja haiguse vaatepunktist ning anda selle alusel soovitusi nii keskkonna kui inimkäitumise eesmärgistatud kujundamiseks. Selle üks märke on inimeste eluea pikenemine. Eluea pikenemine või isegi igavene elu on inimesi ikka paelunud, kuid sarnaselt kõikide bioloogiliste organismidega iseloomustab inimesegi saatust elukaar (sünd, kasvuperiood, täiskasvanu iga, vananemine ja lõpuks surm). Elukaare kõikide osade läbimist on ikka peetud loomulikuks ning ebaloomulikuks peetakse surma nihkumist ettepoole mõne elukaare osa väljalangemise või liialt lühikese kestuse tõttu. Meditsiin on näidanud võimekust sekkuda elukaare kõikidesse osadesse ning nende sammude kaudu seda kaart tervikuna tuntavalt pikendada. Samas on bioloogilisest ja meditsiinilisest paratamatusest hoolimata peetud surma sageli kultuuriliselt ebaloomulikuks ja seetõttu igal juhul vältimist, edasilükkamist jms väärivaks. Sama hoiak domineeris pikka aega meditsiinis, mida kinnitab ka moodsaks arstivandeks peetava WMA Genfi deklaratsiooni maksiim inimelu austamisest. Selle kirjatähe erinevad tõlgendused on tihedasti seotud meditsiini eetiliste piiride määratlemisega inimelu lõpus. Ühe (pigem klassikalise) tõlgenduse kohaselt peaks meditsiin tegema kõik võimaliku, et iga inimese elu pikendada nii palju kui võimalik. Niisugusel juhul langevad meditsiini eetilised, kognitiivsed ja tehnilised piirid sisuliselt kokku või jääb eetiline piir teistest isegi väljapoole. Praegusel isikuautonoomia triumfeerimise, meditsiini tehniliste piiride kiire avardumise ja piiratud sotsiaalsete ressursside ajastul on järjest enam kõneaineks seisukoht, et teatud olukordades (peamiselt erinevad mõttetu ravi juhtumid) ei peaks meditsiin rakendama enam kõiki tema arsenalis olevaid vahendeid, st niisugustes olukordades kujundavad meditsiini tegelikke piire meie eetilised arusaamad. Meditsiinis tehtavatele otsustele avaldab järjest suuremat mõju elukvaliteedi argument, mis on mõjukas ka vananemise ja suremisega seotud meditsiiniliste protseduuride määratlemisel ja tekitab skepsist niisuguste menetluste suhtes, mis küll pikendavad elu, kuid ei anna sellele piisavalt sisu ega väärikust.

Ühe (pigem klassikalise) tõlgenduse kohaselt peaks meditsiin tegema kõik võimaliku, et iga inimese elu pikendada nii palju kui võimalik. Niisugusel juhul langevad meditsiini eetilised, kognitiivsed ja tehnilised piirid sisuliselt kokku või jääb eetiline piir teistest isegi väljapoole. Praegusel isikuautonoomia triumfeerimise, meditsiini tehniliste piiride kiire avardumise ja piiratud sotsiaalsete ressursside ajastul on järjest enam kõneaineks seisukoht, et teatud olukordades (peamiselt erinevad mõttetu ravi juhtumid) ei peaks meditsiin rakendama enam kõiki tema arsenalis olevaid vahendeid, st niisugustes olukordades kujundavad meditsiini tegelikke piire meie eetilised arusaamad.

