Alar Laats: Ukraina kirikud saatuslikus kolmnurgas
Ukraina on enamusele meist piirimaa, kust jookseb läbi rindejoon Lääne ja Ida vahel. Meie oleme muidugi lääne pool ning pahalased ida pool. Ilmselt kõige levinumaks Ukraina-teemaliseks raamatuks meil on Gogoli ajalooline jutustus „Tarass Bulba,“ mida on vähemalt kolm korda eesti keelde tõlgitud. Selleski raamatus on Ukraina rajamaa ning piirjoon jagab selle Idaks ja Lääneks. Ainult et siin oleme meie, õigemini lugejad koos peategelasega, ida pool ja pahalased on läänes. Poliitilisel maastikul on üsna tavaline ja ilmselt ka mõttekas jagada maailm joone abil kaheks. Religioossel maastikul see tihti nii kerge ei ole. Ning laiemas mastaabis Ukraina puhul selline kaksikjaotus kindlasti ei kehti. Kuigi mitte laitmatu, aga ometi adekvaatsem on siin kasutada kolmnurga mudelit – Ukraina saatuslikus kolmnurgas, mille tippudeks on Moskva, Konstantinoopol ja Rooma. Ajaloolistel põhjustel võib neid ka teisiti nimetada – Esimene Rooma, Teine Rooma ja Kolmas Rooma. Esimene neist on ikkagi see geograafiline Rooma, tänapäeval Itaalia, aga kunagi omanimelise maailmariigi pealinn, mille piiskop kannab paavsti tiitlit. Neljanda sajandi algul rajas hiiglaslikuks paisunud Rooma impeeriumi keiser Constantinus I riigi idaossa teise pealinna, mis ametlikult hakkas kandma nime Nova Roma, Uus Rooma, nimetatud ka Teiseks Roomaks. Kuigi ta tänapäevane türgistatud nimi on Istanbul, siis vähemalt ortodoksse maailma kontekstis räägitakse temast ikka kui Konstantinoopolist ning tema piiskopi tiitliks on Konstantinoopoli Patriarh või Oikumeeniline Patriarh. Ta on ida-ortodokssete kirikujuhtide seas vähemalt primus inter pares, s.t. oma auväärsuse, aga tihti ka mõjukuse poolest esimene. Kolmanda Roomaga läks natuke kauem. Ta ilmus nähtavale alles siis, kui Teine Rooma oli Osmanite poolt aastal 1453 vallutatud. Kuueteistkümnenda sajandi esimesel poolel saatis Pihkva munk Filofei suurvürst Vassili III-le kirja, kus ta rääkis sellest, et kaks Roomat on valeõpetustesse langenud ning uueks, kolmandaks Roomaks on saanud Moskva. Ja munk lisas, et neljandat enam ei tule, Moskva jääb viimaseks. Nõnda siis saigi Moskvast Rooma. Selle idee sekulariseeritud järelkajaga kommunistliku ideoloogia ja praktika vormis oleme meiegi eelmisel sajandil kokku puutunud.
Niisugusesse saatuslikku kolmnurka, kolme Rooma vahelisesse pingevälja on ajalugu asetanud Ukraina, täpsemalt just tema kristlaskonna. Teise maailmasõja järgsel ajal, kui Konstantinoopol ja päris Rooma olid kaugel ning nende nime suhuvõtmist peeti lausa kuriteoks, näis, et Ukrainast on saanud religioosses mõttes unipolaarne maa ja rahvas. Kõik idariitusega kirikud allusid ühele keskusele – Moskvale. See ühes suunas vaatamine oli aga näilik. Piisas nõukogude võimu märgatavast nõrgenemisest, kui suur osa ukrainlasi hakkas taas vaatama kas Teise või lausa Esimese Rooma poole.
Niisugusesse saatuslikku kolmnurka, kolme Rooma vahelisesse pingevälja on ajalugu asetanud Ukraina, täpsemalt just tema kristlaskonna. Teise maailmasõja järgsel ajal, kui Konstantinoopol ja päris Rooma olid kaugel ning nende nime suhuvõtmist peeti lausa kuriteoks, näis, et Ukrainast on saanud religioosses mõttes unipolaarne maa ja rahvas. Kõik idariitusega kirikud allusid ühele keskusele – Moskvale. See ühes suunas vaatamine oli aga näilik. Piisas nõukogude võimu märgatavast nõrgenemisest, kui suur osa ukrainlasi hakkas taas vaatama kas Teise või lausa Esimese Rooma poole.
