Charles Eisenstein: Kroonimine

Artikkel ilmub autori loal. Soovitame kõigil oma lugejatel külastada Charles Eisensteini veebilehte www.charleseisenstein.org

————–

Meie tavaelu on olnud kui köis, mida on venitatud katkemiseni pingule. On olnud vaid aja küsimus, mil saatuse kaarnanokk selle lõpuks läbi lõikab. Kas nüüd, kui nöör on katkenud, parandame ta ära või harutame selle veel rohkem lahti, et näha, mida uut me selle keermetest põimida saame?

Covid-19 näitas meile, et kui inimkond on ühise asja eest väljas, on kiire muutus võimalik. Kõik maailma probleemid on tehniliselt lahendatavad, küsimus on inimestevahelistes lahkhelides. Üksmeeles tegutsedes pole inimkonna loovusel piire. Mõned kuud tagasi oleks ettepanek peatada lennuliiklus tundunud pöörane. Nagu ka radikaalsed muutused sotsiaalses käitumises, majanduses ning selles, millist rolli mängib meie elus valitsus. Covid näitab meie kollektiivset tahtejõudu, mis avaldub siis, kui oleme prioriteetides kokku leppinud. Mida me võiksime üheskoos veel saavutada? Mida me tahame saavutada ning millist maailma luua? See küsimus kerkib alati, kui jõutakse oma jõu teadvustamiseni.

Covid-19 on kui võõrutusravi tavaelu normaalsusest. Sõltuvusest loobumine tähendab tema nähtavaks muutmist; tema pööramist sundusest valikuvõimaluseks. Kui kriis vaibub, on meil võimalus endalt pärida, kas soovime naasta normaalse elu juurde või oleme pausi ajal leidnud midagi uut.

Covid-19 on kui võõrutusravi tavaelu normaalsusest. Sõltuvusest loobumine tähendab tema nähtavaks muutmist; tema pööramist sundusest valikuvõimaluseks. Kui kriis vaibub, on meil võimalus endalt pärida, kas soovime naasta normaalse elu juurde või oleme pausi ajal leidnud midagi uut. Me võime pärast nii paljude töökaotust küsida, kas need töökohad olid kõige vajalikumad ning kas meie töö ja loovus ei leiaks mujal paremat rakendust? Võime mõelda, kas vajame veel nii palju lennureise, lõbustusparkide külastusi või ärimesse? Millist osa majandusest me soovime taastada ning millisel minna lasta? Covid hoidis tõenäoliselt ära USA mahitatud sõjaväelise riigipöörde Venezuelas – võib-olla on nüüd aeg globaalse koostöö nimel imperialistlikest sõdadest loobuda? Ja veidi süngemates värvides – milliste äravõetud õiguste tagasivõitmise eest peaksime panema mängu oma poliitilise ja isikliku tahte, on need liikumisvabadus? koosolekuvabadus? keha puutumatus? silmast silma kokkusaamised? kallistused? käepigistused? ühine elu?

Peaaegu kogu elu on mind vallanud tunne, et inimkond on jõudmas ristteele. Kriis, krahh või murrang on alati paistnud olevat järgmise nurga taga, kuid see on siiski tulemata jäänud. Kujutlegem endale ette, et oleme jõudnud teelahkmele. See on kohe üle mäe, kurvi taga pärast metsa. Mäkke tõustes mõistame, et tegemist oli miraažiga, teerist on kaugemal, kui näis. Kui me oma teekonda jätkame, ilmub see aeg-ajalt vaatevälja, siis aga kaob jälle ning rännak tundub lõputu. Me hakkame kahtlema, kas mingi teelahe on üldse olemas. Siis näeme seda taas. Oleme talle nii lähedal, aga ometi ei jõua sinna.

Nüüd pöörame ümber nurga ning järsku olemegi kohal! Me peatume, suutes vaevu uskuda, et aastatepikkune esivanemate tallatud rajal tammumine on läbi ning meil on lõpuks ometi valikuvõimalus. Meil on põhjust peatuda rabatuna olukorra uudsusest. Sadadest teedest, mis meie ees avanevad, viivad mõned samas suunas, kuhu me oleme alati liikunud, mõned maapealse põrgu suunas ja mõned maailma, mis on tervem ja ilusam, kui me kunagi oleme julgenud uskuda.

Ma kirjutan neid ridu eesmärgiga seista teiega sel teelahkmel koos – hämmingus, võib-olla isegi ehmunult, aga samas tajudes uut võimalust. Heidame mõnele neist teedest lähema pilgu ja vaatame, kuhu nad viivad.

…

Eelmisel nädalal kuulsin oma sõbra käest sellist lugu. Ta oli toidupoes ja nägi vahekäigus ühte naist nuuksumas. Eirates sotsiaalse distantseerumise reegleid, läks ta naise juurde ning kallistas teda. “Aitäh,” ütles naine, “see oli esimene kord 10 päeva jooksul, kui keegi mind kallistas.”