Rahvastikuteadlased ja epidemioloogid on kasutusele võtnud pikaealisuse ja oodatava eluea mõisted ja ka nende näitajate positiivne dünaamika demonstreerib ühiskonna ja meditsiini edusamme võitluses surmaga. Wikipedia vastava artikli kohaselt on oodatav eluiga tänases maailmas üldiselt umbes 67 aastat, kusjuures Jaapanis on see 83 aastat ning Svaasimaal Aafrikas vaid 49 aastat. Samas on huvitav märkida, et kiviajast uusaja alguseni oli see umbes 30 eluaastat ning hakkas jõudsalt kasvama alles 20. sajandi keskpaigas. Väga pikka aega oli selle näitaja kasvu peamine pidur suur suremus lapseeas, mille vähendamiseks on moodne meditsiin teinud väga suure panuse. Näiteks kui oodatavat eluiga rehkendada alates 10.–15. eluaastast, siis juba väga vanadel aegadel (Vana-Rooma jm) kerkis see umbes 50 aastani ning ühiskonna eliidil veelgi rohkem. Siit võime järeldada, et ühelt poolt on inimorganismi seesmine elupotentsiaal olnud kogu meie tsivilisatsiooni vältel suhteliselt stabiilne, kuid teiselt poolt on ühiskondlikel oludel ja meditsiinil selle potentsiaali üha täielikumal realiseerimisel väga oluline roll. Niisamuti on meditsiini suur teene tõhusate võtete loomine nakkushaiguste tõrjeks, mis on pikendanud oluliselt elukaare kõikide segmentide kestust.

Ei inimelu algus ega lõpp ole tänapäeva meditsiini võimaluste juures enam hetkelised ajajooned, vaid pigem tsoonid või koridorid, kus on mitmesuguseid võimalusi korrigeerida organismi toimimist elu säilitamise suunas. Kuigi meditsiini suur eesmärk on inimelu päästa, pikendada ja parandada, on selle üheks oluliseks valdkonnaks ka elu ja surma piiril toimuva mõistmine ja mõjutamine. Meedikute ülesanne on lisaks muule leevendada surija kannatusi, ära hoida, edasi lükata või konstateerida surma.

Kui alustada viimati nimetatud rollist, siis Eesti surma põhjuste tuvastamise seaduse järgi loetakse surm saabunuks, kui vastavalt arstiteaduse nüüdisaegsele tasemele on tuvastatud kas peaaju kõigi funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine või vereringe täielik ja pöördumatu peatumine. Seaduse kohaselt peab surma fakti nii haiglas kui väljaspool seda kindlaks tegema arst või teatud juhtudel kiirabibrigaadi juht.

 

Ajusurma mõiste – meditsiin on nihutatud elulõpu piiri

Pikka aega määratleti surma vereringe lõpliku peatumise alusel, seepärast tuleb seaduseski sisalduvat ajusurma alternatiivi pidada suureks kõrvalekaldeks n-ö loomulikku elukäiku lõpetava sündmuse tavakäsitlusest. 1968. aasta suvel avaldati Ameerika Ühendriikide ühes juhtivas meditsiiniajakirjas Harvardi Ülikooli arstiteadlaste suhteliselt lühike kirjatöö, milles tehti ettepanek võtta klassikalise surma mõiste alternatiivina kasutusele pöördumatu kooma ehk ajusurma mõiste, millele järgnes õige kiiresti ka selle rakendamine praktikas. Meedikute ettepanek ajusurma kasutuselevõtuks oli põhjendatud vajadustega, mille oli kaasa toonud eeskätt organite ja kudede siirdamise ning intensiivravi valdkondade kiire areng. Ajusurma puhul on mitmeid aspekte, mis on pidevalt pälvinud praktikute ja eetikute tähelepanu – sh ajusurma diagnoosimise korrektsus; paradoks, et ajusurnu intensiivravi jätkamine tagab paljude organismi funktsioonide säilimise ning intensiivravi palatis ei ole sageli väliselt võimalik eristada elus ja ajusurnud patsienti; isiku surmajärgse kohtlemise ja sellega seotud protseduuride lubatavusega seonduv jne. Niisamuti kuuluvad mahukasse eetilisse diskursusesse ajusurma käsitluse taga olevad transplantoloogia ja intensiivravi valdkonnad. Intensiivravi saavutused ja võimalused on alates 20. sajandi keskpaigast meditsiini piire elukaare kõikidel järkudel tublisti nihutanud. Kunstlik hingamine ja vereringe, tehisneer, suuremahuline ja mitmekesine infusioonravi jms võimaldavad nii üksiku kui mitme organi talitlust asendada vastavate seadmete ja menetlustega päris pikaks ajaks, mis loob võimaluse kahjustatud organi talitluse taastumiseks või ka kestvamaks asendamiseks. Organi(te) ja seeläbi kogu organismi normaalse talitluse taastumine on kindlasti intensiivravi positiivseks eesmärgiks – sellele võlgnevad tänu oma elu jätkumise eest paljud inimesed. Samas kätkeb organite kestva tehnoloogilise asendamise väljavaade ka mitmesuguseid eetilisi, sotsiaalseid, rahalisi ja psühholoogilisi probleeme, iseäranis siis, kui inimene ei saa toimida isikuna selle mõiste kogu tähenduses. Elustamise ja elu päästvate intensiivravi võtete laialdane kasutamine on käibele toonud ka kliiniline surma mõiste, milleks peetakse üsna lühikest ajavahemikku elu ja surma vahel, mille korral on vereringe ja hingamine küll lühikeseks ajaks lakanud, kuid muutused organismis ei ole veel pöördumatud ning kiire ja oskusliku tegutsemise korral on võimalik inimene suuremate funktsionaalsete kadudeta elule tagasi tuua. Omapärane seisund elu ja surma piiril on püsiv vegetatiivne seisund, mis võib tekkida nii haiguse loomuliku kulu kui meditsiiniliste võtete rakendamise tulemusena ja mida iseloomustab paljude (kuid mitte kõigi!) ajufunktsioonide kadu. Seisund on keerukas, sest inimesel puudub teadvus ja sellega seotud võimekus ning eetikute ja paljude teiste jaoks on tähtsaks küsimuseks sellise seisundi hoidmise mõttekus. Seega on meditsiini areng tänapäeval kaasa toonud uusi piiriseisundeid inimelu lõpus, mis on muutnud arstikunsti eetiliste piiride paiknemise selles vallas eriti aktuaalseks.

