Antikarneval
Üheks sääraseks rituaalseks nähtuseks peab Girard antifestivali, kus „patuoina väljaajamise riituste taustaks ei ole raevukas anarhia, vaid äärmuslikult karmid keelud ja range järelvalve nende kehtestamiseks“. Tänapäeva totalitarismis on selleks välja arenenud omaette institutsioonid. Nii Nõukogude kommunism kui ka natsi-Saksa fašism olid väga puritaanlikud: mõlemad olid vaenulikud kõige vastu väljaspool omaenda riigikorda. Fašism on õigupoolest antikarnevali edasiarendus ning tekib nagu viimanegi reaktsioonina tegelikele või kujuteldavatele ohtudele, mis ühiskonda lõhkuda ähvardavad. Paljudes ühiskondades kasutab preestrite kast iga võimalust kehtestamaks rangeid keelde, tabusid ja rituaale, mis vaid veelgi tugevdavad nende endi võimu. Parima võimaluse annab selleks kriis, mida võib panna inimeste patuse eluviisi süüks — näiteks maavärin, üleujutus või… taud.
Praegu oleme nähtavasti vähehaaval toibumas antikarnevalide (nüüd nimetame neid “lukustamismeetmeteks”) pikast reast. Nendega on kaasnenud totalitaarsed tendentsid ja fašismile omane vaenulikkus tõeliste karnevalide vastu ja tegelikult üldse kõige vastu, mis vähegi meenutab avalikku lõbutsemist. Veel enam, paljudel meie tervishoiumeetmetel on selgelt rituaalne ilme; nii fašismiga kui ka paljude muistsete antifestivalidega ühendab neid puhtusehullus. Vaatame näiteks järgnevat fragmenti pealkirjaga „Nredomi hõimu kokkuvarisemine: näide usulisest hüsteeriast“, mille on kirjutanud 20. sajandi alguse antropoloog James Frazer:
“Jenkinsi kroonika algab hetkest, mil nredomi „hõim“ (tegelikult suur ja keerukas ühiskond) oli juba hakanud ilmutama ühiskondliku, poliitilise ja ökoloogilise allakäigu tundemärke. Preestrid olid juba mitu aastat hoiatanud kurjade deemonite eest, kes rahvast peagi ründama asuvad. Jenkins oli elanud nende seas etnograafilise uurimistöö eesmärgil üle kahe aasta, kui mõned hõimuliikmed hakkasid haigestuma. Mingi kuri vaim oligi tegutsema asunud! Preestrid seletasid, et see võib võtta oma võimusesse igaühe, kes ei pea kinni mitmesugustest uutest tabudest ja ei osale vajalikes rituaalids. Vaim muudab inimese, keda ta on vaevama tulnud, roojaseks ning võib edasi kanduda igaühesse, kellega tema ohver kokku puutub. Vaimu nägemiseks on tarvis erilisi tseremoniaalseid taiariistu, mis on preestrite valduses; tavalistele inimestele näitamiseks joonistasid nad temast pilte.
Preestrid leiutasid rituaali, millega pidi saama kindlaks määrata, kas inimene on kurja vaimu küüsis või mitte. Kahtluse korral niisutati erilisel viisil pühitsetud kepike tema kehavedelikega ning saadeti spetsiaalsesse onni, kus preestrid toimetasid selle kallal maagilisi rituaale, mille eesmärk oli vaimu end ilmutama sundida. Ebasoodsa tulemuse korral teatasid nad õnnetule, et vaim ongi temasse sisse läinud. Igaüks, kelle kohta selline otsus langetati, pidi jääma kaheks nädalaks rangesse isolatsiooni ja vältima iga kokkupuudet kaasinimestega.
Mõned neist tabudest ja rituaalidest, mida ebausklikud hõimuliikmed omaks võtsid, olid kaunis veidrad. Näiteks paigutasid preestrid kõigisse avalikesse kohtadesse süllapikkuste vahedega märgid, mis näitasid, kui kaugele inimesed peavad üksteisest hoidma, et võluvägi neid kaitseks. Ka teatasid nad, et igaüks, kes roojasele inimesele liiga lähedale satub, peab oma keha puhastamiseks sooritama korduvaid rituaalseid kümblusi ja muid sellekohaseid toiminguid ning kandma mitmesuguseid tseremoniaalseid peakatteid, mis pidid vaimu eemale peletama. Keelustati kõik avalikud kogunemised, isegi igapäevaseid elulisi toiminguid piirati karmilt. Kõigiks ühisteks ettevõtmisteks tuli hankida preestrite sõnaselge luba.
Nagu arvata võibki, olid niisuguse režiimi tagajärjeks suured ühiskondlikud pinged ja hädad; mingil määral avaldas rahvas neile korraldustele ka vastuseisu. Peagi hakkasid levima mitmesugused ketserlikud õpetused, mida preestrid agaralt maha suruma asusid. Mõned ketserid väitsid, et rituaalid, mis peavad kurja vaimu edasikandumist tõkestama, ei tööta, teised jälle, et vaim ei olegi nii ohtlik. Mõned seadsid kahtluse alla isegi kurja vaimu olemasolu ja ütlesid, et haigusjuhtude sageduse suurenemise taga on mingi muu põhjus. Teised kuulutasid häälekalt, et kurja vaimu on rahva kallale lasknud preestrid ise. Preestrid püüdsid ketsereid vaikima sundida ja rahvamasse nende vastu ässitada, ja see põhjustas ühiskonnas uusi pingeid.
Enamik inimesi võttis preestrite juttu tõsiselt, kuid paljudel oli nähtavasti ka kahtlusi, sest rituaalide seletustes oli vastuolusid. Kuna preestrid mõistsid, et varem või hiljem hakkab avalikkus selle range tabude ja rituaalide režiimi vastu mässu tõstma, teatasid nad, et väljatöötamisel on uus sakrament — võlumikstuur, mis hoiab kurja vaimu alatiseks eemal igaühest, kes teeb selle manustamiseks läbi erilise pühitsusrituaali (pisut valuliku, kuna selle juurde kuulub väikese augukese tegemine nahasse), mida hakkavad toimetama erivolitustega preestrid. Pühitsuse saanud õigeusklikud võivad pöörduda tagasi oma tavalise eluviisi juurde, kuid peavad ka edaspidi pidama kinni mõnedest uutest tabudest ja rituaalidest. Rituaalist kõrvalehoidjad jäävad aga endiselt roojaseks ja neid tabavad kõikvõimalikud karistused, nad langevad häbi ja põlu alla.
Paraku selgus, et uus mikstuur ei toimi nii hästi, nagu preestrid olid lubanud. Nüüd hakkasid nad rääkima, et tulemas on veel teisedki vaimud ja deemonid, kelle vastu tuleb tarvitusele võtta uued taiad, tabud ja võlujoogid. Kriisi ajaks tuleb preestritele anda alaline võim. Nad poetasid ka hämaraid vihjeid, et kurjade jõudude nuhtlus on karistus hõimu patuste elukommete, eriti ketserluse eest. Ketserlus tuleb välja juurida! Kõik roojased tuleb pühitsuse läbi puhastada! Peagi veeres üle kogu maa usulise tagakiusamise laine, millele järgnesid vastaspoole vägivallaaktid preestrite endi vastu. Lõpuks varises nredomite ühiskond kokku.”