Eelmisel nädalal kuulsin oma sõbra käest sellist lugu. Ta oli toidupoes ja nägi vahekäigus ühte naist nuuksumas. Eirates sotsiaalse distantseerumise reegleid, läks ta naise juurde ning kallistas teda. “Aitäh,” ütles naine, “see oli esimene kord 10 päeva jooksul, kui keegi mind kallistas.”

Olla mõned nädalad ilma kallistamata tundub odav hind selle eest, et ära hoida epideemiat, mis nõuaks miljoneid elusid. Algselt oli sotsiaalse distantseerumise peamiseks põhjuseks vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust haigusjuhtumite kiire tõusu ärahoidmise abil. Nüüd ütlevad valitsused, et mõningane sotsiaalne distantseerumine peab jääma määramatuks ajaks, vähemalt kuni toimiva vaktsiini leidmiseni. Ma tahaksin paigutada selle väite laiemasse pilti ja vaadata sellele pikemas perspektiivis. Et mitte lasta distantseerumisel muutuda normiks, millest lähtuvalt kogu ühiskond ümber korraldatakse, olgem teadlikud millised on meie valikud ja mis põhjustel me neid teeme.

Sama kehtib ka teiste muutuste kohta, mis koroonaviirus endaga kaasa on toonud. Mõned autorid on märganud kujunenud situatsioonis soodsat pinnast totalitaarsele võimule. Hirmunud üldsus võtab omaks kodanikuvabaduste kitsendused, millele muus olukorras oleks raske õigustust leida: iga inimese liikumise pidev jälgimine, sundravi, sunniviisiline karantiin, reisimise ja kogunemisvabaduse piirangud, tsensuur selle üle, mida võimud valeinformatsiooniks otsustavad pidada, habeas corpus’e peatamine ja sõjaväeline kontroll tsiviilisikute üle. Paljud neist olid käigus juba varem, kuid Covid-19 saabumisest alates on need olnud vääramatud. Samuti on viirusega kaasnenud netikaubanduse kasv, spordi ja meelelahutuse jälgimine ekraani vahendusel, elu siirdumine avalikust ruumist isiklikku, hariduse kolimine koolidest veebi, väikeettevõtluse kärbumine, tavapoodide arvukuse vähenemine ning inimeste töö- ja vaba aja virtualiseerumine. Covid-19 on võimendanud kõiki varem eksisteerinud poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid trende.

Kõik ülalmainitud meetmed võivad olla (epidemioloogilise) kasvukõvera kontrolli all hoidmise seisukohast lühiajaliselt õigustatud, ent me kuuleme palju ka “uuest normaalsusest”, mis tähendab, et need muutused ei pruugi olla ajutised. Kuna sarnaselt terrorismiohule ei kao ära ka nakkushaiguse oht, võivad ajutised tõrjemeetmed kergesti muutuda püsivateks. Asjaolu, et me selles suunas aina edasi liigume, tähendab seda, et lühiajalised põhjused toetuvad pikaajalisele trendile. Ma analüüsin seda suundumust kahes osas: kontrollirefleks ja sõda surmaga. Kui me nendest sügavamatest tendentsidest aru saame, näeme ka uusi võimalusi, mille viirus uue solidaarsuse, kaastunde ja hoolivuse vormis juba päevavalgele on toonud.

Kontrollirefleks

Ametliku statistika andmetel on Covid-19 tagajärjel aprilli viimaste päevade seisuga surnud 150000 inimest. Sellel ajal, mil haigus on meie keskel olnud, oleks surm võinud nõuda 10 või 100 korda rohkem elusid. Igaühel on lähedased, perekond ja sõbrad. Kaastunne ja südametunnistus kutsuvad meid tegema kõik endast oleneva, et ennetada välditavat tragöödiat. Ka mind puudutab asi isiklikult: mu habras ema, keda ma väga armastan, on üks neist, kes on kõige haavatavam haiguse suhtes, mis tapab peamiselt eakaid ja põduraid.

Millisteks kujunevad lõplikud arvud? Sellele küsimusele on käesoleva artikli kirjutamise ajal veel võimatu vastust anda. Varased andmed tekitasid ärevust: nädalaid korrutati meedias lõputult šokeerivat 3,4 protsenti – Wuhanist pärit ametlikku surmavusmäära. Kui lisaks sellele arvestada viiruse ülima nakkavusega, osutab see kümnetele miljonitele või lausa sajale miljonile surmale üle maailma. Viimasel ajal on hinnangud langenud seoses ilmsiks tulnud asjaoluga, et suurem osa juhtumeid on leebed või mööduvad ilma igasuguste sümptomiteta. Kuna testitud on peamiselt raskelt haigestunuid, on surmavusmäär olnud üle paisutatud. Hiljutine kirjutis ajakirjas Science[1] väidab, et 86% nakatumistest jääb registreerimata, mis tähendab seda, et haiguse surmavus on palju väiksem, kui seni on arvatud. Sellest hiljem ilmunud artikkel[2] läheb veel kaugemale. Selles väidetakse, et Ühendriikides on nakatanute arv sada korda suurem, kui alguses arvati (mis tähendab seda, et surmavusmäär on alla 0,1%). Need kirjutised sisaldavad palju julgeid epidemioloogilisi oletusi, aga üks verivärske[3] uuring, mis kasutas antikehade testi, leidis, et Santa Claras jäi registreerimata 50–85 protsenti haigusjuhtumitest.