Pikka aega määratleti surma vereringe lõpliku peatumise alusel, seepärast tuleb seaduseski sisalduvat ajusurma alternatiivi pidada suureks kõrvalekaldeks n-ö loomulikku elukäiku lõpetava sündmuse tavakäsitlusest. 1968. aasta suvel avaldati Ameerika Ühendriikide ühes juhtivas meditsiiniajakirjas Harvardi Ülikooli arstiteadlaste suhteliselt lühike kirjatöö, milles tehti ettepanek võtta klassikalise surma mõiste alternatiivina kasutusele pöördumatu kooma ehk ajusurma mõiste, millele järgnes õige kiiresti ka selle rakendamine praktikas. Meedikute ettepanek ajusurma kasutuselevõtuks oli põhjendatud vajadustega, mille oli kaasa toonud eeskätt organite ja kudede siirdamise ning intensiivravi valdkondade kiire areng.

Ka transplantoloogia rakendamise alusideeks on võimalus asendada organismi kahjustunud ja hävinud organeid ja kudesid, ja see saavutatakse organismi siiratud talitlusvõimelise bioloogilise materjaliga. Siiratavat biomaterjali võib põhimõtteliselt saada elusdoonoritelt (nii inimestelt kui loomadelt), surnud organismidelt või erinevate biotehnoloogiliste võtete abil (nt tüvirakkude kasutamine siiratava materjali saamiseks).  Transplantoloogia areng toob kaasa arvukalt erinevaid eetilisi, tunnetuslikke ja tehnilisi probleeme, kuid kümnete tuhandete inimeste elu on saanud jätkuda just rivist väljalangenud või puudulikult talitleva koe või organi asendamise tõttu enam-vähem samaväärsega. Siirdamise tehnilised piirid avarduvad järjest, kuid küllap on selle valdkonna unelmpiiriks tänapäeval kesknärvisüsteemi edukas siirdamine.  Kindlasti on meditsiinile ahvatlevaks arenguteeks oma piiride avardamisel ka bioloogilise ja tehnoloogilise eksistentsi kombineerimine ehk nn küborgite ilumine. Juba meditsiini praeguseski arengujärgus kasutatakse järjest võimekamaid südamestimulaatoreid, kohleaarimplantaate, proteese, insuliinipumpasid jms, mis aitavad tagada organismile vajalikke talitlusi, ning taoliste seadmete ja vahendite edasise arengu väljavaadete spekter on tõesti tohutu. Need vahendid aitavad kindlasti ka elukaare lõpposas olijaid ja suudavad pikendada nende kasutajate kvaliteetse elu kestust.