Viimase kuu jooksul on meediast mõned korrad läbi jooksnud teated, mis on viidanud suurele pingele tolle kolmnurga kahe tipu vahel seoses Ukraina kristlastega. Tähelepanematul lugejal võis jääda mulje, justkui tahaks Ukraina kirik Moskva alt lahkuda ja iseseisvuda ning Konstantinoopoli patriarh lükkaks teda tagant. Tegelikult on kiriklikud suhted Kiievi, Moskva ja Konstantinoopoli vahel veidi keerulisemad.
Võiksime rääkida Vene Ortodoksse Kiriku sügavate ajalooliste juurtega draamast Ukrainas. Need juured ulatuvad vähemalt 16. sajandisse. Selle draama esimene vaatus toimus juba Nõukogude Liidu lagunemise käigus. Vene Ortodoksse Kiriku koosseisust Ukrainas lahkusid kaks või kolm üsna olulist osist. See oli suur löök Moskva patriarhaadile, sest Ukraina oli tolle kiriku kõige suurem ja vähemalt statistika järgi kõige kaalukam osa. 1980ndate aastate lõpu asus Vene kiriku umbes seitsmest tuhandest kogudusest üle nelja tuhande Ukrainas.
Selle draama esimese vaatuse esimeses pildis tuli põranda alt välja Ukraina kreeka-katoliku kirik ning üsna suur hulk ortodoksseid kristlasi taasühines sellega. Tihti tuldi üle või õigemini tagasi koguduste kaupa koos vaimulikega. Too välimuselt bütsantsilik, aga olemuselt katoliku kirik oli tekkinud Rzeczpospolita ajal nn Bresti uniooni kaudu aastail 1595–1596 ning kuulub idariitustega katoliku kirikute perre. Kasutades küll bütsantsi liturgiat ning järgides spetsiaalselt neile loodud kirikuseadusi, alluvad nad ometi Rooma paavstile ning on osa katoliku kirikust. Ukraina kreeka-katoliku kiriku peamine asuala Ida-Galiitsia pealinnaga Lviv lülitati esmakordselt Vene impeeriumi alles Molotov-Ribbendropi pakti tulemusena 1939. aastal. Kui pärast sõda kinnistus seal nõukogude võim, siis too kirik likvideeriti. Seda ei saa pidada spetsiifiliselt nõukogulikuks sammuks, sest Vene tsaaririik oli 19. sajandi esimesel poolel enam-vähem sama moodi likvideerinud Valgevene kreeka-katoliku kiriku. Sõjajärgses Ukrainas läks osa kreeka-katoliiklasi põranda alla, osa ühines sunniviisil Vene ortodoksse kirikuga, osa jäi ilmselt üldse kirikust kõrvale. Need, kes visalt jäid oma traditsioonilise kiriku juurde, kas lasti maha, poodi üles või viidi lihtsalt Siberi laagritesse. Niisiis taastus tolle kaheksakümnendate lõpus alanud draama esimese vaatuse käigus Ukraina kreeka-katoliku kirik. Tänaseks kuulub siia umbes neli ja pool miljonit usklikku ning üle maailma on kirikul kokku ligi viis tuhat kogudust.
Iseseisvumispüüdluste tulemuseks oli Vene ortodoksse kiriku Ukraina metropoliitkonna lagunemine üheksakümnendate aastate algul kolmeks kogukonnaks, mis kõik pidasid ja peavad end tänaseni ortodoksseteks. Kuna Ukraina on suur maa, ikkagi 42 miljonit elanikku, siis on ka kõik kolm, vähemalt Eestist vaadates, väga suured.
