Peeter Espak: Libasotsioloogiast ja toksilisest maskuliinsusest
Ameerika Ühendriikides läbiviidava naiste marsi seotus mitte pelgalt naiste õiguste eest seismisega, vaid otsene flirt nii islamiäärmusluse kui ka kommunistlike ideedega on ammu teada tõsiasi.[1] Naiste marsi taga olevad aktivistid nagu Tamika Mallory ja Carmen Perez, kuid eriti just palestiina aktivist Linda Sarsour on selgelt olnud seotud antisemiitlike ideedega ning seisnud äärmusliku islami eest (nii näiteks on hoitud sidemeid liikumisega Nation of Islam). Mitmed varasemalt naiste marssidel osalenud aktivistid ja organisatsioonid, kellel oli edastada oma sõnum naiste õiguste kaitse eritahuliste probleemide eest seismisel, on toimuva ammu hukka mõistnud. Marsside aktivistide ja agenda seotusest äärmuslike ideedega ei kirjuta enam ammu mitte kitsaste huvigruppide väljaanded, vaid maailma suurimad liberaalsed päevalehed nagu näiteks the New York Times.[2] Eestis neist teemadest olulisel määral enne marssi meie enda pealinnas ei räägitud, kuigi islami(äärmusluse) ja feminismi seostest ka osades Eesti mõttemallides olen varasemalt kirjutanud.[3]
Nähes pidevalt seda, kuidas näiteks noored naisteadlased või ka -doktorandid on emaks saamise puhul karmis akadeemilises konkurentsis oma meeskolleegidega võrdluses kehvemas seisus, ei taha sugugi väita, et Eestis pole paljudes eluvaldkondades neid kohti, kus on selgelt vaja rakendada mõistuspäraseid meetmeid „ebavõrdsete“ situatsioonide tasandamiseks. Seda aga ei saavuta ega ka taotle mitte ükski fundamentaalfeministlik liikumine või pseudoteaduslik sotsioloogiline uuring, millede poliitilised sihid seisnevad hoopis mujal kui päriselt naiste õiguste eest seismine. Äärmusliku või fundamentalistliku feminismi mitte teaduslikkusel, vaid eelkõige poliitilisel võitlusel ja selgel vasakideoloogial põhinev narratiiv on aga juba ammu kohale saabunud ka meie akadeemilistesse uurimisasutustesse, kust jõuab üha sagedamini teaduseks maskeerunult ka laiema avalikkuse ette.
Viimastel aastatel on ka meie avalikus diskussioonis hoogsalt levimas uus termin nimega „toksiline maskuliinsus“. Eelkõige propageeritakse seda fundamentaalfeministlikes ringkondades ettekujuteldava lääne patriarhaalse ühiskonna vastu peetavas võitluses. Valdavalt tähistatakse toksilise maskuliinsusega kõike halba, mida leitakse olevat meessoost isikute eluhoiakutes, mis äärmusfeministile ei meeldi.
Viimastel aastatel on ka meie avalikus diskussioonis hoogsalt levimas uus termin nimega „toksiline maskuliinsus“. Eelkõige propageeritakse seda fundamentaalfeministlikes ringkondades ettekujuteldava lääne patriarhaalse ühiskonna vastu peetavas võitluses. Valdavalt tähistatakse toksilise maskuliinsusega kõike halba, mida leitakse olevat meessoost isikute eluhoiakutes, mis äärmusfeministile ei meeldi. Toksiliselt maskuliinseks võib nimetada näiteks mingi konkreetse meessoost isiku traditsiooniliselt mehelikuks peetud käitumist, mehelikkust kui enesekindlust ja sirgjoonelisust väljendavat nähtust, kuid ka füüsilise meheliku jõu tähtsaks pidamist. Seda kõike samadel alustel aga ka nõrgemate vastu füüsilist vägivalda kasutava meesindiviidiga. Vägivald oleks justkui traditsioonilisse mehelikusse sisseprogrammeeritud. Tahtes välja juurida vägivalda, tuleks fundamentalistide arvates hoopiski asuda sõtta traditsioonilise mehelikkusega üleüldises plaanis. Samast kontseptsioonist on tuletatud ka väidetav lääne ühiskonnas üleüldiselt eksisteeriv „vägistamiskultuur“. Füüsiliselt nõrgemate kallal vägivallatsemine olevat seega justkui üleüldine ajalooperioode ületav maskuliinne nähtus, mida eriti edukalt on rakendanud just lääne kristlik või patriarhaalne kultuur.
