Evelin Hermaküla: mõtteid looduse tähenduse kriisist

juuni 18, 2024.

Evelin Hermaküla, foto Enlil Sonn

Filosoof Aldous Huxley on öelnud, et inimese iga hetk on kriisihetk, sest ta peab valima elu ja surma vahel. Nähes nukraid kändude kolooniaid, samblavaibale loobitud erkvärvilisi pakendeid ja kümnekorruselistesse betoonhoonetesse suletud hirmunud neljajalgseid, on vastus selge: inimkond on käivitanud ennasthävitava programmi. Samas on Inglise kirjanik nentinud ka seda, et “kõik, mis me /…/ teeme, sõltub sellest, mida me usume olevat asjade loomuse”. Kui me loodust inimesest eraldiseisva asjana defineerime, siis ei ole kahtlust, et keskkonda ka rahulikuma südamega hävitame. Tähendused, olles kuitahes tugevad, on siiski muutlikud. Ja neid muudavad inimesed ise.

Aldous Huxley on üks paljudest mõtlejatest, kes on kirjutanud lääne kapitalistliku ühiskonna kitsaskohtadest. Mitmete oluliste teemade, sealhulgas patsifismi, eestkõnelejana on ta jätnud olulise jälje läänemaailma 20. sajandi mõtteloosse. Huxley sulest ilmus ligi 50 raamatut, mis tänaseni lugejate perspektiive nihutada suudavad. Enamikele lugejatele assotsieerub Huxley ilmselt tema 1932. aasta romaaniga “Hea uus ilm”, mis kirjeldab düstoopilist riiki, kus tegeletakse geenimuundamise ja laste kasvatamisega laborites, et toota ühiskonnale kasulikke indiviide. Kunstil, tõelistel tunnetel ja loodusearmastusel ei ole säärases progressiusus enam kohta, sest need “ei hoia töös ühtki tehast”.(1) Inimene on pandud armastama enda tühist elu, mistõttu on korrale vastuhakkajaid vähe. Huxley düstoopia piirdub aga ühe riigiga: müüride taga elavad progressiusust puutumata jäänud loodusrahvad. Tänapäeval on kahetsusväärsel kombel peaaegu terve maailm selle ideega kaasa kistud.

Huxley on kritiseerinud ka inimese suhtumist loodusesse. Teoses “Philosophia perennis” (1947) on ta kirjutanud, et teisi liike peaks kohtlema “austuse ja mõistmisega, mitte brutaalse rõhumisega, sundides neid teenima meie inimlikke eesmärke”.(2) Perenniaalne ehk igikestev filosoofia propageerib ideed, et kõikidel nähtustel ja asjadel on ühine jumalik alus, hing, mis organiseerib kogemust. Kui kõigel on üks alus, siis järelikult on kõik mingil metafüüsilisel tasandil omavahel seotud. Eksisteerib sõnulseletamatu transendentaalne tõde, milleni on võimalik jõuda enda teadvuse arendamise kaudu. Loodus ei ole sellises käsitluses mitte tee jumalani, vaid jumal ise. Jumal ei ole aga seotud ühegi kindla religiooniga: oma teoses Huxley lausa hoiatab lugejat “iidolikummardamisse” kinnijäämise eest. Igatahes on Huxley arvates ideel, et kõik on üks, oluline praktiline tagajärg: inimene tajub loodust pühana ja mõistab enda tegude rumalust.(3) Ta hakkab loodusega hoopis koostööd tegema, sest saab aru, et hävitades seda, õõnestab ta ka enda jalgealust.

Selleks et mõista looduse kompleksset ühendatust, ei pea kõnelema ainult metafüüsilisest tasandist. Ka ökoloogia esimeseks seaduseks on arusaam (4), et kõik on kõigega omavahel seotud. Biosfäär koosneb miljarditest elusolenditest, kes üksteist kas otseselt või kaudselt mõjutavad. Metsaraie tagajärjel ei hävine ainult puud, vaid terve looduskeskkond on häiritud. Oma kodu kaotavad okstel pesitsenud linnud ja närtsib kuusiku hämarat keskkonda eelistav taimestik. Laiemas plaanis panustab lageraie üleujutuste sagenemisse ja mulla erosiooni tekkesse, mis seab ohtu lisaks teistele liikidele ka inimese enda. Miskipärast kiputakse inimest siiani ülejäänud loodusest välja arvama, vaatamata sellele, et planeedi õnnetu seisukord mõjutab inimkonda üha otsesemalt.