Vene kiriku draama esimeses vaatuses oli veel teinegi osa. Paljudel Ukraina kristlastel oli meeles, et nende oma ortodoksne kirik oli aastani 1686 kuulunud Konstantinoopoli patriarhi alluvusse ja mitte Moskva alla. Iseseisvumispüüdluste tulemuseks oli Vene ortodoksse kiriku Ukraina metropoliitkonna lagunemine üheksakümnendate aastate algul kolmeks kogukonnaks, mis kõik pidasid ja peavad end tänaseni ortodoksseteks. Kuna Ukraina on suur maa, ikkagi 42 miljonit elanikku, siis on ka kõik kolm, vähemalt Eestist vaadates, väga suured. Koguduste arvu poolest on neist kõige suurem Moskva Patriarhaadi alluvusesse jäänud Ukraina ortodoksne kirik oma enam kui kaheteist tuhande kogudusega. Suuruselt teine on Ukraina riigiga lähedalt seotud Ukraina ortodoksne kirik – Kiievi Patriarhaat. Tänu viimastel aastakümnetel Ukrainas toimunud sündmustele, eriti aga seetõttu, et Moskva alluvuses olev kirik on Vene agressiooni Ukrainas pidevalt õigustanud, on Kiievi Patriarhaadi kirik jõudsasti kasvanud Moskvale alluva Ukraina kiriku arvel. Kuigi ta koguduste arv on „kõigest“ viie tuhande ümber, peavad umbes pooled ukrainlased end selle kiriku liikmeteks. Kolmas kirik, enam moodsama orientatsiooniga Ukraina autokefaalne ortodoksne kirik oma 1200 kogudusega, on kõige väiksem ning on olnud suhteliselt stabiilse suurusega. Tolle kiriku ja Kiievi Patriarhaadi vahelised suhted on olnud kord paremad, kord halvemad. Tõenäoliselt ootab neid tulevikus ees ühinemine.
Mõlemad Ukraina kirikud, mis ei allu Moskvale, on nn mittekanoonilised, s.t. ida-ortodokssete kirikute perekonnas ei tunnistata neid seaduslike kirikutena. Teised ortodokssed kirikud pole nendega sakramentaalses osaduses ning Vene kirik nimetab neid põlastavalt skismaatikuteks. Oma iseseisvuses on nad olnud üksildased outsider’id.
Selle aasta 7. septembril algas draama teine vaatus. Seda, mis nüüd juhtus, võiks pidada lausa „suureks pauguks“ ida-ortodoksse kristluse maailmas. Nimelt teatas sellel päeval Konstantinoopoli patriarhaat, et on kavas tunnustada Ukraina iseseisvunud ortodoksseid kristlasi kanoonilise kirikuna ning seega võtta nad ortodokssete kirikute perre.
Selle aasta 7. septembril algas draama teine vaatus. Seda, mis nüüd juhtus, võiks pidada lausa „suureks pauguks“ ida-ortodoksse kristluse maailmas. Nimelt teatas sellel päeval Konstantinoopoli patriarhaat, et on kavas tunnustada Ukraina iseseisvunud ortodoksseid kristlasi kanoonilise kirikuna ning seega võtta nad ortodokssete kirikute perre. Samuti räägitakse siin otsusest saata Kiievisse kaks piiskoppi eksarhidena, s.t. Konstantinoopoli patriarhaadi esindajatena mõlema iseseisva Ukraina kiriku juurde. Sellele otsusele annab lisavärvi see, et need kaks läkitatud piiskoppi on Ukraina emigrantlike kirikute piiskopid USAst ja Kanadast. Need Ukraina diasporaakirikud on juba pikemat aega olnud Konstantinoopoli Patriarhi alluvuses.
Kuigi Konstantinoopoli patriarhi staatus erineb oluliselt Rooma paavsti omast katoliku kirikus, on ta ometi kõige suurema autoriteediga patriarh oma ametivendade seas. Tavaliselt kuulavad teiste ida-ortodokssete kirikute juhid ta sõnu ja järgivad ta otsuseid. Eriti tuleks rõhutada just praeguse patriarhi Bartholomeos I kaalukust nii ortodoksses maailmas kui ka väljaspool seda.
Loomulikult ei alanud see uus vaatus tolles kirikudraamas ootamatult. Juba varem oli Konstantinoopoli Patriarhaat oma kavatsustest teada andnud. Seda oli märganud muidugi ka Moskva. Nädal enne vaatuse algust oli Moskva patriarh koos lähima kaaskonnaga teinud kiire lühivisiidi Konstantinoopolisse. Konstantinoopoli pressiteate kohaselt arutati kohtumisel ortodoksse maailma siseasju. Moskva Patriarhaadi pressiteade rääkis kahe patriarhi vennalikust kohtumisest. Kohe järgmisel päeval pärast Konstantinoopoli ametlikku avaldust Ukraina kiriku asjus, 8. septembril, tegi aga Moskva patriarhaat avalduse, kus ei räägitud enam sugugi vennalikest suhetest. Hääletoon oli radikaalselt muutunud. Siin oli juttu kanoonilise õiguse jalge alla tallamisest, teise kiriku siseasjadesse sekkumisest ja ajalooliste faktide vassimisest. Lisaks sellele avaldusele tegi Vene Ortodoksse Kiriku välissuhete osakonna juhataja, muusikuharidusega metropoliit Ilarion (Grigori Alfejev) talle omases emotsionaalses laadis avalduse, kus ta nimetas Konstantinoopoli Patriarhaadi tegevust sõnamurdmiseks, rääkis osaduse katkestamisest kahe patriarhaadi vahel ning sellest, et lausa ortodoksse maailma paavstiks pürgivat Konstantinoopoli patriarhi vähemalt pool õigeusklikust maailmast enam oma liidriks ei tunnista. Oma avalduses metropoliit väljendeid eriti ei valinud.