Kruiisilaeva Diamond Princess juhtum[4] kinnitab viimast versiooni. Pardal olnud 3711-st inimesest osutus nakatunuks umbes 20 protsenti, vähem kui pooltel olid haigustunnused ja 8 neist  on tänaseks surnud. Kruiisilaev on täiuslik paik nakatumiseks ning viirusel oli levimiseks piisavalt aega, enne kui midagi ette võeti. Ometi nakatus vaid viiendik. Veelgi enam, laeva elanike hulgas olid tugevas ülekaalus eakad[5] (nagu kruiisilaevadel ikka): ligi kolmandik reisijatest olid vanemad kui 70 aastat ja rohkem kui pooled olid üle 60-aastased. Uurimisrühm järeldas suurest hulgast sümptomiteta kulgenud haigusjuhtudest, et tegelik surmavusmäär Hiinas on umbes 0,5 protsenti; veel värskem info (vaata eespoolt) osutab 0,2 protsendile. See on siiski 2 kuni 5 korda kõrgem kui hooajalisel gripil. Eelöeldu põhjal (arvestades Aafrika ja Lõuna- ning Kagu-Aasia palju nooremat rahvastikku) pakun surmade arvuks Ühendriikides 200000 ja kogu maailmas 2 miljonit. Võrreldes 1968–1969 aasta Hong Kongi gripi pandeemiaga,[6] on need tõsised arvud.

Lubage korrata: keegi ei tea, mis tegelikult toimub, mina samuti mitte. Ent olgem teadlikud kahest vastandlikust tegurist inimeste juures. Esimene on igasugusele hüsteeriale omane kalduvus heita kõrvale kogu info, mis ei toeta hirmu teket ja ei hoia maailma pideva hirmu all. Teine on eitus, normaalset ja mugavat elu häiriva info ebamõistlik eiramine.

Iga päev teatatakse meile meedias Covid-19 juhtumite koguarv, kuid tegelikult pole kellelgi aimu, milline see number tegelikult on, sest testitud on ainult väike osa elanikkonnast. Kui kümnetel miljonitel möödub see haigus ilma sümptomiteta, ei saa me sellest kunagi teada. Veel keerulisemaks teeb asja see, et Covid-19 surmade arv võib olla liialdatud[7] (paljudes haiglates registreeritakse nakatunu surm Covid-19 surmajuhtumina isegi siis, kui surmapõhjuseks on midagi muud) või alahinnatud[8] (mõned võivad olla surnud kodus). Lubage korrata: keegi ei tea, mis tegelikult toimub, mina samuti mitte. Ent olgem teadlikud kahest vastandlikust tegurist inimeste juures. Esimene on igasugusele hüsteeriale omane kalduvus heita kõrvale kogu info, mis ei toeta hirmu teket ja ei hoia maailma pideva hirmu all. Teine on eitus, normaalset ja mugavat elu häiriva info ebamõistlik eiramine. Nagu küsib Daniel Schmachtenberger: “Kuidas sa tead, et see, mida sa usud, on tõsi?”[9]

Taoline kognitiivne tendentslikkus on eriti nakkav poliitilise polariseerumise õhkkonnas; nii näiteks kalduvad liberaalid eitama igasugust infot, mis võib toetada Trumpi pooldavat narratiivi, konservatiividega on lugu jälle vastupidi.

Suurele segadusele vaatamata julgen ma siiski teha ennustuse: see kriis lõppeb nii, et me ei saa kunagi täit selgust. Kui lõplik surmade arv, kui me selleski kokku suudame leppida, jääb allapoole kardetut, ütlevad ühed, et kontrollimeetodid toimisid. Teised arvavad, et haigus polnudki nii ohtlik, kui räägiti.

Minu jaoks on kõige suurem mõistatus see, miks ei paista käesoleva loo kirjutamise ajal olevat uusi juhtumeid Hiinas. Valitsus kehtestas seal täieliku karantiini alles peale seda, kui viirus oli jõudnud juba kanda kinnitada. See oleks pidanud levima üle kogu Hiina uusaastapidustuste ajal, mil vaatamata mõningatele liikumispiirangutele olid kõik lennukid, rongid ja bussid rahvast tuubil täis. Mis toimub? Tuleb taas tõdeda, et kellelgi meil pole sellele vastust.