Termin on võitluse pidamisel efektiivne just seetõttu, et võimaldab ühtedel ja samadel alustel hukka mõista jõulist, enesekindlat või traditsioonilist „meheau“ – „mehelikkust“ kui voorust ning alkohoolikust vägivallatsejat, seksuaalkurjategijat ja isegi psühhopaati või pedofiili. Vägivaldsus ja nõrgemate füüsiline haavamine, mis on läbi ajastute olnud just traditsioonilise meheliku au või ideaali absoluutne vastand ja ka arhailistes kultuurides nagu ka peavoolu islamis hukka mõistetud, on ümberdefineeritud kui sellest samast meheliku väärikuse kontseptsioonist tulenev.
Termin on võitluse pidamisel efektiivne just seetõttu, et võimaldab ühtedel ja samadel alustel hukka mõista jõulist, enesekindlat või traditsioonilist „meheau“ – „mehelikkust“ kui voorust ning alkohoolikust vägivallatsejat, seksuaalkurjategijat ja isegi psühhopaati või pedofiili. Vägivaldsus ja nõrgemate füüsiline haavamine, mis on läbi ajastute olnud just traditsioonilise meheliku au või ideaali absoluutne vastand ja ka arhailistes kultuurides nagu ka peavoolu islamis hukka mõistetud, on ümberdefineeritud kui sellest samast meheliku väärikuse kontseptsioonist tulenev. Oma olemuselt on selline loogika sama vildakas, kui sildistada näiteks korrakaitsjast politseinik samadel alustel vägivallatsejaks, kui tänaval noaga vehkiv või inimesi tulistav laamendaja. Kuna mõlema käes on relvad, on ka mõlemad ühtlaselt toksiliselt vägivaldsed. Hoolimata sellest, et ühe eesmärgiks on vägivalla tõrjumine ja nõrgemate kaitsmine, teisel aga nõrgemate ja relvitute füüsiline vigastamine. Ohvrist tehakse süüdlane ja süüdlasest ohver.
Avalikest sõnavõttudest tuleb koheselt meelde Rein Raua kommentaar, kus küll tõepoolest kedagi nimeliselt ei mainitud, kuid esitati kollektiivne süüdistus väidetavate ekspertide motiivides kahtlejatele: „Faktide kontrolliminegi tundub liigne, kui uudised ise on meelepärased. Siinjuures on oluline, et pakkumusväli on sotsiaalmeedias äärmuseni demokratiseerunud, oma profiili koerapildiga illustreeriv külahull on arvamuste vahetuses asetunud samale tasemele teemat põhjalikult valdava eksperdiga.“ [5] Facebookis koerafotot profiilipildina kasutav Pille Koort paistab tihtipeale silma võimega loogiliselt argumenteerida ja ka ümber lükata mitmeid meie tuntud kultuuritegelaste ja -teoreetikute poolt esitatud väiteid.
