Joel Sang: Mõttetusmasinad

Roger Scruton. “Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad”. Tõlkinud Hardo Pajula. Tallinn, EKSA, 2018. 374 lk.

 

Nooruke Edmund Burke’i Selts on alustanud hoogsat kirjastamistegevust. Otsa tegi lahti mullu ilmunud Lesek Kołakowski „Naeruvääristatud Jeesus“¹. Hiljuti tulid ridamisi kaks konservatiivse maailmavaate eestkõneleja Roger Scrutoni teost: katekismuse laadi rahumeelne raamat „Kuidas olla konservatiiv“² ja hoopis teist sorti „Tolad, petised ja tülinorijad“, mis on otsekui ristiretk liberaalide vastu, täis särtsu ja võitlevat paatost. Vaadake või väljavõtet sisukorrast: „Vimm Britti saartel: Hobsbawm ja Thompson“; „Põlgus Ameerikas: Galbraith ja Dworkin“; „Emantsipatsioon Prantsusmaal: Sartre ja Foucault“; „Tüütus Saksamaal: mäest alla Habermasini“; „Nonsenss Pariisis: Althusser, Lacan ja Deleuze“; „Ülemaailmsed kultuurisõjad: uusvasakpoolsed Gramscist Saidini“; „Koletis ärkab: Badiou ja Žižek“…

Briti ajaloolaste Eric Hobsbawmi ja E. P. Thompsoni, Ameerika majandusteadlase John Kenneth Galbraithi ja õigusfilosoofi Ronald Dworkini seisukohad ei pruugi meile korda minna. (Dworkini suhtes võivad juristid jääda eriarvamusele, sest tema peateos „Õiguse impeerium“ avaldati hiljaaegu ka eesti tõlkes.³) Küll on aga Scrutoni ristiretke sihtmärkide seas mitmed filosoofid, kes on tõstetud meil viimastel aastakümnetel (suuresti ameeriklaste eeskujul) ilmeksimatu guru seisusse. See puudutab eelkõige poststrukturalismi sildi alla koonduvaid mõttetarku.

Kui Hasso Krull tuli 1995. aastal Vagabundi toimetusse Jacques Derrida „Positsioonide“ tõlkega – prantsuse postmodernismi esimene pääsuke Eestimaal –, siis sattusin ma üsna suurde segadusse. Mis jamps see on? Küllap on asi tõlkes. Kirjutasin teose algusest lõpuni ümber, püüdes sisestada Derrida teksti midagi, mida seal ei ole: midagi propositsionaalset; argumente, mis viivad järeldusteni. „Ei lähe läbi!“ ütles Hasso, ja tõlge ilmuski esialgsel kujul.

Kui Hasso Krull tuli 1995. aastal Vagabundi toimetusse Jacques Derrida „Positsioonide“ tõlkega – prantsuse postmodernismi esimene pääsuke Eestimaal –, siis sattusin ma üsna suurde segadusse. Mis jamps see on? Küllap on asi tõlkes. Kirjutasin teose algusest lõpuni ümber, püüdes sisestada Derrida teksti midagi, mida seal ei ole: midagi propositsionaalset; argumente, mis viivad järeldusteni. „Ei lähe läbi!“ ütles Hasso, ja tõlge ilmuski esialgsel kujul. Edaspidi ma samast plejaadist vaimusuurusi (Gilles Deleuze, Felix Guattari, Slavoj Žižek) enam toimetajana ei puutunud, mis ei tähenda, nagu oleks nende jutt mind veennud. Prantsuse poststrukturalism on mulle alati intuitiivselt kahtlane tundunud, aga ma pole küündinud seda põhjalikumalt analüüsima. Pealegi, kes kuulaks ühe kolkaliteraadi kriitikat! Nüüd on Scruton selle töö ära teinud.

„Mõttetusemasin“ on määratlus, mida Scruton kasutab paljude poststrukturalistlike vaimusünnitiste iseloomustamiseks. „Selle masina panid kokku Jacques Lacan, Gilles Deleuze ja mõned teised, nad panid selle kokku freudistliku psüholoogia unarusse jäänud fragmentidest, de Saussure’i lingvistikast ja pumpasid selle siis hegelliku lõõtsaga kuuma õhku täis. See elas oma leiutajad üle ja selle ühe või teise modifikatsiooni võib täna leida peaaegu igast humanitaarteaduskonnast“ (lk 223).