Milliseks surmade arv ka ei kujune, vaatame parema ülevaate huvides veel mõningaid numbreid. Ma ei taha väita, nagu Covid polekski nii hull ja me ei peaks midagi tegema. Varuge veel palun pisut kanatust. FAO andmetel (2013)[10] sureb igal aastal üle kogu maailma viis miljonit last nälga, 2018. aastal olid 159 miljonit last alakaalulised ja 50 miljonit pöördumatult kahjustatud.[11] (Nälga kannatavate inimeste arvukus langes veel üsna hiljuti, kuid viimasel kolmel aastal on selle kõver jälle tõusma hakanud.) Viis miljonit inimest on seni Covid-19 tagajärjel surnutest mitu korda suurem arv, ent siiani pole ükski valitsus palunud meil nende päästmiseks oma elu radikaalselt muuta või kuulutanud välja eriolukorra. Samuti ei näe me sarnast paanikat ja palavikulist tegevust enesetappude ümber, mille epideemia kujutab endast üksnes masenduse ja meeleheite jäämäe tippu ja mis tapab kogu maailmas üle miljoni inimese, Ühendriikides aga 50000 inimest aastas. Sama lugu on uimastite üledoosidega, mis tapavad USA-s 70000, autoimmuunhaiguste epideemiaga, mis mõjutab 23,5 miljonit (NHI arv) kuni 50 miljonit inimest (AARDA) ja ülekaalulisusega, mille all kannatab rohkem kui 100 miljonit inimest. Miks me ei püüa sama meeleheitlikult ära hoida tuumasõjaga kaasnevat maailmalõppu või vältida ökoloogilist krahhi? Siin asi pigem vastupidi, me teeme päevast-päeva neid ohtusid suurendavaid valikuid.

Ma ei arva, et kuivõrd me pole teinud midagi laste nälgimise lõpetamiseks, siis pole vaja ka viirusega midagi ette võtta. Vastupidi – kui me suudame end Covidi pärast nii radikaalselt muuta, suudame sama ka teistel põhjustel. Arutlegem hetkeks, miks oleme valmis kasutama oma kollektiivset tahet viiruse väljajuurimiseks, kuid mitte teiste inimkonna ees seisvate ohtudega tegelemiseks. Miks on ühiskond siiani nii kindlalt püsinud samal rajal?

Vastus on silmiavav: me lihtsalt ei tea, mida ülemaailmse nälja, sõltuvus- ja autoimmuunhaiguste, suitsiidide ja ökoloogilise krahhiga peale hakata. Sest seal pole midagi üheselt mõistetavat, mille vastu võidelda. Meie tavapärased kontrollikesksed reageerimisviisid pole nende kriisidega tegelemisel eriti mõjusad. Kui saabub nakkushaigus, saame lõpuks tegevusse sukelduda.

Vastus on silmiavav: me lihtsalt ei tea, mida ülemaailmse nälja, sõltuvus- ja autoimmuunhaiguste, suitsiidide ja ökoloogilise krahhiga peale hakata. Sest seal pole midagi üheselt mõistetavat, mille vastu võidelda. Meie tavapärased kontrollikesksed reageerimisviisid pole nende kriisidega tegelemisel eriti mõjusad. Kui saabub nakkushaigus, saame lõpuks tegevusse sukelduda. Käes on kriis, mille puhul saame rakendada kontrollimeetmeid: karantiinid, piiride sulgemine, sotsiaalne distantseerumine, kohustuslik käte pesemine; liikumise, informatsiooni ja meie kehade allutamine valitsuse kontrollile. Covid-st saab meie hirmude mugav pesapaik, koht, kuhu me paneme oma abitustunde, mis suureneb koos üle pea kasvavate muutustega. Covid-19 on oht, millega me oskame toime tulla. Erinevalt paljudest teistest hirmudest, on meil Covid-19-ga toimetulekuks oma plaan.

Meie tsivilisatsiooni peamised institutsioonid on toimetulekul kaasaja probleemidega järjest abitumad. Kui nad kohtuvad lõpuks katsumusega, millega nad oskavad toime tulla, muutuvad nad rõõmsaks. Nad kuulutavad selle innukalt ülimaks kriisiks. Infokanalid valivad välja kõige ärevamad lood, rahvas liitub paanikaga, et võidelda sõnulseletamatute ja üle jõu käivate ohtude asemel nendega, mis on võimudele jõukohased.

Paraku ei alistu aga suurem osa tänapäeva valuprobleemidest enam jõule. Meie antibiootikumid ja kirurgia ei suuda toime tulla autoimmuun- ja sõltuvushaiguste ning ülekaalulisusega. Teiste riikide armeede alistamiseks valmistatud relvad ja pommid ei pühi maailmast minema vihkamist kui sellist ega kaitse meid koduvägivalla eest. Politsei ja vanglad ei suuda ravida kuritegevuse juuri. Meie pestitsiidid ei suuda taastada rikutud pinnast. Covid-19 meenutab meile vanu häid aegu, mil nakkushaigused allusid kaasaegsele meditsiinile ja hügieenile, natsid kapituleerusid liitlaste sõjamasina ees ja loodus ise kuuletus tehnoloogia edusammudele ja arengule – või vähemalt paistis see meile nii. See meenutab meile päevi, kui meie relvad olid tõhusad ning iga uus kontrollimeede näis maailma aina paremaks muutvat.