Ka eesti osad feministlikud ringkonnad kasutavad „toksilist maskuliinsust“ relvana oma võitluses. Laiemat avalikku tähelepanu pälvis see termin 2017. a kevadel, kui ERR arvamusportaal avaldas Evelyn Höglundi artikli „Vägivalla juured on „toksilises maskuliinsuses““. Nagu ERR ise oma vabanduses lugejate ees hiljem teatas, osutus tekst paraku „märkimisväärses osas plagiaadiks – autor oli ilma viiteta tõlkinud oma artiklisse lõikude kaupa väljaandes Independent 27. juulil 2016. aastal ilmunud artiklit“.[4] Plagiaadi avastamise eest tänati aga tähelepanelikku lugejat Pille Koorti, kes pettuse juhuslikult avastas. Kurioosseks teeb olukorra asjaolu, et tekst oli ilmunud enne ka Inimõiguste blogis, mis seostab ennast Tartu Ülikooli rahvusvahelise magistriprogrammiga “Rahvusvaheline õigus ja inimõigused”, mis tõenäoliselt pani heausklikult teksti avaldama ka ERR toimetajad. Eriti aga see, et pettuse avastas ilma ülikoolihariduseta ajaloo- ja kultuurihuviline tavakodanik omal initsiatiivil. Ei jäänud ka tähelepanuta, et Pille Koorti vastu, kes meie kultuuritegelaste ja -teadlastega tihti aktiivselt sotsiaalmeedias vaidleb ja argumenteerib, tekkis üpriski arvestatav vimm, mis väljendus eri vestlusringides üsna teravalt. Avalikest sõnavõttudest tuleb koheselt meelde Rein Raua kommentaar, kus küll tõepoolest kedagi nimeliselt ei mainitud, kuid esitati kollektiivne süüdistus väidetavate ekspertide motiivides kahtlejatele: „Faktide kontrolliminegi tundub liigne, kui uudised ise on meelepärased. Siinjuures on oluline, et pakkumusväli on sotsiaalmeedias äärmuseni demokratiseerunud, oma profiili koerapildiga illustreeriv külahull on arvamuste vahetuses asetunud samale tasemele teemat põhjalikult valdava eksperdiga.“ [5] Facebookis koerafotot profiilipildina kasutav Pille Koort paistab tihtipeale silma võimega loogiliselt argumenteerida ja ka ümber lükata mitmeid meie tuntud kultuuritegelaste ja -teoreetikute poolt esitatud väiteid. Ka Rein Raud ei mõistnud vist hukka mitte niivõrd akadeemilistes ringkondades üha levinumat faktivaba poliitilist ideoloogilist lahmimist kui pigem hoopis hüpoteetilisest „tavainimestest“ koosnevat auditooriumi, mis ennast eksperdiks tituleeriva või näiteks „professori“ tiitlit kandva ideoloogi faktivabad väited kummutab või neid kontrollib. Evelyn Höglundi plagiaati aga ei mõistnud meie tuntumatest vasakintelligentidest hukka pea keegi, vestlustes jäädi pigem selle juurde, et kuigi õnnetu juhtum, siis sisu oli ju õige!
Samal ajal aga mõistis osa meie intelligentsist teravalt hukka Tõnis Mägi, kes oli oma mõttekäikudes tsiteerinud Cicerot ja vasakfilosoof Herbert Marcuset[6] mitte otse, vaid ilukirjanduslike materjalide põhjal. Erinevalt Höglundi juhtumist, ei olnud tegu sihiliku loomevargusega, mille eest tudeng näiteks eksmatrikuleeritakse, vaid loomeinimese oskamatusega analüüsida allikaid. Ometi Höglundi avalikes aruteludes kaitsti, samas üritati kõikide vahenditega demoniseerida Tõnis Mägit, kes mitteliteraadina eksis allikakasutuse vastu, kuid samas ei öelnud ka miskit sellist, mida tsiteeritud autorid ei olnuks ehk ise esindanud. Tõnis Mägi siunamine selle eksimuse eest kestab mitmete autorite poolt tänaseni (vt Henri Kõiv).[7] Kuigi peaksime ühistel alustel hukka mõistma kõikvõimalikud plagiaatorid, internetitrollid või ka selgelt teadlikult valeväidete esitajad ilma nende maailmavaadet sealjuures arvesse võtmata.
Mis on valesti, võiks küsida tõelise vägivalla traumeeritud ohver, kes riigilt abi ootab ja neid numbreid paratamatult uskuma võib jääda, sest kinnitab seda ju ekspert! Vastus on, et sellist vigastatute ja haavatute hulka ei olnud isegi Vabadussõjas. Tänases 1,3 miljoni elanikuga Eestis pole see lihtsalt võimalik, meie intensiivravipalatid oleks täis eluohtlike vigastustega ohvreid ning tänavatel liiguks väga kaalukas osa inimesi kas karkude või ratastooliga.