Eriti põhjalikult ongi Scruton ette võtnud Lacani. Ma ei raatsi jätta siin esitamast peaaegu täies mahus Srutoni pikemat tiraaadi Lacani teooria aadressil, mis toob selgelt esile selle absurdsuse. Ühtlasi annab see aimu Scrutoni käsitlusviisist. Mitmes kohas tsiteerib ta Lacani ennast. Frankofiifid võivad nuriseda, miks pole vastav kirjakoht tõlgitud otse originaalist. Aga sel on oma põhjus. Vastasel korral tekiks teatud diskrepants, sest Scruton ironiseerib just ingliskeelse versiooni üle.

Eriti põhjalikult ongi Scruton ette võtnud Lacani. Ma ei raatsi jätta siin esitamast peaaegu täies mahus Srutoni pikemat tiraaadi Lacani teooria aadressil, mis toob selgelt esile selle absurdsuse. Ühtlasi annab see aimu Scrutoni käsitlusviisist. Mitmes kohas tsiteerib ta Lacani ennast. Frankofiifid võivad nuriseda, miks pole vastav kirjakoht tõlgitud otse originaalist. Aga sel on oma põhjus. Vastasel korral tekiks teatud diskrepants, sest Scruton ironiseerib just ingliskeelse versiooni üle.

Niisiis:

„Lacan kirjutas, et alateadvus on struktureeritud samamoodi nagu keelgi. Seejärel asus ta seda keelt tõlgendama ning laenas selleks mõisteid Saussure’i lingvistikast ja võttis lisaks kasutusele ka Kojève’ilt nopitud idee Teisest. Ta pildus oma kirjutistesse ja loengutesse ka matemaatilist žargooni, mis oli ammutatud teooriatest, millesse ta ei vaevunud süvenema, kuid millele ta viitas möödaminnes kui „mateemidele”… [—] Lacan väitis, et on olemas suur Teine (suurtähega Autre), mis kujutab endast mittemina poolt minale esitatud väljakutset. See suur Teine kummitab meeltega tajutavas maailmas domineeriva mõttena ja kontrolliva võimuna – võimuna, mida me taotleme, samal ajal ka selle eest põgenedes. On olemas ka väike teine (väiketähega autre), mis ei seisa tegelikult minast eraldi, vaid on asi, mida me näeme peeglist sellel arenguetapil, mida Lacan kutsub „peeglistaadiumiks”, see on siis, kui laps näeb oma peegelpilti ja ütleb „haa!”. See on äratundmishetk, mil laps esimest korda kohtab suhet „objekt = a”, mis mingil viisil, mida ma ei ole võimeline dešifreerima, näitab nii iha kui selle puudumist“ (lk 226).

„Peeglistaadium loob lapses illusoorse (ja põgusa) idee Minast kui kõikvõimsast teisest teiste maailmas. Kuid selle mina purustab varsti suur Teine – tegelane, kes tuleb Melanie Kleini kirjutatud hea rinna / halva rinna, hea võmmi / halva võmmi stsenaariumist. Selle kokkupõrke traagiliste tagajärgede põhjaliku käsitluse käigus tuleb Lacan lagedale rabavate avaldustega, mida tema jüngrid sageli ilma selgitusteta kordavad, justkui oleksid need muutnud intellektuaalse ajaloo käiku. Ühte neis korrutatakse iseäranis tihti: „seksuaalsuhteid ei ole olemas” – huvitav tähelepanek sarivõrgutajalt, kelle eest ei olnud kaitstud ükski naine, isegi mitte tema analüüsitavad patsiendid“ (lk 227).

Kui siiani olid Lacani mõttekäigud veel kuidagi jälgitavad, leiab Scruton, siis edasi tuleb juba puhas abrakadabra:

„Raamatus The Four Fundamental Concepts of Psychoanalysis (üles kirjutatud tema loengutest ja avaldatud 1977. aastal) selgitab Lacan suhet objekt = a järgmiselt:

Täna pean ma kinni pidama kihlveost, mille ma sõlmisin, kui ma valisin maastiku, millel objekt a on kõige ebapüsivam oma funktsioonis, mis sümboliseerib iha täielikku puudumist – seda olen ma alati viidanud ühemõttelise algoritmiga (–Φ).