Milline probleem allub domineerimisele ja kontrollile? Selline, mille on tekitanud keegi või miski väljastpoolt, keegi Teine. Kui probleem – olgu see siis näiteks kodutus, ebavõrdsus, sõltuvus või ülekaalulisus – on aga meis endis, pole meil millegi vastu sõdida. Me võime proovida süüdistada miljardäre, Vladimir Putinit või saatanat, kuid sel juhul vaatame mööda olulistest asjadest, sest me ei küsi enda käest, kuidas on tekkinud selline kasvupinnas, millel miljardärid (ja viirused) nii kiirelt paljuneda saavad.

Kui me tsivilisatsioon üldse milleski hea on, siis vaenlasega võitlemises. Me tervitame avasüli võimalusi tegeleda sellega, milles me head oleme ja tõestada seejuures oma tehnoloogia, elulaadi ja maailmavaate paikapidavust. Ja nii me toodame endale uusi vaenlasi, sest me vaatame selliseid probleeme nagu kuritegevus, terrorism ja haigused meie-versus-nemad raamistikus ning koondame oma ühised jõud nendeks püüdlusteks, mis seda nägemust toetavad.

Kui me tsivilisatsioon üldse milleski hea on, siis vaenlasega võitlemises. Me tervitame avasüli võimalusi tegeleda sellega, milles me head oleme ja tõestada seejuures oma tehnoloogia, elulaadi ja maailmavaate paikapidavust. Ja nii me toodame endale uusi vaenlasi, sest me vaatame selliseid probleeme nagu kuritegevus, terrorism ja haigused meie-versus-nemad raamistikus ning koondame oma ühised jõud nendeks püüdlusteks, mis seda nägemust toetavad. Nii me tõlgendamegi Covidit kui kutset relvadele ja korraldame ühiskonna ümber, nagu valmistuksime sõjaks. Tuumakatastroofist ja ökoloogilisest krahhist ning viie miljoni lapse nälgimisest vaatame aga endiselt mööda.

Vandenõu narratiiv

Paljud peavad Covid-19 võimumeeste vandenõuks[12], sest see näib õigustavat totalitaristide nii paljusid soovunelmaid. Minu eesmärk pole neid teooriaid edasi arendada ega ümber lükata, ent ma pakun siinkohal mõned metatasandi kommentaarid. Esmalt lühike ülevaade.

Teooriad (neid on mitmes variandis) räägivad eelmise aasta septembris toimunud Event 201-st (mille sponsoriteks olid Gates Foundation, CIA jt) ning 2010 Rockefeller Foundationi raportist, mis kirjeldab üksikasjalikult stsenaariumit “Lockstep”. Nii ühes kui teises on juttu autoritaarsest reageerimiskavast hüpoteetilisele pandeemiale. Vandenõuteoreetikud räägivad, et infrastruktuuri, tehnoloogiat ja sõjaseaduse õiguslikku raamistikku on ette valmistatud juba mitmeid aastaid. Kõik, mida nende sõnul vaja läks, oli viis, kuidas panna inimesed seda omaks võtma, ja nüüd on see olemas. Ükskõik, kas praegused kontrollimeetmed on püsivad või mitte, on loodud pretsedent selleks, et:

• jälgida pidevalt inimeste liikumist (koroonaviiruse tõttu)
• ajutiselt peatada kooskäimise vabadus (koroonaviiruse tõttu)
• allutada tsiviilisikud sõjaväestatud politseile (koroona viiruse tõttu)
• rakendada kohtuvälist tähtajatut kinnipidamist (karantiin koroonaviiruse tõttu)
• keelustada sularaha (koroona viiruse tõttu)
• kehtestada tsensuur interneti üle (et võidelda väärinfoga koroonaviiruse tingimustes)
• muuta vaktsineerimine ja muu meditsiiniline ravi sunniviisiliseks ja natsionaliseerida meie keha (koroonaviiruse tõttu)
• kategoriseerida kõik tegevused ja sihtkohad ühemõtteliselt lubatuks ja keelatuks (me võime kodust väljuda x põhjusel, kuid mitte y põhjusel) ja kaotada sel kombel ära politseist ja kohtutest väljapoole jääv hall tsoon. Selline täielik kontroll on totalitaarsuse tuum. Kuigi hetkel on see ju koroonaviiruse tõttu vajalik.