 

Meditsiini võimalused vananemise mõjutamiseks

Vananemine on ühelt pool küll elutsükli loomulik osa, kuid kas seda on võimalik oluliselt aeglustada, peatada või tagasi pöörata? Nii kaua, kui elusorganismid toimivad oma sisemise loogika järgi ja etteantud ressursside raames, on vananemise mõningane aeglustamine lähiajal ilmsesti neist ainuke realiseeritav variant. See seostub aga omakorda vananemise põhjuste ja sellega seonduvate protsesside parema mõistmise ja mõjutamisega. Kuigi eespool kirjeldatud organite mitmekesine asendamine on teoreetiliselt küll suurema perspektiiviga, pole see hetkel veel reaalne alternatiiv. Samas väärib veelkord rõhutamist, et teatud olukordade ja stsenaariumite puhul (väga halva kuluga haiguste korral) on meditsiin surma tõrjumisel järjest tõhusam, st targem neid olukordi ära tundma ja neid ka soodsas suunas suunama. Suurim edulugu selles vallas on muidugi nakkushaiguste tõrjumine antibiootikumide ja vaktsiinidega ning ka intensiivravi teatud organi(te) ajutisel asendamisel on olnud paljudel juhtudel edukas.

Kui vaadelda pisut lähemalt meditsiini piire inimelu lõppfaasis, siis on mõistlik eristada vähemalt kahte aspekti – kõigepealt, milleks meditsiin on hetkel võimeline, ning teiseks, milleks meditsiin võiks üldse võimeline olla. Viimased kaks sajandit meditsiinis domineerinud materialistlik ja reduktsionistlik suund on osutunud väga edukaks nii inimese eksistentsi mõistmisel ja mõjutamisel kui ka uute võimaluste loomisel. Meditsiini kognitiivses arengus on toimunud siksakitamine üksikult üldisele ja uuesti tagasi üksikule. Ajapikku tõrjus ravitseja-nõia ning patsiendi isikliku suhte välja arusaam, et haiguse tüüpkulus on suur annus statistilist sarnasust, nüüd liigutakse tasapisi jällegi tagasi personaalse meditsiini juurde. Lisaks metodoloogilisele paindlikkusele on meditsiinil olemas veel ka aja jooksul kogunenud tugev ja järjest paremini dokumenteeritud narratiivne komponent. See on teaduslikule meditsiinile loonud väga võimeka tunnetusaparaadi, mille põhimõttelised piirid ei ole praegu üldse veel hoomatavad.  Seetõttu on meditsiini põhimõtteliste piiride ennustamine vananemise ja elulõpu valdkonnas võrdlemisi tänamatu ülesanne. Eluea pikendamine on eespool toodud faktide ja arengute najal paljudel juhtudel ilmselgelt võimalik, kuid sellega seoses on järjest teravamalt kerkinud küsimus pikenenud elu kvaliteedist. See probleem muutub lääneriikides ühes eakate kasvava arvuga järjest põletavamaks. Patsientide isiksust räsivad ja iseseisva toimetuleku võime välistavad aju degeneratiivsed haigused on viimastel aastakümnetel tõstatanud teravalt säärase elu kvaliteedi ja mõttekuse teema, mis on omakorda võimendanud eutanaasia pooldajate häält.

Kui vaadelda pisut lähemalt meditsiini piire inimelu lõppfaasis, siis on mõistlik eristada vähemalt kahte aspekti – kõigepealt, milleks meditsiin on hetkel võimeline, ning teiseks, milleks meditsiin võiks üldse võimeline olla. Viimased kaks sajandit meditsiinis domineerinud materialistlik ja reduktsionistlik suund on osutunud väga edukaks nii inimese eksistentsi mõistmisel ja mõjutamisel kui ka uute võimaluste loomisel. Meditsiini kognitiivses arengus on toimunud siksakitamine üksikult üldisele ja uuesti tagasi üksikule. Ajapikku tõrjus ravitseja-nõia ning patsiendi isikliku suhte välja arusaam, et haiguse tüüpkulus on suur annus statistilist sarnasust, nüüd liigutakse tasapisi jällegi tagasi personaalse meditsiini juurde.