Ma ei tea, kas te näete tahvlit, aga ma olen nagu tavaliselt pannud kirja mõned pidepunktid. Nägemisväljas objekt a on pilk. Pärast seda olen ma sulgudesse kirjutanud:

Teadus tõotab meile tõde reaalsuse kohta, ja see tõde võib olla kasutu; ent alkeemia tõotab sügavamat tõde ja see on juba võimust lahutamatu. [—] Lacani mõjukast tekstist pealkirjaga „L’instance de la lettre dance l’inconscient ou la raison depuis Freud“ leiame midagi, mida nimetatakse „algoritmiks” ja mis omistatakse Saussure’ile:

Kui me tahame täpselt määratleda keeleteaduse sünnihetke, siis võime ütelda, et nii nagu kõikide teiste teaduste puhul nende moodsas tähenduses, nii seisneb ka lingvistika teke selle vundamendi moodustava algoritmi loomises. See algoritm on järgmine:

mida tuleb lugeda nii: tähistaja tähistatava kohal, kus „kohal” vastab kahte staadiumi eraldavale joonekesele.

Ta murrab pead Saussure’i valemi üle, üritab välja selgitada, mida see võiks tähendada, ja jõuab vististi selleni, et see ei tähenda midagi, või pigem järeldusele, et seal ei ole midagi, mis võiks midagi tähendada“ (lk 228–229).

Scruton ei hoia kokku sarkasmiga:

„Lacan saab enesekindlust juurde, kui ta märkab, et sõna barre on anagramm sõnast arbre ’puu’: „Võtame sõna „puu”… ja vaatame, mis saab sellest, kui kanda see Saussure’i algoritmi joonekese teisele poole” (nii-öelda arbre-cadavre). Seejärel lahendab ta probleemi nii, et tõlgendab joonekest jagamismärgina, nii et S-ist ja s-ist saavad algebralised sümbolid:

Selle valguses, mis meil on õnnestunud tähistaja mõjust tähistatavale teada saada, võime teha järgmise transformatsiooni:

Me pole näidanud mitte üksnes horisontaalse tähistava ahela elementide mõju, vaid ka tähistatava vertikaalsete sõltuvussuhete mõju, mis jagunevad kaheks fundamentaalseks metonüümiaks ja metafooriks nimetatavaks struktuuriks. Me võime neid sümboliseerida kõigepealt nii:

mis tähendab seda, et tähistaja ja tähistatava vahelisele seosele osutav metonüümiline struktuur võimaldab elisiooni, milles tähistaja paigutab olematuse objekti suhtesse, kasutades selleks tähistamisele kuuluvat “tagasireferentsi” väärtust, selleks et anda viimasele iha, mis on suunatud selle puudusele, mida ta toetab…

Lugejal on siin omajagu peamurdmist, kas

tähistab ligikaudset võrdust, kas

on ikka matemaatiline jada? Peagi selgub, et vastus on jaatav. Tähendus on tõesti taandatud võrrandiks ja selle võrrandi lahendamisel selgub, et signifitseeritav võrdub ruutjuurega miinus ühest:

kus

annab tulemuseks

Pärast veel mõnda lehekülge säärast arutelu, on lugeja veendunud, et erekteerunud peenis (tähenduse peamine objekt) ei ole kodanlikes tingimustes potentsem kui ruutjuur miinus ühest (või vahest miinusmärgiga egost, kui ego on ühest väiksem, nagu see tõenäoliselt on), ja valmis uskuma, et vahemaa objekt = a ja eks-isteeriva = e vahel ei ole suurem kui Freudi ja Petise [fraud] vaheline vahemaa. Seetõttu “ei ole enam põhjust toetuda ürgse masohhismi kulunud kontseptsioonile, et mõista korduvate mängude põhjust, kus subjektiivsus ühendab nii selle eiramise meisterlikkuse kui ka sümboli sünni”. Täpselt nii“ (lk 229–231).