See on vandenõuteooriate jaoks tänuväärne materjal. Minu poolest võib üks neist teooriatest ka tõsi olla; kuid samasugune sündmuste ahel võib lahti rulluda ka seetõttu, et me kaldume oma alateadlikes valikutes süstemaatilise kontrolli suunas. Kust see kalduvus tuleb? See on osa tsivilisatsioonide DNA-st. Aastatuhandeid on tsivilisatsiooni progressiks (vastandina väiksematele traditsioonilistele kultuuridele) peetud kontrolli laiendamist maailma üle: loomade kodustamist, barbarite vallutamist, loodusjõudude taltsutamist ning ühiskonna allutamist reeglite ja mõistuse diktaadile. Kontrolliihalus kiirenes pärast teaduslikku revolutsiooni, mis tõstis “progressi” uutesse kõrgustesse: reaalsus korrastati objektiivsetesse kvantifitseeritavatesse kategooriatesse ning mateeriat hakati valitsema tehnoloogia abil. Lõpuks võeti samad vahendid ja meetodid kasutusele ka sotsiaalteadustes, et nende abil viia ellu täiusliku ühiskonna ambitsioon (mis ulatub tagasi Platoni ja Konfutsiuse aega).

Seetõttu tervitavad kõikvõimalikud administraatorid iga võimalust oma kontrolli tugevdada, sest lõppude lõpuks teenib nende tegevus inimsoo arengu suurimat eesmärki: luua täiuslikult korrastatud maailm, milles puuduvad haigused, kuritegevus, vaesus ja võib olla isegi kannatused. Pole vaja otsida mingeid nurjatuid motiive. Loomulikult sooviksid nad üldsuse huvides igaühte jälgida. Nende jaoks on Covid-19 tõend selle vajalikkuse kohta. Nad küsivad: „Kas me saame koroonaviiruse tingimustes endale demokraatlikke vabadusi üldse lubada? Kas me ei peaks need meie enda turvalisuse huvides ohvriks tooma?“ Need küsimused on olnud päevakorral ka varasemate kriiside ajal, näiteks pärast kaksiktornide tragöödiat.

Selle teema juurde sobib tuntud metafoor mehest, kes käib ringi haamer käes ja otsib võimalust selle kasutamiseks. Järsku märkab ta väljaulatuvat naelapead. Ta on seda juba pikemat aega otsinud, kopsinud kõiksugu kruve ja polte, kuid suurem edu on jäänud olemata. Tema maailmavaate järgi on haamer parim tööriist ning naelte sisselöömise abil saab maailma paremaks muuta. Ja ennäe, lõpuks ometi ongi seal üks nael!

Selle teema juurde sobib tuntud metafoor mehest, kes käib ringi haamer käes ja otsib võimalust selle kasutamiseks. Järsku märkab ta väljaulatuvat naelapead. Ta on seda juba pikemat aega otsinud, kopsinud kõiksugu kruve ja polte, kuid suurem edu on jäänud olemata. Tema maailmavaate järgi on haamer parim tööriist ning naelte sisselöömise abil saab maailma paremaks muuta. Ja ennäe, lõpuks ometi ongi seal üks nael! Me võime küll kahtlustada, et oma liigagaruses on ta naela ise sinna sokutanud, kuid sellel pole erilist tähtsust. Võib-olla pole see isegi päris nael, kuid see on naelaga piisavalt sarnane, et taguma hakata. Kui tööriist on olemas, küll saabub ka võimalus selle kasutamiseks.

Nendele, kes valitsusse umbusklikult suhtuvad, tahan ma rõhutada, et järsku ongi meil sel korral tegemist päris naelaga. Sellisel juhul on haamer õige tööriist – ning selle instrumendi kasutusala laieneb ja see tõrjub peagi välja kruvikeeraja, höövli, viili ja käärid.

Igal juhul ei ole alusprobleem lahendatav kurjade vabamüürlaste vennaskonna kukutamise abil. Isegi kui selline vennaskond peaks olemas olema ja meie tsivilisatsiooni õõnestama, kestaks samad suundumused edasi ka ilma nendeta või siis tekiks peale ühe rühmituse kukutamist selle asemele kohe teine ja asi jätkuks samas vaimus.

Tõde või mitte, ettekujutus epideemiast kui kurikaelte koletust salasepitsusest pole kaugel taotlusest otsida ja põletada ära mõned nõiad. See on ristiretke mentaliteet, see on sõjamentaliteet. Sellise arusaama järgi tuleb kõigepealt kindlaks määrata sotsiaalpoliitilise tõve tekitaja, meist eraldiseisev süüdlane, kellega me saame siis võitlusse astuda. Taolisel mõtteviisil on oht tähelepanuta jätta need tegurid, mis ühiskonna selliseks tõveks vastuvõtlikuks muutsid. Kas meie vastuvõtlikkus haigusele kasvas kellegi sihiteadliku tegevuse tõttu või tegi seda tuul, on minu jaoks siin teisejärguline.