Lisaks meditsiini enda sisemisele arenguloole ja loogikale on väga tähtis piire määratlev tegur ka meditsiini ümbritsev sotsiaalne võimekus, sest tänapäeva meditsiinis on nii arendustegevus kui ka selle tulemuste rakendamine väga ressursimahukas ning ühiskonnal lihtsalt ei ole võimalik kogu ressursivajadust katta. Nii et meditsiini rahastamisel tegutsetakse ka kõige rikkamates ühiskondades pidevalt defitsiidi tingimustes ja see sunnib meditsiinile piire seadma. Siin avab uusi võimalusi arusaam, et tervisele ja pikale inimväärsele elule aitab väga palju kaasa ümbritseva keskkonna kvaliteet. Keskkonna seire ja edendamisega tegelevad rahvatervishoiu erinevad alavaldkonnad, sh epidemioloogia ja keskkonnatervishoid. Paradoks seisneb siin paraku selles, et keskkonda parandav inimtegevus ise on nii looduslikule kui ka sotsiaalsele keskkonnale suureks koormaks. Seniste suundumuste jätkumisel võib meie elumiljöö ohtlikult ja pöördumatult halveneda ühes sellest tulenevate tagajärgedega meie eluspüsimise väljavaadetele. Seega on meditsiiniline argument kasvava tähtsusega ka tänapäevases keskkonnaliikumises.

Meditsiinil on juba pikka aega olnud olemas võimekus leevendada kannatusi elu lõpus ja suremisel ja seegi ala areneb pidevalt edasi. Siit saavad alguse halastuse, palliatiivse ravi ja eutanaasiaga seotud arutelud ja praktikad, kus tulevad mängu nii ulatusliku isikuautonoomia tagamist kui ka viletsat elukvaliteeti puudutavad argumendid. Mainigem siinkohal vaid, et meditsiiniliste vahenditega elu lõpetamise võimalus kombib eeskätt meditsiini eetilisi piire ning vajab seetõttu mitmekülgset ühiskondlikku arutelu ja suurel konsensusel põhinevaid otsuseid.

 

Lõpetuseks

Elukaare läbimine on elusolenditele olemuslik teekond ning elukaarel toimuv ise on evolutsiooni oluline ilming. Palju on arutatud meditsiini antievolutsioonilise loomuse ja selle võimalike tagajärgede üle ning pessimistide argumentatsioonis on oluline koht aeglasel probleemiderohkel vananemisel. Samas on ligimese abistamise eetiline imperatiiv jätkuvalt tähtis meditsiini õigustaja, selle arengu mootor ja piiride nihutaja. Kuigi evolutsionistide arvates puudub bioloogilisel evolutsioonil selge siht ja lõppeesmärk, võib meditsiini ja ühiskonda vaadelda ka evolutsioonilisest vaatepunktist. Sellisel juhul on meil tegemist teatud kohastumise viisiga, mis loob täiendavaid võimalusi edukaks toimetulekuks olelusvõitluses. Praeguseks ei ole kuigi selge, kui suures osas on inimese bioloogiline potentsiaal seni realiseerunud, kuid samas teeb inimkond järjest suuremaid panuseid tehnoloogiatesse, mille puhul arvestatakse ka nende keskkondliku mõjuga. Viimased on andnud inimesele laialdased võimalused enda käekäigu muutmiseks ning vähendanud tema sõltuvust vahetu looduskeskkonna tingimustest. Tänapäeva meditsiin on üheks areeniks, kus järjest uued tehnoloogilised lahendused inimeksistentsi seniseid piire jõudsalt avardavad. Kas meie edasine väljavaade on ehk senise eluvormi ja tehnoloogia sümbioos? Minu arvates jah, aga see on juba pigem arutluse teema meie keskkonna üldisemast potentsiaalist ja inimvaimu suutlikkusest seda potentsiaali realiseerida.