Käesoleva kriisini on inimkonna (muuhulgas) viinud see, kuidas me oleme harjunud loodust käsitlema. Küllaltki suure karuteene looduse mõtestamisele on teinud kartesiaanlik subjekti ja objekti duaalsus, mis tõstab inimese kui subjekti kõrgemale teistest liikidest ning annab talle näiliselt objektiivse positsiooni teiste liikide mõistmiseks ja mõtestamiseks. Juba ainuüksi sõnal “objekt” on teatav elutuse ja staatilisuse konnotatsioon, mis on kandunud ja kandub edasi tulevaste põlvkondade teadvusesse. Aldous Huxley arvates on teadusliku keele abil proovitud mitmekesist omanäolistest osadest koosnevat universumit matemaatiliselt süstematiseerida. Sellises keeles on paraku äärmiselt keeruline käsitleda maailmakontiinumina ja kirjutada asjadest, mis jäävad välja mõistuslikust kogemusest.(5)

Samuti on 20. sajandi etoloogias vaadeldud looduse toimimist valdavalt mehaanilisena. Loomi on peetud evolutsiooni poolt programmeeritud masinateks, mis reageerivad eelsoodumuslike reflekside ajel oma keskkonnale.(6) Nad on modernistliku idee kohaselt vaid oma bioloogiliste eesmärkide automaatsed täideviijad. Isegi kui pealtnäha tundub, et loodus töötab nagu kellavärk, võivad selle all peidus olla märksa keerulisemad suhted, mida ei ole võimalik läbi mehaanilise perspektiivi aduda. Kahtlemata on palju lihtsam liikidevahelisi suhteid automatistlikena käsitleda, kuid kas see ka tegelikkusele vastab – sellele tasub praeguses olukorras mõelda. Antud küsimusele pakub uue huvitava perspektiivi semiootika.

Timo Maran on raamatus “Ökosemiootika” kirjutanud, et ökosemiootiline (7) arusaam ei eita harjumuste ja evolutsiooni rolli loomade käitumises, aga rõhutab iga isendi teatavat autonoomsust teha valikuid. Nii nagu inimesed, suhestuvad ka loomad keeruliste märgiprotsesside kaudu oma keskkonnaga ja üksteisega. (8) Loomade puhul on märgid eelkõige need, mis millelegi viitavad: hundi jaoks tähendab jänese lõhn võimalikku saaki. Toimub keerukas mentaalne protsess, sest ainult valitud asjad saavad loomale tähenduslikuks. Eestist pärit baltisaksa bioloog Jakob von Uexküll pakkus 20. sajandi alguses välja loomade subjektiivse maailmatunnetuse tähistamiseks sõna omailm (umwelt).(9) Võtame näiteks sellise ökosüsteemi nagu Tartu Supilinna korteri tagahoov, mis võib koosneda sadadest erinevatest liikidest. Vaatamata sellele, et ruum on üks, esineb selles palju erinevaid perspektiive: mesilane, siil ja koer tajuvad kõik maailma isemoodi. Võilill, mis tähendab mesilasele võimalust nektarit korjata, ei pruugi koerale üldse huvi pakkuda.

Mehaanilise käsitluse vastu räägib ka tõsiasi, et looduse ”masina” osadel ei pruugi olla omavahel otsest kontakti.(10) Siilile võivad informatiivseks olla näiteks õhus levivad lõhnad või kuuldud häälitsused, mis ei olnud talle otseselt suunatud. Lisaks esineb antropotseeni ajastul aina rohkem valesti tõlgendamist.(11) Loomade elukeskkonda on tunginud võõrobjektid, mida loomad vastavalt enda omailmadele tõlgendama peavad. Näiteks võib see sama siilike pidada aianurgas lebavat pakendit ekslikult mardikaks ning sellega kontakti astudes oma elu kaotada. Tegemist on vaid põgusate näidetega, aga panevad mõtlema selle üle, et kas mitte inimesed ise ei ole siili ekslikult kellekski muuks – masinaks – pidanud. Nii nagu kõigil teistel loomadel, on ka inimesel omailm, mille kaudu tema enda keskkonda tõlgendab. Kui inimeste omailmad koosnevad ainult kahvatu-hallidest betoonhiiglastest, siis pole ime, et kõik meile tehislikuna näib.

Mida vähemaks jääb looduskeskkonda, seda jõulisemalt eraldub inimene nii füüsiliselt kui ka vaimselt ülejäänud loodusest. See omakorda kinnistab ühiskonnas levinud arusaamasid, sest kui puudub otsene kontakt teiste liikidega, on kerge pidada etteantud tähendusi tõesteks. Inimene on küll varem valmistehtud maailma heidetud, aga talle jääb siiski võimalus õpitud tähendused kahtluse alla seada. Võib-olla aitaks loodust uue nurga alt vaadata see, kui me prooviksime natukeseks väljuda oma mõistuslikkusest ja kogeda loodust mitte ühiskondlike, vaid bioloogiliste olenditena. Muidugi on selline idee idealistlik, sest kogemuste tõlgendamine toimub ikkagi kultuuriliste vahendite kaudu, aga äkki on siiski võimalus, et me saame ka mingitel teistsugustel tasanditel loodusega ühenduda. Ka Aldous Huxley tõdes, et kõikeühendava aluse tunnetamiseni ei jõua mitte loogilise mõtte, vaid vahetu kogemuse kaudu.(12)