See, mis ma järgmisena ütlen, on asjakohane sõltumata sellest, kas SARS-CoV2 on: geneetiliselt kavandatud biorelv, seotud 5G turule tulemisega[13], tähelepanu kõrvalejuhtimise trikk, totalitaarse maailmavalitsuse Trooja hobune, surmavam kui meile öeldud, vähem surmavam kui meile öeldud, pärit Wuhani biolaborist, Fort Detrickust[14] või on ta täpselt selline, nagu CDC ja WHO on meile öelnud. See on asjakohane isegi siis, kui kõik on SARS-CoV-2 viiruse rollist selles epideemias täiesti valesti aru saanud.[15] Mul on oma arvamus, aga kui ma olen eriolukorra jooksul midagi õppinud, siis seda, et ma tegelikult ei tea, mis toimub. Ma ei kujuta ette, kuidas keset internetti täitvate uudiste, libauudiste, kuulujuttude, salastatud info, vandenõuteooriate, propaganda ja politiseeritud narratiivide podisevat segapudru suudaks seda keegi teine. Ma soovin, et palju rohkem inimesi tunnistaksid endale, et nad ei tea, mis toimub. Ma ütlen seda nii neile, kes pooldavad ametlikke versioone kui ka teisitimõtlejaile. Kui me oma olemasolevatest vaadetest väga kramplikult kinni tahame hoida, peame sulgema silmad järjest enamate tõsiasjade ees. Olgem tagasihoidlikud oma uskumustes: see on elu ja surma küsimus.

Sõda surmaga

Mu 7-aastane poeg pole teiste lastega kohtunud ega mänginud juba kaks nädalat. Sama lugu on miljonite teistega. Enamik meist nõustuks sellega, et katkestada kuuks ajaks laste omavaheline suhtlus on mõistlik hind miljonite elude päästmise eest. Aga 100000 elu eest? Ja kui see ei kesta kuu, vaid aasta? Viis aastat? Selles küsimuses on meil eriarvamused, sest meil on erinevad põhiväärtused.

Minu jaoks on oluline küsimus see: kas ma olen valmis paluma kõigil maailma lastel loobuda suvel koosmängimisest, kui see vähendaks mu ema või ka minu enda suremise riski? Samuti võiksin küsida, kas ma sooviksin keelustada kallistamise ja kätlemise, kui see päästaks mu elu. Ma ei püüa pisendada oma ema ega ka iseenda elu väärtust, mõlemad on mulle hindamatud. Ma olen tänulik iga päeva eest, mil mu ema veel meiega on. Aga selliste küsimustega kerkivad pinnale tähtsad teemad. Milline on õige viis elamiseks? Milline on õige viis suremiseks?

Asendame eeltoodud küsimused millegi isiklikumaga. Heidame kõrvale ebainimliku utilitaarse mõtlemise, mis muudab inimesed statistikaks, et vajaduse korral neist siis mõni ohverdada. Minu jaoks on oluline küsimus see: kas ma olen valmis paluma kõigil maailma lastel loobuda suvel koosmängimisest, kui see vähendaks mu ema või ka minu enda suremise riski? Samuti võiksin küsida, kas ma sooviksin keelustada kallistamise ja kätlemise, kui see päästaks mu elu. Ma ei püüa pisendada oma ema ega ka iseenda elu väärtust, mõlemad on mulle hindamatud. Ma olen tänulik iga päeva eest, mil mu ema veel meiega on. Aga selliste küsimustega kerkivad pinnale tähtsad teemad. Milline on õige viis elamiseks? Milline on õige viis suremiseks?

Vastused nendele küsimustele, olgu need siis esitatud iseenda või ühiskonna nimel, sõltuvad sellest, kuidas me suhtume surma ning kui oluliseks peame mängu, lähedust, ühtekuuluvust, kodanikuõigusi ja isikuvabadust. Nende väärtuste vahel ei leia me õiget tasakaalu ühegi lihtsa valemi abil.

Minu eluaja jooksul on ühiskond hakanud panema järjest suuremat rõhku ohutusele, turvalisusele ja igasuguse riski vältimisele. Eriti on see mõjutanud lapsepõlve: minu ajal oli tavaline, kui noor poiss kodust miili kaugusel omapäi ringi uitas; tänapäeval külastaks vanemaid seepeale lastekaitsespetsialist. Suurema turvalisuse taotlemisest annavad tunnistust ka kummikinnaste kasutamine järjest enamatel elualadel, kõikjalolevad käte desinfitseermisvahendid, lukustatud, valvatud ja jälgitud koolihooned, tugevdatud turvameetmed lennujaamades ja piiridel, kõrgendatud teadlikkus õiguslikust vastutusest ja vastutuskindlustusest, spordiareenide ja avalike hoonete sissepääsude julgestamine metallidetektorite ning läbiotsijatega jne. Eeskirjastamisega liiale minemine viib välja politseiriigi tekkeni.