Mõne aja pärast, 14. septembril järgnes Moskva Patriarhaadi sinodi pikem vastus, kus kasutatakse siiski viisakamaid väljendeid. Vaidlus viiakse nüüd kirikuloo pinnale ning vene pool väidab, et esiteks juba Moskva Patriarhaadi rajamisel 1589. aastal andis Konstantinoopol Ukraina alad Moskva patriarhi kanoonilisesse alluvusse ning kinnitas seda hiljem, 1686. aastal kirjalikult. See sinodi vastus on detailiderohke ajalooline ülevaade Moskva ja Konstantinoopoli patriarhaatide suhetest. Sellele vastas omakorda Konstantinoopoli patriarhaat pikema läkitusega, näidates, et neilgi on ajaloost aimu. Dokumendi lisana tuuakse ära ka saatuslik 1686. aasta kiri. Konstantinoopoli selgituste kohaselt antakse selles kirjas seoses keerulise ajaloolise olukorraga Moskva Patriarhile õigus Kiievi metropoliitkonna poolt valitud metropoliidi kandidaat ametisse pühitseda. Ja see on ka kõik. Konstantinoopoli sõnul pole siin juttugi Ukraina andmisest Moskva alluvusse. Lisaks on pühitsemise õigus vaid ajutine, sõltudes ajaloolistest tingimustest. Aga nüüd on tingimused soodsad ja Konstantinoopol võtab seda arvesse.
11. oktoobril tegi Konstantinoopoli Patriarhaat uue avalduse, kus teatati 1686. aasta kirja tühistamisest, Ukraina mittekanooniliste kirikute juhtide ja nende alluvate ennistamisest vaimulikku seisusesse ning usklike võtmisest osadusse kirikuga. Seepeale nimetas metropoliit Ilarion Konstantinoopoli otsust salakavalaks ja röövellikuks. Sõna võttis ka Kreml öeldes, et kuigi ta kirikutevahelistesse probleemidesse end ei sega siis ometi astub ta välja Ukrainas elavate ortodokssete kristlaste kaitseks.
Võitlused Ukraina ortodoksse hinge pärast ei ole veel lõppenud ja me võime vaid oletada, kuidas kõik lõpeb. Vaatlejad on prognoosinud, et veel selle aasta jooksul antakse Konstantinoopolis välja nn tomos, ametlik kiri Ukraina ortodoksse kiriku tunnustamise kohta. On üsna tõenäoline, et sünnib kanooniline Ukraina Ortodoksne Kirik, mille eesotsas hakkab olema Kiievi patriarh, mis on tunnustatud Konstantinoopoli patriarhaadi poolt ja mis võetakse ida-ortodoksse maailma liikmeks.
Võitlused Ukraina ortodoksse hinge pärast ei ole veel lõppenud ja me võime vaid oletada, kuidas kõik lõpeb. Vaatlejad on prognoosinud, et veel selle aasta jooksul antakse Konstantinoopolis välja nn tomos, ametlik kiri Ukraina ortodoksse kiriku tunnustamise kohta. On üsna tõenäoline, et sünnib kanooniline Ukraina Ortodoksne Kirik, mille eesotsas hakkab olema Kiievi patriarh, mis on tunnustatud Konstantinoopoli patriarhaadi poolt ja mis võetakse ida-ortodoksse maailma liikmeks. Ilmsel on selle üheks eeltingimuseks kahe praegu iseseisva Ukraina kiriku – Kiievi patriarhaadi ja väiksema Ukraina autokefaalse ortodoksse kiriku – ühinemine. Siis on selle protsessi esmaseks tulemuseks, et Ukrainas hakkab eksisteerima kaks kanoonilist ortodoksset kirikut. See olukord meenutaks ida-ortodoksse kristluse olukorda Eestis. Ka meil on kaks kanoonilist kirikut, üks Moskva Patriarhaadi alluvuses, teine Konstantinoopoli Patriarhaadi alluvuses. Esimene neist on siin märgatavalt kogukam kui teine. Ukrainas oleks vastupidi – Konstantinoopolile alluv kirik oleks vähemalt inimeste arvult suurem kui Moskvale alluv.