Teadagi ei ole inimene alati olnud nii eraldatud loodusest. Ümbritsev keskkond võiks ju mingil määral olla talletunud tema teadvusesse, sest ta on pidanud ellujäämiseks õppima keskkonda tõlgendama. Isegi kui me oleme nüüd aina rohkem suletud nelja seina vahele, on meie kehadesse salvestunud pika evolutsiooni jooksul omajagu materjali, mis võimaldab meil taas loodusega vahetumasse kontakti astuda, ja tajuda, et me oleme osa suurest võrgustikust. Ühe põneva perspektiivi sellesse ideesse annab Charles S. Peirce’i märgiteooria (1894), mille kohaselt esineb kolme liiki märke (13): ikoonid, indeksid ja sümbolid. Sümbolilised märgid on kultuuris kokkulepitud (näiteks tavakeel), aga ikoonidel on tähistatavaga reaalne sarnasus ning indeksid (14) viitavad enda tähistatavale. (15) Märtsikuine linnulaul kui indeksiaalne märk, mis igas eestlases suurt tähelepanu äratab, viitab kevade saabumisele. Huvi linnulaulu vastu on seega loomulik kehadesse salvestunud reaktsioon. Samamoodi võib mõelda näiteks hundi ulgumisele, mis viitab ohule ja seega kutsub esile tugevaid kehalisi aistinguid. Kahjuks on meid kurdistanud sümboliliste märkide müra, kuid meil on veel võimalus päriselt kuulata.

Tendents kõike mõistuslikult võtta näib olevat inimesele väga omane. Mina leian end samuti liiga tihti ainult sümbolilistest sfääridest. Kujutan ette, et Eesti metsad on puutumatud ja iidsed (niiviisi ju räägitakse), aga kui päriselt metsa lähen, viitab suur hulk märke sellele, et olukord on üpris armetu. Hing hakkab valutama kõikide elusolendite pärast, keda me oleme oma suures mõistmatuses kannatama pannud, ja tekib tahtmine ängistava reaalsuse ees silmad kinni panna. Aga kes muu, kui mitte iga inimene ise, saab proovida muutuseid ellu viia. Kahtlemata oleks praeguse kriisi valguses inimkonnal praktilist kasu sellest, kui me õpiksime nägema erinevaid liike otsustamisvõimeliste subjektidena ja tunnistama inimese ühendatust ülejäänud loodusega. Ükskõik, kas jõuame selle mõistmiseni igikestva filosoofia või ökoloogia ja ökosemiootika kaudu – me võiksime aru saada, et inimkonna enda tegevus tuleb meieni ringiga tagasi.

Alustan ja lõpetan essee ühe lohutava tõdemusega: tähendused muutuvad. Nii nagu me võime praegu ühiskonnas ja kultuuris ringi vaadates näha varem loodud tähendusi, mõjutavad käesoleval ajal konstrueeritud tõekspidamised tulevikku. Veel juhivad meie mõtlemist modernistlikud arusaamad loodusest kui objektist ja mehhanismist, aga paraku ei ole need jätkusuutlikud. Aldous Huxley oli oma ajastu kontekstis kahtlemata üks äärmiselt avara maailmavaatega mõtleja ning võib tänaseni inspireerida meid kujundama uusi arusaamu. Me saame ümber kirjutada või joonistada või rääkida looduse tähenduse. Selleks tasub kaasata rohkem erinevaid distsipliine, sealhulgas humanitaarteaduseid, mis kipuvad teaduste hierarhias üpris madalal olema. Ka kunstil ja kirjandusel on suur jõud inimeste südametele koputada. Ennekõike on aga vaja kogeda perspektiivi nihet, milleni võib jõuda siis, kui heidame endalt hetkeks iganenud arusaamad ja hakkame ise loodusega taas vahetumat kontakti otsima.

Kasutatud kirjandus

Huxley, Aldous 2020 [1947]. Philosophia perennis. Tlk H. Künnapas. Tallinn: Eksa. Huxley, Aldous 2018 [1932]. Hea uus ilm. Tlk R. Kepler. Tallinn: Rahva Raamat.

Maran, Timo 2022 [2020]. Ökosemiootika. Märgiuuringud ja ökoloogiline muutus. Tlk E. Puhang. Tallinn: TLÜ kirjastus, 10-30.

Symbol, index, icon (s.a.). – The University of Chicago. Vaadatud 15.04.2024,

https://csmt.uchicago.edu/glossary2004/symbolindexicon.htm

Uexküll, Jakob von 2012. Tähendusõpetus. Tlk M. Tarvas. – Omailmad. Tartu: Ilmamaa, 317-378

Jaga postitust

Jäta kommentaar Cancel Reply

Vaata veel...

Evelin Hermaküla: mõtteid looduse tähenduse kriisist

Jaga postitust

Jäta kommentaar Cancel Reply

Evelin Hermaküla: mõtteid looduse tähenduse kriisist

Charles Eisenstein: Pööblimoraal ja mittevaksitud

Charles Eisenstein: Fašism ja antikarneval

Palun toeta meid!