Toimuva diskussiooni taustal ei saa mainimata jätta Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi teaduri Iris Pettai ja MTÜ Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi eestvedamisel ja sotsiaalministeeriumi kaudu mõned aastad tagasi 260 000 euroga[8] toetatud uurimistööd ja kampaaniat, mille järeldustena loeme järgnevat: „Uuringu andmetel võib väita, et just kodu on naisele kõige ohtlikum koht. Aastas saab Eestis vägivalla tõttu vigastada 44 000 naist, neist 6 000 saab raskeid ja eluohtlikke vigastusi.“[9] Uuringust poleks ehk avalikkus palju teadnudki, kui Evelin Höglund poleks seal esitatud arve oma seisukohtade kinnituseks rakendanud.[10] Mis on valesti, võiks küsida tõelise vägivalla traumeeritud ohver, kes riigilt abi ootab ja neid numbreid paratamatult uskuma võib jääda, sest kinnitab seda ju ekspert! Vastus on, et sellist vigastatute ja haavatute hulka ei olnud isegi Vabadussõjas. Tänases 1,3 miljoni elanikuga Eestis pole see lihtsalt võimalik, meie intensiivravipalatid oleks täis eluohtlike vigastustega ohvreid ning tänavatel liiguks väga kaalukas osa inimesi kas karkude või ratastooliga. Selline arvudega manipuleerimine ei vähenda mitte päriselt olemasolevat vägivalda, vaid mariginaliseerib päris vägivalla ohvrid, muudab nad uueks ühiskondlikuks normaalsuseks. Ühe suure ja üldlevinud toksilise maskuliinsuse paratamatuks ohvriks, mille vastu ei pea võitlema mitte reaalselt ohvritele abi andes ja vägivallatsejaid kavõi vangi pannes, vaid „toksilist maskuliinsust“ alla surudes.
Lõpetuseks aga „toksilise maskuliinsuse“ eriliselt jõulise avalikku diskussiooni saabumise oletatavatest pärispõhjustest. 2015/2016 aastavahetusel toimusid Saksamaal Kölnis ja mitmel pool mujal massilised mittekohalikku päritolu isikute poolsed ahistamisjuhtumid. Meedias ja avalikes sotsiaalmeediapostitustes sagenesid ilmsiks tulnud juhtumid eelkõige pagulaste või ka „moslemite“ poolt toime pandud seksuaal- või vägivallakuritegudest. Kuigi kahtlemata on mitmed kirjeldatud kuritegudest olnud ka väljamõeldised (sh võimaliku vene propaganda üllitised), on üldine sündmuste olemus üpriski selgelt tuvastatav. Ühel hetkel ei olnud enam avalikkuses võimalik väita, et probleemi ei eksisteeri ja tegu on „parempoolsete“ väljamõeldisega. Oli tarvis uut strateegiat, millega tegelikult toimuvatelt sündmustelt ja sotsiaalsetelt probleemidelt tähelepanu eemale juhtida. Uueks instrumendiks võitluse jätkamisel sai „toksilise maskuliinsuse“ rõhutatud pealesurumine ja väide, et lääne patriarhaalne ühiskond on läbi ajaloo olnud vägistamiskultuur. Kõik, mida teise päritoluga inimesed tegid, on lihtsalt üleüldine toksiline maskuliinsus, mis on kordades suurem meil siin kohapeal. Lääne patriarhaadi tingimustes ei jõudvat aga tegelikult toimuv füüsiline vägivald lihtsalt avalikkuseini. Ohvrist tehti taaskord süüdlane, ja süüdlasest ohver.
Iga mõtleva ja akadeemilisel ausa teadlase nagu ka ühiskonnategelase missioon peaks olema juhtida tähelepanu nii ühiskonnas kui akadeemilises maailmas toimuvatele teaduspettustele ning ühe kitsa poliitilise ideoloogia muutmisele akadeemiliseks normaalsuseks. Eestis ei ole meie uurimisasutused veel „pehmetes“ valdkondades täielikult ideologiseerunud ja muutunud vasakfundamentalistlike ideoloogiate misjoneerimis- või propagandakeskuseks, kuhu õppima saabunud teadmishimulisest noorest inimesest vormitakse paari aastaga „vanemate kolleegide“ poolt teaduse kattevarjus tegutsev poliitiline aktivist. Peame tegema kõik selleks, et see ka nii jääks ning meie ülikoolimaastik ei kujuneks mitte kunagi ühe kitsa poliitilise fundamentalismi (ümber)kasvatuslikuks mehhanismiks.