Siiani on osale ukrainlastest, nende seas ka vaimulikele, olnud Kiievi Patriarhaadiga ühinemisel takistuseks tolle mittekanooniline staatus. Paljude ortodokssete kristlaste jaoks on ainult kanooniliselt tunnustatud kirik õige ja tõeline kirik. Kui aga nüüd Kiievi Patriarhaat kuulutatakse kanooniliseks, s.t. tõeliseks kirikuks, siis tõenäoliselt liigub Moskva kirikust hulk ukrainlasi, sealhulgas ka vaimulikke, Kiievi kirikusse. Nüüdseks juba päris suure Kiievi Patriarhaadi kaalukus suureneb veelgi, Ukrainas tegutseva Moskva Patriarhaadi kiriku kaal aga langeb. See omakorda tähendab Moskva Patriarhaadi selja taga seisva Vene riigi mõju vähenemist Ukrainas.
Ukraina kiriku kanooniliseks muutmine tooks endaga kaasa ka muudatusi terves ortodoksses maailmas. Praegu etendab Vene ortodoksne kirik oma suuruse ja jõukusega seal olulist rolli. Eelseisvate võimalike muutuste tõttu saaks Konstantinoopol Ukraina kiriku näol endale aga uue kaaluka toetaja. Seega tekib võimalus, et Konstantinoopol hakkab jälle juhtima ortodoksset maailma, nagu see varem on toimunud.
Ukraina tunnustamata kirikute tunnustamine võib kaasa tuua veel ühe arengu. Nimelt on ida-ortodoksse maailma veerel teisigi mittekanoonilisi kirikuid, mis tahaksid kanoonilisteks saada. Tuntuimad neist on Makedoonia ja Montenegro kirikud. Ehk aitab Ukraina kiriku tunnustamine neilegi lahendusi tuua.
Ukraina kolme Rooma kolmnurk ei ole tekkinud lähiminevikus. Ta on pea sama vana kui noorim neist kolmest tipust – kolmas Rooma. Aeg-ajalt on üks neist kolmest domineerinud. Kuid ükski pole saanud püsivamat absoluutset ülemvõimu. Kolme jõukeskuse tasakaal on ebastabiilne. Jõuvõtted, vande alla panekud, ähvardused ja solvangud ei aita tasakaalu taastada. Kirikulõhe ortodoksses maailmas ei tule kindlasti kasuks ida-ortodokssele kristlusele.
Ukraina kolme Rooma kolmnurk ei ole tekkinud lähiminevikus. Ta on pea sama vana kui noorim neist kolmest tipust – kolmas Rooma. Aeg-ajalt on üks neist kolmest domineerinud. Kuid ükski pole saanud püsivamat absoluutset ülemvõimu. Kolme jõukeskuse tasakaal on ebastabiilne. Jõuvõtted, vande alla panekud, ähvardused ja solvangud ei aita tasakaalu taastada. Kirikulõhe ortodoksses maailmas ei tule kindlasti kasuks ida-ortodokssele kristlusele.
See kolme Rooma mudel ning too draama, millest siin oleme rääkinud, iseloomustavad Ukraina religioosset maastikku ning selle arenguid ainult teatud abstraktsiooni tasandil. Tegelikult on Ukraina religioosses mõttes palju keerulisem ja nüansseeritum. Näiteks ei puuduta need arengud kuigi lähedalt Taga-Karpaatia piirkonda. Ungari kuningriigi kunagise osana kujutab see endast teistsugust religioosset maastikku. Nii etendab siin märkimisväärset rolli ka ungarlaste reformeeritud kirik ja seetõttu tuleks rääkida kolme Rooma kõrval ka kalvinistlikust Genfist. Siis tuleks kolmnurga asemel kasutada mudelina hoopis nelinurka. Või kui liikuda Krimmi poolsaarele, ei saa vaikides mööda minna ei sealsetest tatarlastest ega põlistest judaistlikest kogukondadest – karaiimidest ja krõmtšakkidest. Seega lisanduksid uute pingepunktidena Meka ja Jeruusalemm. Aga nende piirkondade religioossed maastikud nõuaksid eraldi käsitlemist.