“Ohutus kõigepealt” on mantra, mis on pärit ellujäämist prioriteetseks pidavast väärtussüsteemist, milles rõõm, seiklus, mäng ja enese proovilepanek on muudetud teisejärguliseks. Muudes kultuurides olid teistsugused prioriteedid. Nagu kirjutab Jean Liedloff oma klassikaliseks osutunud teoses The Continuum Concept, kaitsti paljudes traditsioonilistes ja pärimuskultuurides oma lapsi märksa vähem. Lapsi seati nende eneseusalduse ja otsustusvõime arendamiseks vastamisi meie mõistes hullumeelsete ohtude ja ülesannetega. Ma usun, et enamikes tänapäeva inimestes, eriti nooremates, on säilinud teatud annus kaasasündinud soovi loobuda ohutusest, et elada täiel rinnal. Meie kultuur peseb aga meie ajusid, et panna meid elama pidevas hirmuseisundis ning hirm on meie institutsioonidesse sisse ehitatud. Neis on esmatähtis turvalisus. Meie meditsiinisüsteemis põhineb enamus otsuseid riskikalkulatsioonidel, surm on seal halvimaks võimalikuks tulemuseks, see tähendab arsti totaalset läbikukkumist. Samas teame kõik, et surm ootab meid niikuinii. Tegelikult tähendab päästetud elu vaid edasi lükatud surma.

Surma alistamine oleks meie kontrollikeskse tsivilisatsiooni tippsaavutus. Kuivõrd me selles aga järjest ebaõnnestume, siis rahuldume võidu teesklemisega: kaotuse tunnistamise asemel me eitame seda. Meie ühiskonnale on omane surma mahasalgamine, see algab korjuste maa sisse peitmisega ning lõppeb noorusmaania ja vanainimeste hooldekodudesse toppimisega. Isegi meie kinnisideed seoses raha ja varaga – mida me peame osaks iseendast – väljendavad pettekujutlust, et ajutist „mind“ on raha abil võimalik püsivaks muuta. Kõik see on selgelt näha nüüdisaegses „mina“-loos, kus eraldiseisev indiviid seisab vastamisi Teisega, talle vaenuliku või parimal juhul ükskõikse maailmaga. Meid ümbritsevad selles maailmas geneetilised, sotsiaalsed ja majanduslikud võistlejad ja selleks, et siin ellu jääda, peame end nende eest kaitsma ning üritama nad endale allutada. Me peame tegema kõik endast oleneva, et vältida surma, mis (kõnealuses eraldatuse loos) kujutab endast täielikku hävingut. Bioloogiateadus õpetab isegi, et meie tegelik olemus seisneb ellujäämis- ja paljunemisvõimaluste maksimaalses suurendamises.

Ma küsisin oma arstist sõbra käest, kes on elanud Peruus ketšuade juures, kas need paneksid kellegi elu pikendamise eesmärgil hingamisaparaadi alla. “Loomulikult mitte,” vastas ta, “nad kutsuksid šamaani ja aitaksid tal hästi surra.” „Hästi suremise“ (mis ei tähenda tingimata valutut suremist) mõiste pole tänapäeva meditsiinilises sõnavaras just väga levinud.

Ma küsisin oma arstist sõbra käest, kes on elanud Peruus ketšuade juures, kas need paneksid kellegi elu pikendamise eesmärgil hingamisaparaadi alla. “Loomulikult mitte,” vastas ta, “nad kutsuksid šamaani ja aitaksid tal hästi surra.” „Hästi suremise“ (mis ei tähenda tingimata valutut suremist) mõiste pole tänapäeva meditsiinilises sõnavaras just väga levinud. Ükski haigla ei pea arvestust selle kohta, kas patsiendid surevad hästi või mitte. Suremist ei saada kuidagi pidada positiivseks tulemuseks. Eraldatuse maailmas on surm ülim katastroof.

Või kas ikka on? Vaatame, mida on selle kohta öelnud dr. Lissa Rankin: “Mitte kõik meist ei taha surra üksipäini intensiivravi palati voolikute küljes – isegi siis, kui see palat võib suurendada meie ellujäämise tõenäosust. Mõned meist eelistaksid olla kodus meile kallite inimeste käte vahel ja leppida sellega, et nende aeg on kätte jõudnud… Pidage meeles – surm ei ole lõpp. See on kojuminek.”[16]

Kui me mõistame, et „mina“ kujutab endast sõlmekest määratus suhete võrgustikus, kus üks „mina“ saab olemas olla vaid tänu teistele, siis lahustub „mina“ „Teises“ ja „Teine“ lahustub „minus“. Kui me oleme taibanud, et „mina“ on teadvustäpike tohutus suhete maatriksis, siis ei otsi me enam iga probleemi puhul kõigepealt vaenlast, vaid püüame oma suhetes korra luua. Sõda surmaga annab teed püüdlusele elada täiel rinnal ning me mõistame, et hirm surma ees on tegelikult hirm elu ees. Kui paljust oma elus oleme nõus turvalisuse nimel loobuma?

Totalitarism – täius