Iga mõtleva ja akadeemilisel ausa teadlase nagu ka ühiskonnategelase missioon peaks olema juhtida tähelepanu nii ühiskonnas kui akadeemilises maailmas toimuvatele teaduspettustele ning ühe kitsa poliitilise ideoloogia muutmisele akadeemiliseks normaalsuseks. Eestis ei ole meie uurimisasutused veel „pehmetes“ valdkondades täielikult ideologiseerunud ja muutunud vasakfundamentalistlike ideoloogiate misjoneerimis- või propagandakeskuseks, kuhu õppima saabunud teadmishimulisest noorest inimesest vormitakse paari aastaga „vanemate kolleegide“ poolt teaduse kattevarjus tegutsev poliitiline aktivist. Peame tegema kõik selleks, et see ka nii jääks ning meie ülikoolimaastik ei kujuneks mitte kunagi ühe kitsa poliitilise fundamentalismi (ümber)kasvatuslikuks mehhanismiks. Humanitaar- ja sotsiaalteadused ei ole vasakideoloogia, vaid tõelised teadused. Just arusaama humanitaariast kui päriselt asju uurivast ja muuhulgas faktidel tuginevast teadusest poliitilised ideoloogid kõige rohkem kardavadki. Sest nende enamasti ideoloogilistel eeldustel põhinevad ja Foucault või mõne teise sarnase pseudoteadlase mõttelendu teadusliku baasina kasutavad uurimistööd nagu kogu akadeemiline tõsiseltvõetav maine lööks neutraalse või ükskõik millise teise elunägemuse olemasolul ja eeskujuna presenteerimisel kõikuma ja variseks kokku nagu kaardimajake. Seeläbi on ka vasakfundamentalistlikule „akadeemilisele“ ideoloogiale essentsiaalse tähtsusega rünnata ükskõik milliseid teistsuguseid lähenemisi, sest „teistsuguse“ olemasolugi aktsepteerimine tähendaks ohtu kogu enda ideoloogilise vundamendi nagu ka avaliku tõsiseltvõetavuse hävinguks. Kiirendagem seda protsessi ja ärgem kartkem tänaseks niigi lõpuagoonias oleva ideoloogia aktivistide ähvardusi ja sarjamist! Küsimus pole mitte liberaalses või konservatiivses eluhoiakus, vaid kaines mõistuses.
[1] Josefin Dolsten. „Upcoming Women’s March clouded by anti-Semitism allegations“. – The Times of Israel 18.01.2019 https://www.timesofisrael.com/upcoming-womens-march-clouded-by-anti-semitism-allegations/
[2] Farah Stockman. „Women’s March Roiled by Accusations of Anti-Semitism“. – The New York Times 23.12.2018. https://www.nytimes.com/2018/12/23/us/womens-march-anti-semitism.html
[3] Peeter Espak, „Islam ja feminism – ebatõenäoline liit“. – Õhtuleht 28.11.2018. https://www.ohtuleht.ee/909042/peeter-espak-islam-ja-feminism-ebatoenaoline-liit
[4] Rain Kooli. „Vabandame lugejate ees“. – ERR Arvamus 26.05.2017. https://www.err.ee/598319/vabandame-lugejate-ees
[5] Rein Raud. „Humanitaaria muudab inimesed raskemini programmeeritavaks“. – ERR Kirjandus (toim. Rebekka Lotman), 19.03.2018. https://kultuur.err.ee/690628/rein-raud-humanitaaria-muudab-inimesed-raskemini-programmeeritavaks
[6] Tõnis Mägi. „Olen selle vastu, et ELs kuulutatakse kõik normaalne ebanormaalseks“. – Maaleht (toim. Margus Mikomägi) 14.12.2017. http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/tonis-magi-olen-selle-vastu-et-els-kuulutatakse-koik-normaalne-ebanormaalseks?id=80443656
[7] Henri Kõiv. „Jordan Peterson – intellektuaalne šarlatan masse hullutamas. Müürileht 21.09.2018. https://www.muurileht.ee/jordan-peterson-intellektuaalne-sarlatan-masse-hullutamas/
[8] https://www.sm.ee/et/soopohise-vagivalla-vahendamine-eesti-avatud-uhiskonna-instituut
[9] https://enut.ee/files/perevagivalla_uuring_eestis.pdf
[10] Evelyn Höglund. „Rääkigem perevägivallast!“ – Õhtuleht 20.03.2017. https://www.ohtuleht.ee/793680/evelyn-hoglund-raakigem-perevagivallast