Kabalistlike vormelitega opereerivad teisedki kõnealuse mõttevoolu esindajad, oma sauna saavad Scrutonilt ka freudistliku algebraga semmiv Slavoj Žižek ja Alain Badiou, kes loodab hulgateooria valemite abil lahendada metafüüsilisi küsimusi. Hiljuti meie lugemislauale jõudnud „Eetikas“ katsub viimane siiski ilma matemaatilise aparatuurita läbi ajada.⁴

Lugesin „Toladest, petistest ja tülinorijatest“ välja seda, mis mind kõige rohkem puudutab. Tegelikult on Scrutonil laiemad sihid, tema pealisülesanne kõnealuses raamatus on näidata, et käsitletud mõtlejate liberalistlik häälestus tuleneb nende logisevast filosoofilisest vundamendist. Kuigi ta püüab postmodernismi aluste jaburusest jõuda otseteed vasakpoolse mõtteviisi jaburuseni, pole asi siiski poliitilises orientatsioonis. Jamps jääb ikka jampsiks, olgu parem- või vasakpoolne.

Lugesin „Toladest, petistest ja tülinorijatest“ välja seda, mis mind kõige rohkem puudutab. Tegelikult on Scrutonil laiemad sihid, tema pealisülesanne kõnealuses raamatus on näidata, et käsitletud mõtlejate liberalistlik häälestus tuleneb nende logisevast filosoofilisest vundamendist. Kuigi ta püüab postmodernismi aluste jaburusest jõuda otseteed vasakpoolse mõtteviisi jaburuseni, pole asi siiski poliitilises orientatsioonis. Jamps jääb ikka jampsiks, olgu parem- või vasakpoolne. Richard Rorty, kellele Scruton heidab ette vasakpoolsust, suhtub kõnealusesse mõttevoolu kohati üsna kriitiliselt: Derridalt ei tasugi „oodata muud kui pidevaid sõnamänge, sõnakõlade ja graafiliste vigurite ärakasutamist.“⁵ Või teisal: „Näib, et Marx on nüüd asendunud Foucault’ga, ja usutakse, et kui sa tead küllalt Lacanist, Foucault’st ja Derridast, siis on sul kuidagi parem asend poliitika üle mõtlemiseks. Mis tähtsus on sel, mida Lacan arvas repressioonist? Mida on Foucault’l öelda sissetulekute võrdsustamise või kodanikuõiguste laiendamise kohta?“⁶

Vahest rabas poststrukturalism meid ka seetõttu, et kogu see krempel – poole sajandi jooksul Prantsusmaal kogunenud mõttetöö viljad – jõudis siia äkitselt, otsekui paisu tagant vallandunud. Paljudel eristustel ja terminitel on pikk ajalugu, mida meie ei taju, mõni neist ulatub tagasi Hegelini ja kaugemalegi. Me ei tunne tuletuskäike ja arengulugusid. Näiteks Derrida mäng erinevuse/erinewusega on Saussure’i sajanditaguse kontseptsiooni edasiarendus ja pahupidipööramine.

Poststrukturalismi juures võlub paljusid tema esoteerilisus. Igasugu kabalistika, võluvormelid, nõiasõnad toidavad meie alateadvust või teadvustamatust, nagu Freudi jüngrid käsivad öelda. Hämarad teooriad on alati põnevamad kui selge, ratsionaalne käsitlus. Seepärast on meil vaja ka Valdur Mikita mütoloogiat.

Poststrukturalismi juures võlub paljusid tema esoteerilisus. Igasugu kabalistika, võluvormelid, nõiasõnad toidavad meie alateadvust või teadvustamatust, nagu Freudi jüngrid käsivad öelda. Hämarad teooriad on alati põnevamad kui selge, ratsionaalne käsitlus. Seepärast on meil vaja ka Valdur Mikita mütoloogiat.

1 L. Kołakowski, Naeruvääristatud Jeesus. Kaksteist  esseed. Koostanud ja tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste,Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2017.
2 R. Scruton, Kuidas olla konservatiiv. Tõlkinud Mart Trummal. Tallinn, EKSA, 2018.
3 R. Dworkin, Õiguse impeerium. Tõlkinud Piret Luiga. Tallinn, Vagus, 2015.
4 A. Badiou, Eetika: essee kurjuse mõistmisest. Tõlkinud Anti Saar. Tartu, EYS Veljesto, 2017.
5 R. Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tõlkinud Märt Väljataga. Tallinn, Vagabund  1999, lk 217.
6 S. Stossel, „The Next Left: A Conversation with Richard Rorty“. – The Atlantic Monthly 1998, nr 4.